Kuue lapse isa ei tahtnud enam elada, aga soome naine Suvi pidi eluga edasi minema. Ta loodab, et inimesed võimalikult sageli üksteiselt küsivad: Kuidas läheb?

Oli periood, mil Suvi võttis auto, sõitis sellega sügavale metsa ja muudkui karjus. Karjus, kuni kurk oli kähe. Ta jooksis nii kõvasti, et hakkas peaaegu oksele, vahendab Ilta-Sanomat.

Naine räägib, et tundis viha ja ebaõiglust, sest tema mees Janne otsustas lahkuda ja jätta tema üksi kogu jamaga tegelema ja suure pere vastutust kandma.

Hiljem vihatunne taandus ning Suvi sai ka teada, et pärast lähedase surma viha tunnetamine on tavaline. Poolteist aastat on sisaldanud palju emotsioone, sealhulgas selliseid, mida varem ettegi ei kujutanud.

Tasapisi on hakatud üha rohkem ruumi olema tänulikkusele ja armastusele. Olen tänulik, et saime lastega nende isaga nii palju häid aegu jagada ja nüüd on meil temast palju mälestusi, räägib naine.

Suvi peret raputas valus löök möödunud aasta kevadel. Endalt elu võtnud Janne leidsid oma kodust pere vanimad lapsed. Suvi ja Janne olid lahutanud abielu umbes aasta varem ning Suvi oli viinud lapsed isa käest kooliraamatuid tooma. Lühike külaskäik muutus kurbuse plahvatuseks.

Nüüd, kui intsidendist on möödas rohkem kui aasta, on Suvi hakanud juhtunust aru saama. Tundub, et vahepealne aeg on möödunud udus. Naine püüdis tegutseda nii, et lastel oleks kõik võimalikult hästi.

Soomes sureb igal aastal enesetapu läbi 600–800 inimest. Värskeim statistiline teave pärineb aastast 2020, mil 717 hukkunu surma põhjuseks oli enesetapp.

Täna pühapäeval, 20. novembrill tähistatakse enesetapu sooritanute mälestuspäeva ning muuhulgas korraldatakse Soome eri paigus küünlatuleüritusi. Suvi veedab päeva koos lastega isa meenutades, fotosid vaadates ja nendega enesetapu teemadel vesteldes.

Naine on märganud, et ka lapsed on hakanud julgelt esile tooma erinevaid emotsioone, mida võib-olla alguses ei osatud väljendada. Mõnikord esinevad neil jonnihood, mõnikord ütlevad, et igatsevad isa või tunnevad kurbust. Siis püüab naine olukorda rahustada ja anda lapsele aega ja ruumi oma tunnetega tegelemiseks. Saun on sageli hea koht teraapiaks.

Suvi ütleb, et tal on vedanud, et tal oli lai sõprade ja sugulaste võrgustik, kes peret kriisi ajal aitasid. Ta oli ka ise aktiivne ja rääkis juhtunust avameelselt ning sellest, et võtab abi hea meelega vastu.

Inimesed reageerivad aga surmale väga erineval moel ning mõned nende lähedased ei ole sellises seisus, et oskaksid abi paluda või seda vastu võtta. Lähedaste olukorra võib veelgi raskemaks teha enesetapuga seotud stigma.

Suvi soovitab lähedase kaotanud sõpradel julgelt ühendust võtta ja küsida, kuidas nad saavad abiks olla.

Kui sulle tundub, et sa ei tea, mida öelda, ole sina ise. Leinaga silmitsi seisnud inimene ootab harva imesid või seda, et saab kõike parandada. Kui saad kohal olla ja kontakti hoida, siis sellest piisab.

Suvil ja Jannel on kuus ühist last, kes on praegu 5–15-aastased. Lisaks on Suvil 19-aastane täiskasvanud laps.

Suvi ei tundnud, et ta oleks kriisiolukorras üksi jäänud. Kõigepealt tulid politsei ja surnuauto. Siis olid seal juba kaks lähedast inimest ja Suvi ema, kes lastele järele tuli. Järgnes suvi ja pere veetis paar päeva vanaema juures.

Naine kutsus kohale ka Janne lähedased, valla sotsiaaltöötaja ja sealse kriisitöötaja, et nad saaksid olukorrast paremini aru ja millist abi nad selles olukorras vajaksid.

Suvi usub, et mitte ainult maaelu arendamisele keskendunud töö, vaid ka haridusliku tausta tõttu sai ta kiiresti üsna hea ettekujutuse, millist abi küsida ja mis on saadaval. Tema sõnul ei pruugi kõik olukorda nii selgelt tajuda.

On oht, et inimene või perekond jääb probleemide tekkimisel toetusest täielikult ilma. See ei tohiks nii olla, abi tuleks pakkuda varakult. Suvi pakub, et vallal võiks olla leinasaadik, kes võtab lähedase kaotanutega regulaarselt ühendust. Nii võib juhtuda, et abivajadust kohe ei teadvustata, kuid näiteks kuue kuu või aasta pärast võiks vaja minna kaaslaste tuge või vestlusabi.

Suvi räägib, et on ise tegudeinimene, seega sai ta aru, et peab lihtsalt enda ja oma laste heaolu eest seisma. Ta oli juba ühe läbipõlemise üle elanud, nii et ta ei saanud endale väsimist lubada. Seetõttu mõistis ta abi küsida.

Vähikkälä külas elanud pere sai külakogukonnalt ja perelt konkreetset abi, et igapäevaelu saaks võimalikult normaalselt jätkuda. Üks tegi süüa, teine ​​tühjendas nõudepesumasinat ja kolmas luges lastele unejuttu. Tavalised asjad, mis loevad palju, kui maailm on paigast ära.

Suvi peaaegu 9-aastane laps meenutas hiljuti seda aega ja ütles, et ta sai lähedase ja turvalise tunde, kui inimesed neid aitasid.

Vahetult pärast Janne surma tundis Suvi, et surm oli tema süü. Ta ütleb, et mõtles palju nende kooselu ja lahkumineku peale ning sellele, kas oleks võinud midagi teisiti teha. Sellest ajast peale on ta saanud üle enesesüüdistamisest ja mõistnud, et seegi on väga loomulik osa leinaprotsessist.

Suvi räägib, et teda on aidanud see, et on tutvunud teiste enesetapu sooritanud inimeste lugudega ja üldse leinaga. Ta on märganud, et leinal on sageli samad tunnused ja etapid, isegi kui surma põhjused on väga erinevad.

Suvi soovitab lugeda Anneli Juutilaineni raamatut Lähtösi jälkeen (tõlkes: Pärast minekut), mida ta ise kirjeldab kui väga muljetavaldavat. Abiks on olnud ka raamatud laste leina kohta.

Aja möödudes on naine suutnud kokku panna killukese siit ja teise tüki sealt, et jõuda arusaamisele, mis on lein. Ta on aru saanud, et kurbus on osa temast ja meist ning see ei kao kunagi, aga sellega tuleb õppida elama.

Suvi kirjeldab kurbust kui kutsumata külalist, kes tuleb külla, tahad see või mitte. See jääb kaaslaseks kogu eluks, kuid muudab aja jooksul oma olemust. Lein jahvatab ja vägistab, tuleb küsimata. Samas on see omamoodi õrn ja ilus.

Suvi on lastega vesteldes märganud, et pärast seda, kui surm neid nii lähedalt puudutas, on nende arusaam elust muutunud. Elu on ebakindel ja mõnikord võib olla hirmutav teada, et halbu asju võib juhtuda ka ilma hoiatuseta. Samas tärkab sellest teadmisest lohutuse seeme: kui miski pole kindel, pole muud võimalust kui nautida üürikesi hetki.

Sellepärast ma ütlen, et kui mõtled, millega keegi tegeleb, siis küsi sõnumiga, helista või mine külla. Kunagi ei tea, kas keegi meist on veel järgmisel päeval siin, räägib naine.