Poolas Przewodówis toimunud raketiplahvatustega seoses on olukord saanud settida. USA president Joe Biden ja NATO peasekretär Jens Stoltenberg leiavad ajakirjanduse andmetel, et tegemist oli Ukraina õhutõrjeraketiga.
Poola info andmetel on ebatõenäoline, et riik oli tahtliku rünnaku sihtmärk. Poola peab tõenäoliseks, et tegemist oli S-300 relvasüsteemi raketiga. Ukraina kasutab neid õhutõrjes, vahendab Iltalehti.
President Vladimir Putini juhitav Venemaa on kõike eitanud. Ukraina süüdistas kahe tsiviilisiku surmaga lõppenud plahvatuses oma vaenlast ja nõudis põhjuse väljaselgitamiseks ühist uurimist. Kõik osapooled jälgivad praegu tähelepanelikult olukorra arengut.
Iltalehti erikorrespondent Emil Kastehelmi juhtis tähelepanu sellele, et osapooled teavad rohkem kui paljastavad. Sõda on kestnud kuid. Kindlasti on tehtud ettevalmistusi selle laienemiseks üle Ukraina piiride.
Huvitav, kas see on mingi teater? Osapooled peavad teadma, mis juhtus. Küsimus on nüüd selles, mida rahvale näidatakse, ütles Kastehelmi.
Soome Välispoliitika instituudi direktori Mika Aaltola hinnangul on Läänes reaktsiooni hoolikalt kaalutud. See on mõistlik, läbimõeldud ja rahulik lähenemine. Asjal lastakse settida.
Midagi liiga drastilist ei tohi teha kire mõjul. Siin on olnud väga tagasihoidlik reaktsioon ja see tõenäoliselt jätkub. See on omane Läänele, kui sõda tahetakse siduda kindla kohaga ega taheta näha selle eskaleerumist, rääkis Aaltola.
Aaltola sõnul ei ole rahvusvaheline poliitika mingi „kohus”, kus selgitatakse välja kõik faktid ja siis kuulutatakse välja otsus. Otsuseid tehakse kogu aeg reaalajas.
Kõiki fakte rahvale kohe ära ei räägita, ütles Aaltola. See on sarnane oli olukord Malaisia lennuki allatulistamisega Ukraina idaosas 2014. aastal. Faktid olid kohe teada, kuid pikka aega tehti näitemängu.
Aaltola sõnul oli põhjuseks asjaolu, et Venemaa süüdistamisega ei tahetud olukorda veelgi hullemaks paisutada. Osapooled ei taha, et sõda ka praegu laieneks.
Emil Kastehelmi sõnul on Poola plahvatused siiski midagi, millele Venemaa on oma tegevusega kaasa aidanud. Tema sõnul on huvitav, kui palju lääneriigid Venemaal oma eksperimente teha lubavad.
Isegi sabotaažirünnakud gaasijuhtmetele möödusid erilise tähelepanuta, ütles Kastehelmi. Venemaa tulistab nüüd sellisest suunast, et on oht eksida. Kui Venemaa on selliseid asju teinud, on ebaselge, kuidas Lääs reageerib. Võib-olla üritab Venemaa järgmisena panuseid suurendada?
Mika Aaltola sõnul mängib pärast plahvatusi väga suurt rolli psühholoogiline mäng. Tema sõnul jälgib Venemaa praegu muu hulgas mikroskoopilise täpsusega Poola reaktsioone ja otsuseid. Ja Poola teab seda.
Seda võib nimetada ka näitemänguks. Sünnib huvitav peilimissuhe. Kui Venemaa teeb Ukrainas sammu, mis viib sõja laienemiseni üle piiri, siis kuidas reageerivad Poola ja USA? Kas USA helistab Venemaale ja küsib lisateavet?
Aaltola sõnul on mäng keeruline. Arvestada tuleb ka Venemaa motiivide, võimekuse ja võimalustega. Olles surutud kitsasse kohta idas ja lõunas, on Venemaa püüdnud läbirääkimistega lehvitada. Nagu on juhtunud nüüd pärast Hersoni kaotust.
Kas Lääs läheb sellega kaasa? Või keskendub sellele, mis praegu on loogiline ehk Ukraina õhutõrje parandamine, et selliseid asju ei juhtuks, lisas Aaltola.
Ukraina on praegu heas olukorras ida- ja lõunarindel. Halvimal juhul näeb Venemaa, et raketisõda Ukraina vastu töötab.
Kui eskalatsioonibarjäär Poola piiril töötab, paneb see Lääne kõhklema ega teata tegelikult, mida teha. See on halvim võimalik stsenaarium, ütles Mika Aaltola.
Aaltola sõnul on Venemaa eesmärgiks „barjääri” õõnestamisega lõhestada Läänt, luues segaduse. See peaks olema üheselt mõistetav. Tuleb piisavalt jõuliselt reageerida, et eskalatsioonibarjäär paigale jääks, et Venemaal ei tekiks kiusatust edaspidi midagi sarnast ette võtta, märkis Aaltola.
