USA analüüs: Ukraina jaoks on oluline talvine pealetung koos Lääne liitlastega – miks see nii on ja mis on sel seos Soomega?

Ukraina jaoks on aeg sõjas määrava tähtsusega, kirjutab väljaandes Time USA armee veteran Elliot Ackerman, kes on kirjutanud sõja teemal mitmeid raamatuid.

Aeg ei tööta sõjas Ukraina kasuks. Maksimaalse surve strateegia võib olla ainus tee võidule, nõudes, et Ukraina ja tema liitlased läheksid sel talvel järeleandmatult pealetungile.

Leppida tuleb reaalsusega, et kuigi NATO toetus suurendab survet Moskvale, annab see ka relva Putini kätte, kinnitades tema väiteid, et Lääs sõdib Venemaaga. See suurendab tõenäosust, et Venemaa laiendab sõja ulatust, lisades tuumarelvade kasutamise, millega Putin on seni ähvardanud. Maksimaalse surve strateegiaga kaasnevad kõrgendatud riskid, kuid alternatiiv on peaaegu kindel lüüasaamine.

Kui ukrainlaste septembrikuise pealetungi tõhusus näitab nende võimekust, on põhjust arvata, et järgnevad pealetungid võivad viia samaväärselt oluliste territoriaalsete võitudeni. Kuid edu seab omad väljakutsed. President Volodõmõr Zelenski on kogu sõja vältel väitnud, et see lõpeb läbirääkimistega. Võit lahinguväljal loob tee läbirääkimiste lauani. Kõnekas on aga see, et kuigi mõlemad pooled väitsid detsembri lõpus, et on valmis rääkima, tegid nad seda ainult tingimustel, mille puhul nad pidid teadma, et teine ​​neid ei täida.

Ukraina peab sõda riigi ellujäämise nimel, Venemaa jaoks on aga sõda valiku küsimus. See dünaamika võib muutuda, mida kauem sõda kestab. Kui Venemaa jaoks muutub taganemine vähem võimalikuks, suureneb konflikti panus tema juhtkonna jaoks. See loob ohtliku pinge, milles Venemaa ega Ukraina ei saa leppida muu tulemuse kui totaalse võiduga. Seetõttu võib konflikt mõlema poole jaoks eskaleeruda, suundudes totaalse sõja poole, mida paljud kardavad.

Sõja algusaegadel 2022. aastal olid NATO riigid eesotsas USA-ga Ukraina toetamisel ettevaatlikud, arvestades muret sõja laienemise ohu pärast Venemaaga. Kuid Ukraina edu lahinguväljal koos Venemaa nõrkusega vähendas neid muresid. Talve poole liikudes on USA Joe Bideni valitsus võtnud märkimisväärselt agressiivsema hoiaku. Zelenski soe vastuvõtt detsembris Washingtonis eelnes rekordilise abipaketi lubamisele ja Patrioti rakettide saatmisele. Valge Maja näib mõistvat, et sõda on jõudmas uude faasi.

Ukraina talvine pealetung tundub tõenäoline. See toimub suures osas idas ja mitte ainult ei haaraks tagasi Venemaa vägedele kaotatud alasid, vaid hoiaks need jõud ka tasakaalust väljas. See ei võimaldaks venelastel talvekuudel puhata ja end ümber formeerida. Ukrainlased on samamoodi kurnatud, kuid edu saavutamiseks peavad nad tegema erakordse kahekordse pingutuse: alustama pealetungi, täiendades ja komplekteerides samal ajal oma vägesid. Kui ukrainlased suudavad selle saavutada, on neil kevadel hea positsioon. Siis otsustatakse sõja saatus.

Pikaajaline sõda soosib rohkem Venemaad. See suurendab tõenäosust, et teised autoritaarsed riigid, nagu Iraan või Hiina hakkavad aktiivsemalt kaasa lööma. Iraan on juba andnud Venemaale materiaalset abi nagu droonid. Mida kauem sõda venib, seda tõenäolisem on, et teised riigid järgivad eeskuju. Samuti muudab see NATO jaoks üha keerulisemaks Venemaa-vastase majandusliidu kooshoidmise. Ukraina sõja kiire lahendamine ei ole mitte ainult Ukraina huvides, vaid küsimus on ka maailma stabiilsuses.

Kuigi Putin on oma absurdsete väidetega Ukraina denatsifitseerimisest sageli välja toonud Teise maailmasõja kui ajaloolise analoogi, oleks Zelenskil mõistlik vaadelda Soome võitu Nõukogude Liidu üle Talvesõjas kui strateegilist analoogi. Nii nagu Putini sissetung Ukrainasse põhines hirmul NATO laienemise ees, põhines Stalini sissetung Soome novembris 1939 hirmul mittekommunistliku, natsionalistliku Soome ees Nõukogude Liidu piiri ääres, eriti arvestades Hitleri agressiooni Lääne-Euroopas. Samuti oli Punaarmee sama aasta alguses käivitanud eduka sissetungi Ida-Poolasse ja Stalin – nagu Putin – oli oma sõjaväe võimekust üle hinnanud. Samuti oli ta alahinnanud Soome rahvusliku uhkuse raevukust.

Šokile ja ülekaalukale jõule tuginenud Punaarmee sissetung Soome takerdus kiiresti, kui Soome vastupanu osutus oodatust tugevamaks. Soomlased, kes seisid valiku ees, kas kindlustada end nõukogude liidu vastu või alustada riskantset talvist vasturünnakut, valisid viimase. Kombineerides partisanitaktikat ja täpselt rakendatud pealetungioperatsioone ning külma ilma, ajasid soomlased 1940. aasta märtsiks nõukogude võimu välja.

Kuigi soomlased manööverdasid maismaal nõukogude võimu üle, manööverdasid nad neid ka ajaliselt üle. Nad mõistsid, et võidu saavutamiseks on neil piiratud aken, ja nii jätkasid nad pealetungi läbi külma talve. Samasuguses olukorras on täna ka ukrainlased. Sõda, mis jätkub teisel, kolmandal või isegi neljandal aastal, seab nad saatuslikult ebasoodsasse olukorda.

Erinevalt Putinist vajab Zelenski oma sõja jätkamiseks sõjalise liidu toetust. Selle alliansi liikmesriigid on allutatud oma sisepoliitika ebastabiilsustele. Ukraina sõda võib sama lihtsalt kaotada Ameerika või Euroopa valimiskastide juures kui lahinguväljal. Siiani on toetus Ukrainale liitlasriikide seas osutunud kindlaks. Ipsose oktoobrikuise küsitluse kohaselt usub 73 protsenti ameeriklastest, et USA peaks jätkama sõjalise abi andmist. Sarnane Euroopas tehtud küsitlus näitas, et 61 protsenti sakslastest ja 63 protsenti prantslastest toetab sõda. Need on tugevad enamused. Kuid need on enamused, keda Venemaa sihib.

Venelased on juba alustanud oma talvist pealetungi, mis on suunatud Ukraina tsiviilelanikkonnale ja taristule, aga ka majandusliku rünnaku, mis on suunatud energia- ja toormehindadele. Isegi kui Venemaa majandussõda osutub ebatõhusaks, lööb toetus Ukrainale lõpuks konkureerivate rahvusvaheliste prioriteetide ees vankuma. Venelased teavad seda. Nad kasutavad talve oma vägede täiendamiseks, võimendades relvasaadetisi liitlastelt nagu Iraan, integreerides samal ajal ajateenijaid oma hõrenenud ridadesse. Kõik see muudab Ukraina sõjalised operatsioonid kiireloomuliseks.

Need operatsioonid peavad toimuma ühtse integreeritud strateegiaga, milles Ukraina ja NATO jagavad sarnast võidunägemust. Rünnakuoperatsioonid talvisel ajal nõuavad märkimisväärseid ressursse, mida USA on kuni viimase ajani pakkunud liiga aeglase tempoga, jäädes hätta Ukraina nõudlusega sammu pidamisega. Ukrainlased on kasutanud neid relvi vastutustundlikult ja laastava mõjuga igal hetkel – olgu selleks Javelinide, HIMARSide või Switchblade’i droonidega varustamine. Kui Bideni valitsus soovib, et Ukraina võidaks, on tema aken relvastamisel otsustava eelise andmiseks sulgumas.

On hädavajalik, et Ukraina ja NATO strateegid kasutaksid seda talve, et luua soodsad tingimused Ukraina massiivseks vastupealetungiks, kui ilm muutub. Kui venelastele antakse aega puhata ja end ümber korraldada, jätkavad nad pealetungi. See ei tähenda, et Ukrainal ei oleks ka loomupäraseid eeliseid. Üks olulisemaid on intuitiivne: Ukrainal on venelaste ees isikkoosseisu eelis.

Läbi ajaloo on Venemaa tohutu territoorium andnud talle suure rahvaarvu, kelle hulgast värvata, luues sellega arvulise eelise. Nii Hitler kui ka Napoleon said kibeda kogemuse kaudu teada vanasõna vene karu äratamise ohtudest. Nende armeed purustati ressurssidega, mida Venemaa võib sissetungijate vastu kasutada; Ukraina puhul on aga sissetungijaks Venemaa ja Putinil on keeruline mobiliseerida oma elanikkonda nii, nagu seda tegid tema eelkäijad. Möödunud aasta on näidanud, et mobiliseeritud armee ei vasta mobiliseeritud ühiskonnale. Täna on arvuline eelis Ukrainal.

Venemaa sõjalise mobilisatsiooni jõupingutused, mis on seni osutunud nõrgaks, on mõeldud selle tasakaalustamatuse korvamiseks. On kaheldav, kas Venemaa suudab kunagi mobiliseerida armee – värbamisega või muul viisil –, mis võtab Ukraina elanikkonnalt tema loomupärase arvulise eelise. Kuid aja jooksul võib Venemaal lihvida oma mobilisatsioonipüüdlusi, samal ajal kui ukrainlased kannavad jätkuvalt raskesti asendatavaid kaotusi, mis vajutab kaalud veidi rohkem Venemaa kasuks.

Talvise pealetungi operatiivset eripära on raske prognoosida. Venelased on siiani üles näidanud märkimisväärset loomingulisuse ja kohanemisvõime puudumist lahinguväljal. Nende tsentraliseeritud juhtimisstruktuur on muutnud neil raskeks reageerida Ukraina sujuvamale, detsentraliseeritud sõjaväelisele juhtimisele. Partisanide tegevus Vene tagalas Zaporižjas ja Luhanski oblastis on muutnud venelaste jaoks raskeks oma edu kindlustada. Ukrainlastel oleks mõistlik kasutada ära vastupanu Venemaa tagalas, kuni nad veel saavad. Venemaa sõjapidamise strateegia – selline, mis on rõhuv ja püüab vaenlast kurnata – tekitab sageli riskikartlikkust, mille puhul komandörid ei võitle mitte niivõrd võidu nimel, kuivõrd selle nimel, et mitte kaotada. Teated Venemaa logistilistest puudujääkidest, mõttetutest frontaalrünnakutest ja kõrgemate komandöride surmast näitavad kõik Venemaa haavatavust hästi planeeritud ja sama hästi varustatud Ukraina pealetungile.

Talvesõda, mida ajalugu mäletab Soome võiduna, lõpetati läbirääkimiste laua taga. Vaatamata edule lahinguväljal, oli Punaarmeed nii põhjalikult alandanud soomlaste rahu hind territoriaalsed järeleandmised, mis ületasid sõjaeelseid Nõukogude nõudmisi. Nende iseseisvuse taganud tehinguga loovutasid soomlased ligi kümnendiku oma territooriumist nõukogude võimule. Lõppkokkuvõttes osutus see targaks valikuks ja hoidis mitu põlvkonda soomlasi raudse eesriide tagant eemal.

Eelseisvatel kuudel seisavad sellised otsused Ukraina juhtide ees. Kui sõda jõuab järgmisse faasi õhus, maal ja merel, on ülioluline, et ukrainlased – ja meie, nende liitlased – kasutaksid meile järelejäänud aega targalt ära.

Kommentaarid
(Külastatud 3,197 korda, 1 külastust täna)