Detsembri keskel leiti Helsingis asutuse söökla tualettruumist surnud mees. Mees oli linnavalitsuse töötaja ja ta oli nädal aega tualetis surnult lebanud, enne kui ta leiti.
Kolmapäeval leiti Jyväskylä kortermajast surnult vanem abielupaar. Tõenäoliselt olid nad olnud korteris surnud juba nädalaid. Politsei leidis nende surnukehad naabri teate põhjal halva haisu kohta, vahendab Helsingin Sanomat.
Juhtumid tunduvad eriti šokeerivad, sest surmad on toimunud kohtades, kus käib palju inimesi, ütles Helsingi ülikooli sotsiaaleetika professor Jaana Hallamaa. Asjaolu, et surnuid ei leita oleks arusaadavam, kui inimene hukkuks nende kodudes kusagil kaugemal.
Seni pole selge, miks surnuid varem ei leitud.
Jyväskyläs surnud paari naabrid rääkisid, et tundsid umbes kuu aega trepikojas halba haisu. Paari korteri ukse ette oli kogunenud ka suur hunnik ajalehti ja reklaami. Ükski naabritest ei paistnud paari tundvat.
Helsingi linna surnud töötaja avastamist mõjutas osaliselt puhkuste periood. Lisaks olid tema tööülesanded teistest sõltumatud. Tal ei olnud tööl tavalist meeskonda ja ta ei andnud oma juhendajale igapäevaselt aru. Tööandja oli aga püüdnud meest enne tema leidmist kätte saada.
Juhtumid näitavad, et ühiskond ei ole enam selline kogukond nagu vanasti, kus inimesed hoolisid üksteisest ja ka kontrollisid üksteise tegemisi. Inimene võib olla väga üksi ka teiste keskel, ütles Hallamaa.
Samas räägivad juhtumid ka muutustest turvavõrgustikes ja ühiskonna teenustes.
„Tavapäraselt on arvatud, et lähedased hoolitsevad, kuid järjest rohkem on neid, kellel selliseid lähedasi pole, kes regulaarselt suhtlevad. Ja kui inimesel on põhimõtteliselt kõik korras, pole teistel vaja isegi imestada, kui midagi on imelikku,” rääkis Hallamaa. „Oleme ilmselt sellises pöördepunktis, et seni oleme ühiskonna teenuseid suurendanud. Nüüd muutub paljudes kohtades nii, et me ei saa teenuseid suurendada, vaid peame ise rohkem vastutust võtma.”
Soome inimestele on omane austada teiste privaatsust ja hoida distantsi. Austus kaasneb tavaliselt eeldusega, et inimesed ise ütlevad sulle, kui lähedased nad teistega olla tahavad või kui midagi on halvasti.
Probleem on selles, kui privaatsuse austamine muutub ükskõiksuseks. Tõesti oluline oleks teiste tervise ja elude vastu kasvõi natukenegi huvi tunda, ütles Hallamaa.
„Kuid piir on ähmane, millal on teiste ellu sekkumine hoolimine ja millal pealetükkiv sekkumine,” ütles Hallamaa. Ükskõiksust võib näha näiteks paljudes kriminaalasjadega seotud veebiaruteludes.
„Aruteludes küsitakse alati, miks keegi olukorda ei sekkunud. Siis tuleb kohe vastus, et ma ei sekkuks, sest siis saan lihtsalt ise pihta, rusikaga silma või midagi muud,” rääkis Hallamaa. „Lihtne on mõelda, et ma ei sekku asjadesse, sest need ei puutu minusse.”
Ka teiste eest hoolitsemine on riskide võtmine. Oht seisneb selles, et päringuid näiteks teise inimese tervise kohta mõistetakse valesti.
„Lihtsalt küsimine, kas teil on kõik korras, võib teisele tunduda tõeliselt kergendav ja imeline või selline, et kellena küsija end ette kujutab,” ütles Hallamaa. Ometi peaks uudishimu jätkuma. Hallamaa sooviks väga inimeste igapäevaellu rohkem sotsiaalseid kontakte, kus hoitakse teistel silma peal, imestatakse kõva häälega, kui miski tundub imelik ja teiste asjadega tegeletakse rohkem.
„Kontaktid on ilmselt rajatud selle alusel, et inimesed kasvõi trepikojas üksteist tervitaksid ja mitteametlikumaid kohtumisi korraldaksid,” rääkis Hallamaa. „Näiteks on palju korteriühistuid, kus lisaks majale hoolitsetakse üksteise eest ja korteriühistu korraldab seltskondlikke üritusi.”
Eriti oluliseks peab Hallamaa silmast silma kontakti. Seetõttu kutsub ta inimesi üles võtma ühendust ümbritsevatega, isegi siis, kui heale kavatsusele ei pruugita vastata. „Parem on eksida liiga paljude kontaktide loomisega, kui mitte võtta ühendust lihtsalt sellepärast, et me ei taha teist inimest häirida.”
