Kiievi rahvusvaheliste partnerite otsus saata Ukrainasse NATO disainitud peamised lahingutangid on Vene-Ukraina sõjas pöördeline hetk. Tankid võivad olla tähelepanu keskpunktis, kuid need olid osa palju suurematest kohustustest – Ukraina partnerid on nüüd lubanud Kiievil oma territooriumi võimalikult kiiresti tagasi võtta. Sellele vaatamata kulub mitmeid kuid raskeid lahinguid, enne kui Ukraina saab märkimisväärset edu saavutada.
Venemaa on praegu oma võimete madalseisus, saates välja halva väljaõppega vägesid vanema ja erinevama varustusega ning laskemoona napib. Samal ajal on Venemaal piisavalt vägesid kohapeal, et Ukraina saaks edu saavutada ainult suurema pealetungiga. Venemaal on võimalik ka rohkem koosseisu mobiliseerida ja välja õpetada. Ka Venemaa kaitsetööstus suurendab tootmist, nii et kui Ukraina initsiatiivi ei säilita, muutub territooriumi vabastamine järk-järgult raskemaks, kirjutab Briti sõjanduse asjatundja dr Jack Watling väljaandes Spectator.
Just see mõtteviis – koos vajadusega veenda Venemaad, et pikaleveninud lahingud ei ole tema huvides – viis selleni, et mitmed Ukraina partnerid lubasid suurel hulgal jalaväe lahingumasinaid, tanke, suurtükiväesüsteeme, lahingutoetusplatvorme ja laiendasid laskemoona tootmist, et rahuldada Ukraina vajadusi. Samuti on loodud väljaõppe võimalused, kus ukrainlased on saanud Ühendkuningriigis väljaõppe ja seejärel moodustanud üksused ning harjutanud Euroopas kombineeritud relvapataljonide saatmist rindele.
Lühiajaline väljakutse, millega Ukraina silmitsi seisis, seisnes selles, et kui ta pühendub aasta alguses pealetungioperatsioonidele, võib ta oma varud ammendada ja kaotada kriitilise hulga soomukeid, muutudes hiljem Venemaa ees haavatavaks. Tema partnerite lubadused tähendavad nüüd, et Ukraina võib aasta jooksul enesekindlalt luua ja välja panna uusi lahinguüksusi ning seetõttu on Kiievil rohkem vabadust kasutada seda, mis tal praegu on.
Vaatamata saadetavale varustusele keskpikas perspektiivis ei ole NATO tankide kasutuselevõtt kiire. NATO konstrueeritud tankid erinevad oluliselt praegu Ukrainas kasutatavatest Nõukogude päritolu tankidest. Neil on erinev meeskonna tegevusjärjekord, hooldusnõuded ja need on umbes 20 tonni raskemad. Tankidest on vähe kasu, kui neid antakse väikeses koguses. Selleks, et neid kasutada kompanii suuruse üksusena koos jalaväe lahingumasinate ja suurtükiväega on vajalik, et suur hulk ukrainlasi oleks koolitatud vastavate süsteemidega võitlemiseks, nende hooldamiseks ja ülalpidamiseks ning üksustes kasutamiseks. See kõik võtab aega.
Seoses Saksa valitsuse vastuseisu ja ebakompetentsusega on Ukraina saavutanud olemasolevatest positiivsetest tulemustest halvima. Selle asemel, et saada palju ühte tüüpi tanke, saavad nad kolm erinevat NATO disainitud tanki, mida kõiki on piiratud koguses ja igaühel on eraldi keerukad hooldusnõuded. See lükkab edasi nende tankide jõudmise eesliinile. Ja seda pärast seda, kui Ukraina partnerid raiskasid kolm kuud, vaieldes, kas tanke üldse saata või mitte. On ebatõenäoline, et Kiievis unustatakse, et kantsler Olaf Scholzi mõttetu laiskus maksab ka edaspidi ukrainlastele elusid.
Laialt levinud komme võrrelda NATO ja Venemaa tankide tehnilisi näitajaid on üldiselt ebaoluline. NATO tankid on paremini kaitstud, neil on parem optika ja parem võimekus sihtmärke leida ja nendega opereerida. Tank tankiks, NATO soomus on parem. Kuid see on täiemahuline maasõda, mille käigus välja pandud sõidukite arv ja see, kui hästi nendega sõidetakse, on palju olulisemad kui üksikute seadmete omadused. Seetõttu annab aja jooksul tõenäoliselt Ukraina vägedele otsustava edumaa loodav väljaõpe.
Arvestades aega, mis kulub äsja eraldatud varustuse mõju avaldamiseks, tuleb mõista, et järgmised paar võitluskuud saavad olema rasked. Venelased koondavad Luhanski oblastisse õhudessantvägesid ja lõunasse soomusüksusi, samal ajal kui Wagner jätkab Bahmuti ründamist. Kindral Gerassimov, kes juhib praegu otseselt operatsioone Ukrainas, nõuab pealetungi operatsioone, et tõmmata Ukraina reservid kaitselahingutesse ja seetõttu kaotada nende võime ründeoperatsioonideks valmistuda. Venelased loodavad, et kui nad praegu Ukraina paremad üksused ära kurnavad, suudavad nad kinni hoida oma vallutatud territooriumist. Järgmise paari kuu jooksul peab vähemalt Ukraina neid ohte vältima juba olemasoleva varustusega.
Laiem probleem Ukraina partnerite jaoks on see, et pärast suure hulga eesliini kasutuses olevate seadmete annetamist peavad nad end uuesti relvastama. Näiteks Briti valitsuse teade saata kuni 30 iseliikuvat haubitsat AS90 piirab oluliselt kuningliku suurtükiväe väljaõpet, kuni leitakse asendusrelvad. Poliitiline otsus anda Ukrainale see, mida ta võitmiseks vajab, on oluline, kuid sellele peab järgnema poliitiline valmisolek rahastada nende otsuste tagajärgi.
Kuid praegu valitseb Läänes lootus, et Ukraina saab kasutada annetatud varustust sel aastal märkimisväärse kasu saamiseks.
