Surnukeha seisis päevi ja kiirgas nii, et isegi ei lagunenud – selline oli „USA Tšernobõl”, 1961. aasta tuumaõnnetus

Inimajaloo koledaim tuumaõnnetus juhtus Tšernobõlis. Kõige ennekuulmatuma tuumaõnnetuse tiitli võidab aga USA-s 3. jaanuaril 1961 toimunud katsereaktori plahvatus.

Idaho Fallsi õnnetust on hiljem nimetatud „USA Tšernobõliks”, vahendab MTV.

Reaktor SL-1 oli USA sõjaväele kuuluv eksperimentaalne seade. Selle ja sarnaste reaktoritega kavatsesid relvajõud toota energiat kaugel jääväljadel isoleeritud arktilistes uurimiskeskustes.

Erinevalt tänastest 300-megavatistest „väikereaktoritest” olid need reaktorid tõesti väikesed: paari megavati suurusjärgus. SL-1 nominaalne koguvõimsus oli 3 megavatti ja testitud maksimum 4,7 MW.

Tehnilise aruande järgi saadi kolmest megavatist kokku 300 kW elektrit ja 400 kW kaugkütet.

Reaktor suleti 1960. aasta jõulude ajal ja see tuli uuesti käima ja töökorda saada. Kolm kahekümnendates eluaastates sõdurit olid määratud operaatoriteks.

Katsereaktori otsa roninud sõdur Jack Byrnes tõmbas kell 9.01 teadmata põhjusel juhtvarda liiga kõrgele. Võib-olla võis põhjus olla selles, et varras oli veidi roostetanud ja nõudis tõstmiseks jõudu.

Kui sõdur seda jõuga tõstis, tuli see jõnksatusega välja ja tõusis seetõttu liiga kõrgele.

Isegi juhendi järgi tuli varrast tõsta neli tolli, so 10 sentimeetrit. Nüüd tõmbas Byrnes varda 40 sentimeetrit ettenähtust kõrgemale.

Kontrollvarras oli küll vaid üks üheksast, aga sellest õnnetuseks piisas.

Tuuma lõhustumise ahelreaktsioon kiirenes kontrolli alt ja reaktor kuumenes üle plahvatuspunkti nelja millisekundi ehk 0,004 sekundiga.

NASA avaldatud raporti kohaselt oli võimsus hinnanguliselt kasvanud 20 gigavatini ehk umbes 6000 korda suuremaks kui nimivõimsus.

Kuivõrd plahvatus hävitas reaktori kriitilise oleku, siis taandus ka võimsus mõne millisekundiga ning plahvatuses eraldunud energia ei muutunud astronoomiliseks.

Plahvatus oli sellele vaatamata üsna tugev. Koguenergia oli hinnanguliselt 130 megadžauli, mis vastab umbes 30 kilogrammile trotüülile.

Energialaeng keetis reaktoris oleva vee auruks ja auru rõhk tõstis 12-tonnise reaktori umbes kolme meetri kõrgusele, kuni katus vastu tuli. Reaktor hävis kasutuskõlbmatuks.

Plahvatus tappis kõik kohalolnud.

Varrast liigutanud Byrnes ja juhendaja Richard Legg surid silmapilkselt. Kolmas meeskonnaliige Richard McKinley oli päästjate saabudes koomas ja suri veidi enam kui kaks tundi hiljem.

SL-1 intsidendist ja USA sõjaväe tuumareaktoriprogrammi ajaloost laiemalt raamatu kirjutanud Todd Tuckeri sõnul oli Leggi saatus kõige jubedam.

Üks reaktori kaanel olnud varrastest – mitte tegelik juhtvarras – tungis ta jalgade vahelt läbi sisikonna õlani ja naelutas ta reaktoriruumi lakke umbes neli meetri kõrgusel reaktori kaane kohal.

Tucker märgib, et varras lendas reaktori kaanelt välja kiirusega umbes 25 meetrit sekundis.

Leggi surnukeha oli kuus päeva reaktururuumi laes kinni, sest see oli nii radioaktiivne, et päästetöötajatel kulus aega, enne kui sai selle ohutult eemaldada.

Päästjate tööplaani järgi oli maksimaalne reaktoriruumis lubatud viibimisaeg 60 sekundit.

Tegelikult kiirgas Legg nii koledalt, et tema koed polnud isegi lagunema hakanud. Suur radioaktiivsus tappis kõik mikroobid.

Surnukehi koheldi nagu radioaktiivset materjali. Surnukehad pakiti lõpuks pliiga vooderdatud kirstudesse ja toimetati radioaktiivse materjali transportimise reeglite kohaselt matmiseks omastele.

Osa leitud surnukehade osadest maeti kohapeal ning ülejäänud käsitleti radioaktiivse materjalina. Kohapeal maeti maasse ka osa reaktori materjale.

Ligi 800 inimest puutus pääste-, matmis- ja lammutustööde käigus kokku märkimisväärses koguses tuumakiirgusega.

Kolm SL-1 õnnetuses hukkunud sõdurit on ainsad inimesed, kes on USA-s hukkunud tuumaõnnetuses. 1979. aasta kuulsamas Three Mile Islandi õnnetuses ei saanud surma otseselt keegi.

Reguleerimisvarda liiga kõrgele tõstmise lõplikku kindlat põhjust ei leitud.

Tõenäoliselt võis juhtvarda kest veidi roostetada ja seetõttu kinni jääda. Tõstmiseks jõudu kasutades tuli varras lihtsalt ootamatult lahti ja tõusis liiga kõrgele.

Samuti vihjati, et tegemist võis olla armastuskolmnurga põhjustatud enesetapuga, kuid seda peetakse vähem tõenäoliseks.

Igal juhul on tõsi, et varrast tõstnud Byrnesi abielu oli lagunemas. Tuckeri väitel oli tema naine eelmisel õhtul baasi helistanud ja öelnud, et soovib lahutust. See võis mõjutada Byrnesi võimet keskenduda hoolikalt oma ohtlikule tööle.

Õnnetus muutis Lääne tuumareaktorite ehitust. Tucker hindas, et see õnnetus oli oluliselt mõjukam kui Three Mile Islandi kommertsliku elektrijaama õnnetus.

Näiteks alates SL-1 õnnetusest on tuumareaktorid konstrueeritud nii, et üksainus juhtvarras ei suuda isegi teoreetiliselt lubada reaktoril jõuda ülekriitilisse olekusse.

Tänapäeval peab tuumajaamade operaatoritel olema ka vastav koolitus, seda polnud ühelgi SL-1 operaatoril. Lisaks peatas õnnetus USA väikereaktorite programmi.

Kommentaarid
(Külastatud 1,574 korda, 1 külastust täna)