Ülemaailmset 2008. aasta finantskriisi ette näinud New Yorgi ülikooli majandusprofessor Nouriel Roubini ütles intervjuus väljaandele Der Spiegel, et Kolmas ilmasõda on juba alanud.

Spiegel: Professor Roubini, teile ei meeldi teie hüüdnimi „Dr. Doom” (tõlkes: Dr. Häving). Selle asemel tahaksite, et teid kutsutaks „Dr. Realistiks”. Kuid oma värskes raamatus kirjeldate „kümmet megaohtu”, mis ohustavad meie tulevikku. Kas saab veel süngemaks minna?

Roubini: Ohud, millest kirjutan, on reaalsed – seda ei eita keegi. Kasvasin üles Itaalias 1960. ja 1970. aastatel. Siis ei muretsenud ma kunagi suurriikide vahelise sõja või tuumatalve pärast, kuna meil oli pingelõdvendus Nõukogude Liidu ja Lääne vahel. Ma ei kuulnud kunagi sõnu kliimamuutus või ülemaailmne pandeemia. Ja keegi ei muretsenud selle pärast, et enamiku töökohti võtavad üle robotid. Meil oli vaba kaubandus ja globaliseerumine, me elasime stabiilsetes demokraatiates, isegi kui need polnud täiuslikud. Võlakoormus oli väga madal, elanikkond ei olnud vananenud, puudusid tagamata kohustused pensioni- ja tervishoiusüsteemis. See oli maailm, milles ma üles kasvasin. Ja nüüd pean kõigi nende asjade pärast muretsema – ja seda teevad ka kõik teised.

Spiegel: Aga kas nad teevad seda? Või tunnete end hüüdja häälena kõrbes?

Roubini: Olin Washingtonis IMFi koosolekul. Majandusajaloolane Niall Ferguson ütles seal peetud kõnes, et meil läheb hästi, kui meid tabab majanduskriis nagu 1970ndatel aastatel – ja mitte sõda nagu 1940ndatel aastatel. Riikliku julgeoleku nõunikud olid mures NATO sekkumise pärast Venemaa ja Ukraina sõtta ning Iraani ja Iisraeli võimaliku kokkupõrke pärast. Ja just täna hommikul lugesin, et Bideni valitsus eeldab, et Hiina ründab Taiwani pigem varem kui hiljem. Ausalt öeldes on III maailmasõda juba sisuliselt alanud, seda kindlasti Ukrainas ja küberruumis.

Spiegel: Poliitikud näivad olevat hädas üheaegsete paljude suurte kriisidega. Milliseid prioriteete nad peaksid seadma?

Roubini: Muidugi peavad nad tegelema Venemaa ja Ukrainaga, enne kui nad tegelevad Iraani ja Iisraeli või Hiinaga. Kuid poliitikakujundajad peaksid mõtlema ka inflatsioonile ja majanduslangusele, st stagflatsioonile. Euroala on juba praegu majanduslanguses ja ma arvan, et see saab olema pikk ja kole. Ühendkuningriigi olukord on veelgi hullem. Pandeemia näib olevat ohjeldatud, kuid peagi võivad ilmneda uued COVID-i variandid. Ja kliimamuutus on aegluubis katastroof, mis kiireneb. Iga 10 ohu kohta, mida ma oma raamatus kirjeldan, võin tuua 10 näidet, mis toimuvad praegu, mitte kauges tulevikus. Kas soovite üht näidet kliimamuutuste kohta?

Spiegel: Kui soovite.

Roubini: Sel suvel on kõikjal maailmas, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, olnud põud. Las Vegase lähedal on põud nii suur, et kuivanud järvedes on pinnale kerkinud 1950. aastatest pärit mafioosode surnukehad. Kalifornias müüvad põllumehed nüüd oma veeõigusi, sest see on tulusam kui millegi kasvatamine. Ja Floridas ei saa te enam mere ääres olevate majade jaoks kindlustust. Pooled ameeriklastest peavad lõpuks kolima Kesk-Läände või Kanadasse. See on teadus, mitte spekulatsioon.

Spiegel: Üks ohtudest, mida te kirjeldate, on see, et USA võib survestada Euroopat piirama oma ärisuhteid Hiinaga, et mitte ohustada USA sõjalist kohalolekut kontinendil. Kui kaugel me sellest stsenaariumist oleme?

Roubini: See juba toimub. USA võttis äsja vastu uued eeskirjad, mis keelavad pooljuhtide ekspordi Hiina ettevõtetele tehisintellekti või kvantarvutite või sõjaliseks kasutamiseks. Eurooplased tahaksid jätkata äritegevust USA ja Hiinaga, kuid see ei ole riikliku julgeoleku probleemide tõttu võimalik. Kaubandus, rahandus, tehnoloogia, internet: kõik jaguneb kaheks.

Spiegel: Saksamaal käib praegu vaidlus selle üle, kas Hamburgi sadama osad tuleks müüa Hiina riigiettevõttele Cosco. Mis oleks teie nõuanne?

Roubini: Peate mõtlema, mis on sellise tehingu eesmärk. Saksamaa on juba teinud suure vea, tuginedes Venemaalt pärit energiale. Hiina muidugi ei kavatse Saksamaa sadamaid sõjaliselt üle võtta, nagu võiks Aasias ja Aafrikas. Kuid ainus majanduslik argument sellise kokkuleppe jaoks oleks see, et me võiksime vastulöögi anda, kui Euroopa tehased Hiinas konfiskeeritakse. Muidu pole see eriti tark mõte.

Spiegel: Hoiatate, et Venemaa ja Hiina püüavad luua alternatiivi dollarile ja SWIFT-süsteemile. Kuid need kaks riiki on seni läbi kukkunud.

Roubini: See ei puuduta ainult maksesüsteeme. Hiina müüb üle maailma subsideeritud 5G tehnoloogiaid, mida saab luuramiseks kasutada. Küsisin ühe Aafrika riigi presidendilt, miks ta hangib 5G tehnoloogia Hiinast ja mitte Läänest. Ta ütles mulle, et me oleme väike riik, nii et keegi luurab meid niikuinii. Siis võin sama hästi võtta Hiina tehnoloogia, see on odavam. Hiina kasvatab oma majandus-, finants- ja kaubandusjõudu mitmel pool maailmas.

Spiegel: Kuid kas Hiina renminbi asendab dollari pikemas perspektiivis?

Roubini: See võtab aega, kuid hiinlased oskavad hästi pikas perspektiivis mõelda. Nad on soovitanud saudidel müüdava nafta hinda arvestada ja tasu võtta renminbis. Ja neil on keerukamad maksesüsteemid kui kellelgi teisel maailmas. Teenuseid Alipay ja WeChat Pay kasutab iga päev miljard hiinlast miljardite tehingute tegemiseks. Pariisis saab Louis Vuittonis juba WeChat pay’ga sisseoste teha.

Spiegel: 1970ndatel aastatel oli meil samuti energiakriis, kõrge inflatsioon ja seiskunud kasv, nn stagflatsioon. Kas me kogeme praegu midagi sarnast?

Roubini: Täna on hullem. Siis ei olnud meil nii palju riigi- ja eravõlga kui praegu. Kui keskpangad tõstavad praegu inflatsiooniga võitlemiseks intressimäärasid, viib see paljude „zombi” ettevõtete, varipankade ja valitsusasutuste pankrotini. Pealegi põhjustasid naftakriisi siis mõned geopoliitilised šokid, tänapäeval on neid rohkem. Ja kujutlege vaid Hiina rünnaku mõju Taiwanile, mis toodab 50 protsenti kõigist pooljuhtidest maailmas ja 80 protsenti tipptasemel pooljuhtidest. See oleks ülemaailmne šokk. Me sõltume tänapäeval rohkem pooljuhtidest kui naftast.

Spiegel: Olete väga kriitiline keskpankurite ja nende lõdva rahapoliitika suhtes. Kas tänapäeval on mõni keskpank, mis seda õigesti teeb?

Roubini: Mõlemal juhul on nad neetud. Nad võitlevad kõrgete intressimääradega inflatsiooniga ja põhjustavad reaalmajandusele ja finantsturgudele raske maandumise. Või nad tuhmuvad ja vilgutavad, ei tõsta intressimäärasid ja inflatsioon kasvab. Ma arvan, et Fed ja EKP hakkavad vilgutama – nagu Inglismaa keskpank on juba teinud.

Spiegel: Teisest küljest võib abiks olla ka kõrge inflatsioonimäär, kuna see lihtsalt kustutab võla.

Roubini: Jah, aga see muudab ka uue võla kallimaks. Sest kui inflatsioon tõuseb, nõuavad laenuandjad kõrgemaid intressimäärasid. Üks näide: kui inflatsioon tõuseb 2 protsendilt 6 protsendile, peavad USA valitsuse võlakirjade intressimäärad tõusma 4 protsendilt 8 protsendile, et jätkata sama tootlust; ning erasektori laenukulud hüpoteeklaenude ja ärilaenude puhul on veelgi suuremad. See muudab selle paljudele ettevõtetele palju kallimaks, sest nad peavad pakkuma palju kõrgemaid intressimäärasid kui riigivõlakirjad, mida peetakse turvaliseks. Meil on praegu nii palju võlgu, et midagi sellist võib viia totaalse majandus-, finants- ja rahapoliitilise kokkuvarisemiseni. Ja me ei räägi isegi hüperinflatsioonist nagu Weimari vabariigis, vaid ühekohalisest inflatsioonist.

Spiegel: Peamine oht, mida te oma raamatus kirjeldate, on kliimamuutus. Kas võla kasv pole kliimakatastroofi võimalike tagajärgede valguses teisejärguline?

Roubini: Peame kõige pärast korraga muretsema, kuna kõik need megaohud on omavahel seotud. Üks näide: praegu ei ole kuidagi võimalik oluliselt vähendada CO2 heitkoguseid ilma majandust kahandamata. Ja kuigi 2020. aastal oli 60 aasta sügavaim majanduslangus, vähenesid kasvuhoonegaaside heitkogused vaid 9 protsenti. Kuid ilma tugeva majanduskasvuta ei suuda me võlaprobleemi lahendada. Seega peame leidma viise, kuidas kasvada ilma heitkogusteta.

Spiegel: Arvestades kõiki neid paralleelseid kriise: kuidas hindate demokraatia ellujäämise võimalusi selliste autoritaarsete süsteemide vastu nagu Hiina või Venemaa?

Roubini: Ma olen mures. Demokraatia on habras, kui vapustused on suured. Alati on siis mõni macho mees, kes ütleb „ma päästan riigi” ja kes süüdistab kõiges välismaalasi. Just seda tegi Putin Ukrainaga. Erdoğan võiks järgmisel aastal teha sama Kreekaga ja üritada tekitada kriisi, sest muidu võib ta valimised kaotada. Kui Donald Trump uuesti kandideerib ja valimistel kaotab, võib ta seekord avalikult kutsuda valgete ülemvõimu pooldajaid tormijooksuga Kapitooliumile tungima. Võime näha vägivalda ja tõelist kodusõda USA-s Saksamaal näivad asjad praegu suhteliselt head. Mis saab aga siis, kui majanduslikult läheb viltu ja inimesed hääletavad rohkem parempoolse opositsiooni poolt?

Spiegel: Olete tuntud mitte ainult kui õnnetuste kuulutaja, vaid ka kui peoloom. Kas teil on ikka veel tänapäeval isu pidutseda?

Roubini: Olen alati korraldanud kunsti-, kultuuri- ja raamatusalonge, mitte ainult seltskondlikke üritusi. Ja pandeemia ajal avastasin uuesti oma juudi juured. Täna eelistan kutsuda 20 inimest mõnusa tseremoonia ja elava muusikaga shabbati õhtusöögile. Või teeme õhtuse ürituse, kus ma esitan tõsise küsimuse ja kõik peavad vastama. Sügavad vestlused elust ja maailmast laiemalt, mitte jutuvada. Peaksime elu nautima, aga ka andma oma panuse maailma päästmiseks.

Spiegel: Mida te silmas peate?

Roubini: Kõik meie süsiniku jalajäljed on liiga suured. Ainuüksi kõigist kasvuhoonegaaside heitkogustest tuleb märkimisväärne osa loomakasvatusest. Seetõttu hakkasin ma pescatarianiks (lisaks taimetoidule kala ja mereannid) ja loobusin lihast, sealhulgas kanast.

Spiegel: Varem olite kuulus sellega, et olite kolmveerand aastat reisil.

Roubini: Ma reisin ikka veel vahetpidamata. Kuid ma ütlen teile üht: ma armastan New Yorki. Pandeemia ajal ei põgenenud ma Hamptonsi ega Miamisse nagu paljud teised. Jäin siia, nägin Black Lives Matteri meeleavaldusi, aitasin vabatahtlikult kodutuid. Nägin iga päev paljude kunstnikest sõprade meeleheidet, kes kaotasid töö ja sissetuleku ega jaksanud üüri maksta. Ja isegi, kui New Yorgis tuleb veel üks orkaan nagu Sandy, mis võib viia vägivalla ja kaoseni, jään ma sinna. Peame maailmaga silmitsi seisma sellisena, nagu see on. Isegi kui toimub tuumasõda. Sest siis kukub esimene pomm New Yorgi ja järgmine Moskva peale.