Vältides jõupingutusi relvarahu ja püsiva lahenduse saavutamiseks, pikendab USA konflikti, kus isegi kõige optimistlikum stsenaarium Ukraina jaoks võib lõppeda katastroofiliste tagajärgedega.
Kuidas lõpeb sõda Ukrainas? USA Joe Bideni valitsuse kõrgemad ametnikud tunnistavad eraviisiliselt, et nende arvates pole ei Ukraina ega Venemaa suutelised sõda täielikult võitma. Samal ajal on Bideni administratsioon välistanud Ukraina survestamise konflikti lõpetamiseks läbirääkimistel, vaatamata mõlemal kasvavale murele majanduslike ja võimalike julgeoleku-alaste tagajärgede pärast, kui USA peaks sattuma otsesesse konflikti Venemaaga. Selle asemel jätkab Washington miljardite dollarite väärtuses relvade, varustuse ja abi suunamist Ukrainale, hoolimata sellest, et ta ei usu, et Kiiev võib sõja võita – see pole just kindel geopoliitiline strateegia, rääkimata Ameerika maksumaksja raha heast haldamisest, kirjutab USA kaitse-analüütik Sascha Glaeser väljaandes National Interest.
Praegu tundub, et läbirääkimisi ei soovi ei Ukraina ega ka Venemaa pool. Kõik sõjad peavad aga lõpuks lõppema. Kui USA president Joe Biden ei ole huvitatud Ameerika hoobade kasutamisest, et saada Ukraina ja Venemaa läbirääkimiste laua taha – näiteks Moskva-vastaste sanktsioonide tühistamise või Kiievile teatamisega, et toetus on tingimuslik –, siis näib, et verevalamine jätkub pikema aja jooksul. Millised on siis tõenäolised stsenaariumid selle kohta, kuidas sõda võiks areneda?
Pärast hilissuvel saavutatud muljetavaldavat võitu lahinguväljal võib Ukraina jätkata suurema osa oma territooriumi vabastamist. Ukraina president Volodõmõr Zelenski väidab, et Ukraina tõrjub Venemaa täielikult Ukrainast välja, sealhulgas Krimmist, mille Venemaa annekteeris 2014. aastal. Kui see stsenaarium realiseerub, võib Moskva kasutada oma viimast trumpi: taktikalised tuumarelvad. Venemaa president Vladimir Putin on pidanud sellist stsenaariumi võimalikuks, öeldes, et annekteeritud territooriumi tuleb nüüd pidada Venemaa osaks ja seda kaitstakse kõigi olemasolevate vahenditega. Putin võib anda käsu tuumarelvadega „eskaleerida, et de-eskaleerida”, et sundida Ukrainat läbirääkimiste laua taha. Kuigi on arusaadav, et Ukraina soovib oma hiljutisi võite ära kasutada ja oma territooriumi tagasi saada, oleks tuumarelvade kasutamine Ukrainas katastroofiline ja võib viia USA või NATO otsese sekkumiseni konflikti.
Võimalik on ka vastupidine stsenaarium. Venemaa võib vaatamata oma senistele lugematutele ebaõnnestumistele leida võimaluse oma kehva esinemise leevendamiseks ning hakata Ukraina relvajõududele kahjusid tekitama ja Ukrainalt rohkem territooriume vallutama. See poleks esimene kord Venemaa ajaloos, kui ilmne lüüasaamine mängiti lõpuks võiduks – vaadakem Venemaa ähvardavat sõjalist kokkuvarisemist pärast Natsi-Saksamaa sissetungi 1941. aastal, millele järgnes Punaarmee lõplik triumf 1945. aastal. Kui Venemaal õnnestub oma jõud koondada ja edasi liikuda kaugemale Ukrainasse, põhjustaks see rohkelt tarbetut surma ja hävingut ning halvendaks Kiievi läbirääkimiste positsiooni, kui ta peaks seejärel otsima sõjale diplomaatilist lahendust.
Kolmas võimalik stsenaarium on pikaleveninud ummikseis. Praegused Ukraina ja Venemaa rindejooned võivad stabiliseeruda, ilma et kumbki pool suudaks uut territooriumi hõivata. Kuigi ummikseisu nurjaks Ukraina püüdlused Venemaa kogu oma territooriumilt välja tõrjuda, võib see lõpuks viia Kiievi ja Moskva järeldusele, et diplomaatia on parim tee edasi. Ukraina peab ka teadma, et USA ja Euroopa toetus võib sõja jätkudes väheneda. Kuigi Ukraina võib oma sõjategevusega talitada nii, nagu ta õigeks peab, sõltub ta praegu tugevalt Lääne abist ja toetusest. Kui see toetus väheneb, on Ukraina läbirääkimiste positsioon taas nõrgem kui siis, kui ta sõlmiks kokkuleppe pärast edu saavutamist lahinguväljal.
Viimane stsenaarium on see, et Venemaa sisemine rahulolematus viib Moskvas poliitilise riigipöördeni. Loodetakse, et Kremli uus režiim püüab oma kaotusi kärpida ja sõda lõpetada. Arvestades Putini haaret Venemaal, tundub see stsenaarium ebatõenäoline, kuid seda ei tohiks täielikult kõrvale jätta. Putini tagandamisel võivad aga olla märkimisväärsed soovimatud tagajärjed, mis võib viia ohtliku ebastabiilsuseni maailma suurimas tuumariigis. Samuti pole selge, et tema järeltulija taotleb Ukraina sõja lõpetamist ja sõbralikumaid suhteid Läänega. Tõepoolest, paljud Venemaa eliidi hulgas on väljendanud muret, et Putin pole Ukrainas olnud piisavalt agressiivne.
Iisraeli endine peaminister Yitzhak Rabin ütles tabavalt: „Sa ei tee sõpradega rahu. Sa teed seda väga ebameeldivate vaenlastega.” Tõepoolest, ajalugu viitab sellele, et enamik riikidevahelisi sõdu lõppeb mingi diplomaatia vormiga, kusjuures ühe poole täielik võit on haruldus. Lisaks kätkeb tuumarelvade olemasolu äärmist ohtu. Vältides jõupingutusi relvarahu ja püsiva lahenduse saavutamiseks pikendab USA konflikti, kus isegi kõige optimistlikum stsenaarium Ukraina jaoks – kogu oma territooriumi tagasivõitmine – võib ikkagi viia katastroofiliste tagajärgedeni, kui Venemaa peaks kasutama tuumarelva. Kuigi USA suhtub ukrainlasesse õigustatult kaastundlikult, on reaalsus see, et Ukraina saatus ei mõjuta põhimõtteliselt USA julgeolekut. Bideni hiljutine kommentaar, et Ukraina sõda on tõstnud tuumakatastroofi ohu kõrgeimale tasemele pärast Kuuba raketikriisi, oleks pidanud panema Washingtonis häirekellad helisema ja mõtlema USA praeguse poliitika üle. Selle asemel näib Washington olevat rahul sellega, et jätkab tavapärast tegevust. Panuseid arvestades väärivad ameeriklased enamat oma valitud ametnikelt.
