Seisukoht: inimestel on õigus teada, kuidas sõda Ukrainas lõppeb

Kahe nädala pärast toimuvad USA-s parlamendi vahevalimised. Valijaid puudutavate küsimuste edetabeli esikohal on kahtlemata majandus ja inflatsioon. Kuid maailma olukord ja Ameerika osalus Ukrainas on peaaegu kindlasti nende mõtetes.

Üsna mõistlikult on USA valitsus suures osas hoidunud kampaanias Ukraina sisulise küsimusega tegelemast. Välispoliitikaga võidetakse harva hääli ja kindlasti mitte praeguses vastuolulises sisepoliitilises keskkonnas, kirjutab USA Mike Rogersi luure ja rahvusvaheliste suhete keskuse Vene ja Euro-Atlandi programmi juht Joshua Huminski poliitikaväljaandes The Hill.

Ometi on valimistel tagajärjed ja kui Ameerika soovib jätkata kriitilist toetust Ukrainale, nagu peaks, oleks valitsusel hea riigiga paremini suhelda Venemaa agressiooni vastase võitluse tähtsuse osas. Seda võitlust peaks kujundama Ameerika strateegiliste riiklike huvide ja õigusriigi kaitse läbinähtava ja ebaseadusliku agressiooni vastu. See nõuab ka lihtsustatud klišeedest ja põrkeraua kleebiste loosungitest väljumist ning väga raskete küsimuste esitamist.

Võib-olla on kõige olulisem küsimus see, kuidas sõda lõpeb? Pole üllatav, et USA ja tema liitlased on sellised küsimused suures osas vastuseta jätnud. Sageli kasutatav refrään on see, et see on Kiievi otsus, kuidas ja millal konflikt lõpeb. Kuigi see pole täiesti vale, on poliitiliselt mugav ja otstarbekas väljamõeldis jätta see küsimus lahtiseks.

Tõepoolest, see on Ukraina otsus, kuidas sõda lõpeb, kuid väita, et USA-l või Läänel laiemalt ei ole selles konfliktis huvi on tegelikkuse eiramine – see on suures osas selle konflikti osapool ja mida kiiremini sellest väljamõeldisest loobutakse, seda parem. Läänel on selles konfliktis huvid ja vihjata, et ta lihtsalt laeb relva ja annab selle Ukrainale üle, on parimal juhul ebaviisakas ja halvimal juhul ohtlik.

Liitlaste pealinnad ei soovi sellele küsimusele vastata, kuna selle esitamine võib paljastada väga tõsised lahkhelid Ukraina toetuseks – toetus, mis on hiljutise pealetungi ja ka tulevaste pealetungide edu jaoks ülioluline. Ilma Lääne sisulise toetuseta poleks Ukraina tõenäoliselt saavutanud edu, mida ta seni on saavutanud, vaatamata Ukraina võitlejate vaprusele (või sellega kaasnenud Venemaa õõvastavale esinemisele.)

Selle „Kiievile otsustada” jätmine võimaldab igal riigil, kes toetab, luua illusiooni, et ka tema ei ole selle konflikti osaline. Kui Saksamaa ja Prantsusmaa jaoks on Ukraina sõja tulemus erinev Eestist ja Poolast ning jällegi USAst ja Ühendkuningriigist, ähvardab see vajalik ühtsus puruneda, avades Venemaale ärakasutamise võimaluse.

Kiiev on olnud muljetavaldavalt kontrollitud ja edukas selle infosõja sõnumite kontrollimisel. Läänel, vähemalt avalikult, on väga vähe ülevaadet Kiievi eesmärkidest ja kavatsustest või isegi selle kaotustest või lahinguväljal toimuvatest tulemustest väljaspool seda, mida edastatakse sotsiaalmeedia ja ajakirjanduslike kontode kaudu. Isegi nende kriitiliste teguritega seotud küsimuste püstitamine on praeguses geopoliitilises ja kultuurilises keskkonnas võrdne ketserlusega – justkui oleks küsimuste esitamine sarnane Venemaa toetamisega. See ei ole. See on lihtsalt geopoliitilise tegelikkuse mõistlik küsitlemine, millel on oluline poliitiline mõju.

Sõda ja diplomaatia käivad käsikäes. Lahinguvälja arengud kujundavad tingimused konflikti poliitiliseks lahendamiseks. Enne eesmärkide või lõppseisundite sõnastamist ei saa lihtsalt oodata, kuni lahinguvälja tulemused on piisavalt soodsad. Sama rumal on uskuda, et eesmärkide sõnastamine loovutab initsiatiivi mingil moel Venemaale või alistub Venemaa agressioonile. Pigem on see vaid esimene samm keerulises ja vägivaldses valsis sõja lõpetamise suunas.

Ajalooliselt on Ameerikal ebaselgete eesmärkidega piiratud sõdade pidamisel halb tulemus ja praegu leiame end ebaselge lõpuga proksisõjas. Võib järeldada võimalikke eesmärke või kavatsusi — nt Venemaa sõjalise jõu vähendamine, Venemaa väljatõstmine okupeeritud aladelt jne — kuid need on vaid järeldused, mitte välja öeldud poliitilised eesmärgid. Kas on siis ime, et selguse puudumisel seavad paljud ameeriklased kahtluse alla Washingtoni Ukrainale antava toetuse tähtajatu olemuse?

Suutmatus küsida, mis on Kiievi eesmärgid või millised võiksid või peakski olema Lääne eesmärgid, loob tingimused, kus viimaseid on võimalik tõmmata olukorda, mis ei ole elujõuline ega jätkusuutlik või mis on lausa eskaleeriv. Ukraina on näidanud üles valmisolekut ja suutlikkust alustada rünnakuid Venemaa territooriumile. Tõepoolest, seda kahtlustatakse ultranatsionalistliku Aleksandr Dugini tütre Daria Dugina mõrvas. See, et USA valitsus avalikustas tapmise Ukraina käe läbi, viitab sellele, et Ühendriigid ei ole rahul Kiievi pakutava läbipaistvusega ning soovivad vältida sattumist millessegi, milles ta ei saa ega taha olla osaline.

Kui kaugele on USA valmis Ukrainat toetama? Mitte praeguses võitluses rahvusliku püsimajäämise või oma territooriumi taastamise eest, vaid millise strateegilise eesmärgi nimel? Kui Kiiev soovib Krimmi tagasi saada, kas USA annab selleks kampaaniaks vajalikku abi ja toetust? Mis saab siis, kui Ukraina otsustab, et Venemaa valduses olevale ja tegelikult Venemaa territooriumile on vaja anda suuremaid lööke? Kas Lääs annab selleks pealetungiks vajalikud pikamaarelvad? Või on see Washingtoni, Londoni ja Brüsseli jaoks piir? Hüperboolselt, mis siis, kui Kiiev ei nõua midagi vähemat kui režiimivahetust Venemaal? Kas USA toetab seda tulemust?

Samuti peame küsima, milline näeb välja sõjajärgne Ukraina. Kui palju raha kulub Ukraina infrastruktuuri taastamiseks ja majanduse taastamiseks? Kas NATO ja Euroopa Liit maksavad arve? Kas riik ühineb NATO või ELiga? Kui mitte praegu, siis tulevikus? Kui jah, siis milliseid tingimusi nõuavad need organisatsioonid Ukrainalt riiklikuks reformiks ja institutsionaalseks ülesehitamiseks? Kui jätkusuutlik on see abi ja toetus riigi majandussurutise ajal?

Ukraina toetamine on õige võitlus, kuid õigeks võitluseks olemine ei tähenda, et keeldutakse esitamast raskeid geopoliitilisi ja strateegilisi küsimusi, mis mõjutavad Ameerika rahvuslikke huve. Kui me ei suuda neid keerulisi küsimusi praegu esitada, on see võrdne planeerimise ebaõnnestumisega – ja kui me ei suuda planeerida, ei tohiks me olla üllatunud, kui reaalsus annab tagasilöögi.

Kommentaarid
(Külastatud 2,852 korda, 1 külastust täna)