Ukrainlaste jaoks on olukord selge. Vene presidendi Vladimir Putini sissetung sai alguse kaheksa aastat tagasi, kui „väikesed rohelised mehikesed” hakkasid Krimmis ootamatult teid blokeerima, kontrollpunkte rajama ja valitsushooneid hõivama.

Need olid Putini eriüksuslased, märgistamata mundrites ja sõidukites, kes haarasid Kremli jaoks hinnalise poolsaare – ja alustasid sõda, mis sel aastal laienes verevalamiseks, tapatalguteks ja laastamistööks, vahendab Daily Mail.

„Kõik algas Krimmist ja lõpeb sellega,” kuulutas president Volodõmõr Zelenski kaks kuud tagasi. „Krimm on koos Ukrainaga ja ootab meid tagasi. Ma tahan, et te kõik teaksite, me tuleme kindlasti tagasi.”

Julged sõnad vapralt juhilt, mis öeldi välja vahetult enne seda, kui Ukraina väed tegid riigi idaosas vapustava läbimurde, mis muutis dramaatiliselt selle masendava sõja käiku.

Nüüd liigub Ukraina eesmärgi poole, milleks on Krimmi vabastamine, mis on ülim võit selles kõige julmemas konfliktis.

Ukraina väed liiguvad edasi riigi lõunaosas piirkonnas, mis varustab poolsaart veega, korraldades julgeid rünnakuid sõjaväelistele objektidele üle kogu piirkonna – ja tekitades iga edasi tungitud kilomeetriga suurenevaid kartusi, et Moskva võib vastata tuumarelvade kasutamisega.

Krimmi annekteerimine 2014. aastal võis olla ebaseaduslik, kuid Venemaal oli see metsikult populaarne. See oli otsustav hetk Putinile, kes väidetavalt täitis oma lubaduse taastada oma riigi suurus pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist.

Pärast Krimmi hõivamist tõusis Putini toetus rekordtasemele, nagu ta väitis: „Krimm on inimeste südames ja mõtetes alati olnud Venemaa lahutamatu osa.” Ta räägib sellest müstilistes terminites, kirjeldades seda kui „püha paika” ja nende „püha maad”.

Putin on diktaator, kes on esinenud suurte Vene tsaaride mantlipärijana nagu Peeter Suur, kes käivitas 18. sajandi alguses Ukrainas oma riigi laienemise, ja Katariina Suur, kes vallutas Krimmi 1783. aastal.

Putini jultunud Krimmi hõivamine rõhutas tema enda propagandat Venemaa laiendamisel. Nüüd väidab ta, et on jõumees, kes seisab oma rahva eest, kuulutades absurdselt, et kaitseb neid Ukraina ja NATO natside eest.

Ometi arvab Kiiev, et suudab Krimmi järgmiseks suveks tagasi võita, kui tema väed edenevad. Ja pärast seda kavatseb ta käskida sadadel tuhandetel venelastel viivitamatult lahkuda, suurendades sellega veelgi pingeid.

President Zelenski nõunik Krimmi küsimustes Tamila Taševa ütles, et kuni 800 000 venelast on nende maale loata sisenenud. „Vastavalt meie seadustele ja rahvusvahelisele õigusele, kui inimesed ületavad piiri ebaseaduslikult, tuleb nad riigist välja saata.”

Ukraina koostab plaane vaadata läbi kõik Vene okupatsiooni ajal tehtud kinnisvaratehingud ja kohtuotsused, tagamaks, et nende kodanikelt poleks varastatud kodusid, vara arestitud ega kohtus Kremli repressiivsüsteemi all ebaõiglaselt koheldud.

Kuid kas Ukraina suudab tõesti tagasi vallutada Krimmi – selle suure maatüki Musta mere ääres? Venemaa mereväe kauaaegse baasi, kus elab rohkem kui kaks miljonit inimest ja mis on Putini režiimi hoolikalt üles ehitatud narratiivi jaoks ülioluline nurgakivi.

Ja mis saab siis, kui Kiiev vallutab tagasi Hersoni linna – Krimmi veevarustust kontrolliva piirkonna halduspealinna – ja liigub seejärel poolsaare poole?

Kas see võib kaasa tuua tuumasõja?

Kindlasti on Ukraina juhid teadlikud tohututest ohtudest, kui nende väed liiguvad läbi Belgia-suuruse Hersoni piirkonna, raiudes läbi halvasti varustatud ajateenijate „värske liha”, mille Moskva saatis Putini sissetungi kindlustama.

Mitmed Ukraina allikad on tunnistanud, et despoot ei pruugi bluffida, kui ta hoiatab, et on valmis kasutama „kõiki olemasolevaid vahendeid” Venemaa „territoriaalse terviklikkuse” kaitsmiseks.

Ametnikud tunnistavad avameelselt, et nende sammud Krimmi tagasivallutamiseks kujutavad endast tõsist ohtu, arvestades selle emotsionaalset ja poliitilist tähendust Putini jaoks.

„Sel ajal võib ta kasutada taktikalisi tuumarelvi,” ütles siseministeeriumi nõunik Anton Geraštšenko. Teine Zelenskile lähedane allikas ütles, et nad kardavad, et Venemaa võib vastata taktikaliste tuumarelvadega, et sulgeda kitsas maismaaühendus Ukrainast Krimmi.

„Aga kui nad seda teevad, ulatub see küsimus Ukrainast kaugemale – sellest saab midagi rahvusvahelist,” ütles ta.

Isegi Kiievi hulljulge sõjaväeluure juht Kõrõlo Budanov, keda Moskva süüdistab hiljutiste Krimmi rünnakute organiseerimises, tunnistab, et oht on reaalne, kuna „meie naaber on haige” – kuigi ta püüab tuumalöögi ohtu pisendada.

Kuid kuigi Ukraina sõjaaegsed liidrid tunnistavad ohu reaalsust, usuvad nad, et ei saa tuumarelvaga väljapressimisele järele anda. Vastasel juhul jätkuvad nende riigi piinad veel aastaid, kui Moskva diktatuur püüab purustada nende demokraatiat.

Huvitaval kombel ütles üks kõrgel ametikohal olev allikas, et Ukraina nõustuks rahulepinguga, mille aluseks on Venemaa tõmbumine piiridele, mis olid enne täiemahulist sissetungi veebruaris. See võimaldaks Putinil säilitada Krimmi ja osa Ukraina idaosast, mis vallutati 2014. aastal.

„Aga kui te seda kirjutate, siis me eitame seda,” ütles allikas. Arvestades Ukraina suurt viha vaenlase vastu pärast kuid kestnud julmusi, tundub ebatõenäoline, et riigi elanikkond nõustuks sellise kokkuleppega. Pealegi on Putin alates sõja algusest lisanud peale Krimmi Venemaa koosseisu veel neli Ukraina piirkonda.

Putini eelmisel kuul tehtud samm annekteerida osa Ukraina lõuna- ja idaosast, kasutades sama malli, mida ta 2014. aastal Krimmis kasutas – võltsreferendumid, kus valijad hääletasid relva ähvardusel Vene okupatsiooni ajal – purustab peaaegu kindlasti lootused selliseks relvarahuks. See tähendab, et diktaator peab nüüd kaitsma neid uusi „Vene” piirkondi, sealhulgas Hersoni, hoolimata sellest, kui paljud tema kaaskodanikud surevad verega määritud rindel – või muidu näeb ta, et tema hiilgus on purustatud ja tema valitsemine võib ootamatult lõppeda.

Seega on Ukraina otsustanud Krimmi poole liikuda, olles teadlik, et see on haavatav selle läbipääsu blokeerimiseks kasutatava tuumarelva poolt.

Ukraina väed pingutavad kõvasti, et käesoleva kuu lõpuks Hersoni linn tagasi vallutada, olles sooritanud mitmeid ebaõnnestunud rünnakuid – rindejoonel on aga lootust veel üheks suureks läbimurdeks, hoolimata porise aja saabumisest, mis muudab ründeoperatsioonid raskeks.

Venemaa tõi Hersonist välja rasked ründerelvad, et vältida tohutuid varustuse kaotusi, mida ta kannatas eelmisel kuul Ukraina idaosast taganemisel. Kuid lisaks on suurendatud vägede arvu sadade hiljuti mobiliseeritud meestega, kes valmistuvad võtmelinna kaitsma.

Samuti ehitavad Vene väed sügavale Luhanskisse „draakoni hambaid” ehk tankitõrjekindlustuste ridasid, et aeglustada Kiievi edasitungi.

Samal ajal on Ukraina rünnanud Krimmi, et katkestada varustusliinid ja levitada hirmu. Need algasid juulis, kui droonirünnak tabas Musta mere laevastiku peakorterit, vigastades viit inimest ja sundides nende mereväe päeva pidustused ära jätma.

Seejärel tuli laastav löök lennuväljale, mis purustas pooled lennukipargi lahingulennukid, millele järgnes laskemoona laos tohutu plahvatus.

Ühe Lääne ametniku sõnul oli sellistel rünnakutel Venemaa juhtidele märkimisväärne psühholoogiline mõju.

Suurim alandus sai Putinile aga osaks eelmisel kuul, kui toimus plahvatus tema armastatud maanteel ja raudteel Kertši sillal, mis ühendab Venemaad Krimmiga ja mille ta avas 2018. aastal, sõites veoautoga üle selle 20 kilomeetri pikkuse silla. Rünnak tekitas paanika toidu ja kütuse ostmisel.

Kreml vastas kaks päeva hiljem drooni- ja raketirünnakutega üle Ukraina. Need on kestnud peaaegu kuu aega ja halvavad energia- ja kütteseadmeid olukorras, kus õhutemperatuur langeb enne talve.

Kuid laastavad löögid ei ole Ukrainat heidutanud. Kolm Venemaa sõjalaeva, sealhulgas Musta mere laevastiku lipulaev, said väidetavalt vigastada Ukraina viimases hulljulges operatsioonis – massiivses droonirünnakus, üheksa õhus ja seitse merel.

Ukraina ajakirjanikule lekkinud filmikaadrid arvatakse olevat pärit Vene fregatti rünnanud droonipaadilt, mis näitab taas, kuidas see konflikt kirjutab ümber tänapäevase sõjapidamise taktika.

Ukraina luureülem Kõrõlo Budanov, kellel on perekondlikud sidemed Krimmiga, nõuab poolsaare tagasivallutamist ja suhtub tõrjuvalt nendesse, kes väidavad, et Ukraina ei tohiks sõja laienemise kartuses Venemaad provotseerida. „See on lihtsalt rumal,” ütles ta.

„Ukrainas kasutatakse juba kõiki maailmas eksisteerivaid relvi – alates allveelaevade ballistiliste rakettide tulistamisest kuni tankide kasutamise ja õhupommitamiseni.”

Kuid Putini jaoks, kes juba seisab silmitsi kriitikaga oma ebaõnnestunud sissetungi pärast mõnede kõvajooneliste rahvuslaste poolt, kes on tavaliselt tema kõige lojaalsemad liitlased, oleks Krimmi kaotus katastroofiline, arvestades tema väidet, et ta on Venemaa annekteerimisega hüvitanud ajaloolise ebaõigluse.

Tegelikkus on hoopis teistsugune. Krimm, mille Venemaa lagunevalt Ottomani impeeriumilt ära vallutas, anti 1954. aastal Ukraina Nõukogude vabariigile – see on selle asukohta arvestades loogiline samm. Pärast kommunismi kokkuvarisemist hääletasid selle kodanikud 1991. aastal referendumil Ukraina iseseisvuse poolt nagu iga teine ​​piirkond.

Poolsaar on traditsiooniline kodu islamiusulistele tatarlastele, keda Venemaa juhid on korduvalt sihikule võtnud – kõige kurikuulsamalt 1944. aastal, kui Jossif Stalin küüditas 200 000 neist Kesk-Aasiasse. Peredele anti pakkimiseks aega vaid 15 minutit – siis suri tohutu hulk külma, nälja ja janu tõttu, kui neid loomavagunitesse aeti.

Putin on jätkanud etnilist puhastust alates Krimmi hõivamisest. Poolsaarele kolisid massiliselt venelased, keda meelitavad hea kliima, rannaäärsed kuurordid ja rannikukaljud, samas kui 100 000 ukrainlast, sealhulgas 50 000 tatarlast, on Putini võimu eest põgenenud.

Veel 10 000 tatarlast lahkusid viimastel nädalatel pärast seda, kui nende kogukond allutati mobilisatsioonile. „Reedesel palvusel anti pabereid õpetajatele, haigla töötajatele ja mošeedes viibinud inimestele,” ütles aktivistide rühmituse Crimea SOS direktor Oleksii Tilnenko. „Nad kardavad mobilisatsiooni kui varjatud genotsiidi. Paljud üritasid lahkuda, kuid see võrdub taas väljasaatmisega.”

Putin on kasutanud etnilise koosseisu muutmiseks peenemaid nippe kui Stalin, tuginedes repressioonide segule, et vaigistada eriarvamusi ja bürokraatiat ja muuta mittevenelaste elu keeruliseks kodu ostmisel, ettevõtete juhtimisel või laste koolitamisel.

„Paljud inimesed aktsepteerisid teistsugust identiteeti, sest nad teavad, et ukrainlaseks jäämine on riskantne elule, vabadusele ja turvalisusele,” ütles Tilnenko. „Kui nüüd tänaval kõndida, siis iga kolmas inimene on mujalt pärit.”

Viimastel kuudel on vastupanu maha surutud – tatari pulmas vahistati kuus külalist, kes tantsisid Ukraina-meelse laulu saatel. „Inimesed, kes nii käituvad, on reeturid,” väitis Krimmi juht Sergei Aksjonov.

Putin kulutas oma annekteerimise esimese viie aasta jooksul Krimmile 20 miljardit eurot, tugevdades sõjaväebaase ja ehitades taristuprojekte nagu Sevastoopoli uus lennujaam ja Euroopa pikim sild mandrile.

Kuid Ukraina väidab, et enamus uusi venelastest tulijaid peavad lahkuma, kui nad poolsaare tagasi võtavad.

Ukraina presidendi nõunik Taševa, krimmitatarlanna, kes sündis Usbekistanis pärast tema vanavanemate kodumaalt väljasaatmist, nõuab: „Kui nad on ebaseaduslikud, peavad nad pärast Krimmist lahkuma või sealt põgenema. Seejärel saavad nad taotleda Ukraina riigilt elamisluba.”

Ta ütles, et ukrainlastest abikaasade või lastega venelaste avaldusi vaadatakse mõistvalt, nagu ka neid, kes pakuvad tõendeid Kiievi toetamise kohta.

„See on keeruline teema – nad viibivad ebaseaduslikult teise riigi territooriumil ja osalevad ebaseaduslikus koloniseerimises.”

Taševa tunnistab, et Krimm on Putini jaoks uhkuse koht, tema valitsemise sümbol. „Tema narratiiv okupatsiooniaastatel oli, et me kaitseme oma rahvast. Nüüd on meie sõjalised jõud nendes piirkondades pealetungil. Putin võib teha kõike.”

Kuid nagu Taševa ütleb, on see Ukraina ja krimmitatarlaste õiguspärane territoorium. „Me võitleme oma rahva eest. Venemaa lahkub sellest sõjatsoonist ja meie võtame oma maa tagasi.”