Vastupealetung Ukraina lõunaosas oli selle suve oodatuim sõjaline sündmus. Ukraina ametivõimude andmetel oli selle eesmärk tõrjuda venelased strateegilisest piirkonnast piki rannikut tagasi, suurendada inimeste usaldust ja tõestada liitlastele, et Ukraina suudab Läänest tarnitud relvi hästi ära kasutada.

Lõunas on Ukraina väed suutnud edasi liikuda, kuigi riigi kirdeosas on saavutatud suuremat edu. Ukraina võidab lõunas territooriumi tagasi, kuigi aeglaselt, ja Venemaa president Vladimir Putin on Ameerika ametivõimude andmetel mures piinliku tagasilöögi pärast ning keeldus laskmast oma komandöridel Hersoni linnast taganeda, vahendab New York Times.

Laiemas plaanis on lõunapoolne võitlus riigi kirdeosaga võrreldes erinev lugu. Kümnete komandöride, lihtsõdurite, meedikute, külajuhtide ja hiljuti konfliktipiirkonnast põgenenud tsiviilisikutega tehtud intervjuude põhjal on see keerulisem ja kulukam võitlus: lahingud on väsitavad, kurnavad ja ohvriterohked, käimas on võib-olla kõige suurem lahing Ukrainas.

Vene väed on Ukraina lõunaosas hästi kindlustatud ja sel nädalavahetusel üritab Kreml oma edu tsementeerida, korraldades okupeeritud aladel nende annekteerimiseks vaidlusi tekitavaid referendumeid. Ukraina ametivõimude väitel pole neil muud valikut kui rünnata.

Ukrainlased kiirustavad territooriumi tagasi vallutama, enne kui oktoobrivihmad muudavad teed läbimatuks mudaks. Ja nad peavad pidevalt näitama maailmale, et nad suudavad venelased välja tõrjuda, eriti enne, kui saabub talv ja paneb proovile liitlaste otsusekindluse.

Ukraina valitsus ohvrite arvu ei avalda, kuid eelmisel nädalal intervjueeritud sõdurid ja komandörid kirjeldasid lahinguväljal saadud kaotusi „suurtena” ja „massiivsetena”. Nad kirjeldasid suurt pealetungi, mille käigus Ukraina tankide ja soomusmasinate kolonnid üritasid ületada lagedaid põlde, kuid Vene suurtükivägi ja Vene miinid õhkisid neid halastamatult.

Üks anonüümselt rääkinud Ukraina sõdur ütles, et hiljutise pealetungi ajal „kaotasime kahe tunniga 50 meest”. Erinevate rindeüksustega tihedat koostööd tegev sõdur ütles, et ühes teises kohas hukkus või sai haavata sadu Ukraina sõdureid, kui nad üritasid vallutada ühte küla, mis on siiani venelaste käes.

Üle terve okupeeritud Ukraina lõunaosa – laia põldude, külade ja linnade poolkuu Dnipro jõe ja Musta mere ääres – on venelased ehitanud võimsa kaitsevööndi: niisutuskanalite ääres siksakitavad kaevikud; kindlustatud punkrid; rebaseurud; isegi buldooserite abil maa sisse kaevatud tankikaevikud, mis on kaetud betoonplaatidega, ja mis võimaldavad venelastel lasta mürske positsioonidelt, mida ukrainlastel on väga raske tabada.

Venelased on otsustanud sellest osast Ukrainast kinni hoida, sest see kaitseb Krimmi poolsaart, mille Venemaa 2014. aastal annekteeris. See toimib ka elutähtsate veeteede ja energiarajatiste ühendusena, nagu Euroopa suurim Zaporižja tuumaelektrijaam.

Vaatamata kõrgetele panustele on kahe poole vahel vähe näost näkku võitlust, nagu oli sõja algusaegadel Ukraina pealinna Kiievi eeslinnas. Igal Ukraina sõduril on õunarindel automaat, kuid vähesed on oma relvast tulistanud.

Lõunarindel saabub surm pika maa tagant. See on valimatu ja totaalne. Kui suurtükimürsud tabavad, suruvad noormehed end vastu maapinda, käed kõrvadel, suud lahti, et lasta lööklainel läbi keha liikuda.

„See on teistsugune sõda,” rääkis vabatahtlik arst Irõna Vereštšagina, kes töötab rindejoone lähedal. „Me ründame venelasi, kuid selle hind on kõrge.”

Ta ütles, et sadadest lahinguväljal kannatanutest, keda ta on ravinud, pole ta näinud ühtegi laskehaava.
„Nii palju inimesi lastakse õhku,” ütles ta. Ta vaatas maha. „Mõnikord,” ütles ta, „on lihtsalt tükid inimestest alles.”

Üks põhjusi, miks Ukraina seisab lõunaosas silmitsi tugeva vastupanuga, on väga tõhus teavituskampaania vastupealetungi kohta. Selle signaalid olid nii veenvad, et venelased paigutasid tankid, suurtükiväe ja tuhanded sõdurid, sealhulgas mõned nende parema väljaõppega üksused, kiiruga ümber kirdest lõunasse.

See jättis Harkivi piirkonna avatuks ülevõtmiseks, mis juhtus kaks ja pool nädalat tagasi. Kuid see jättis ka lõunaosa kaitstuks kümnete tuhandete hästivarustatud Vene sõdurite poolt. Ja rünnakule asumine on alati ohtlikum kui kindlustatud positsiooni kaitsmine, eriti kui vaenlane teab, et teine ​​pool on tulemas.

Kõik see häirib mõnesid rindejoonel sõdivaid Ukraina sõdureid. „Probleem on selles, et me liigume edasi ilma suurtükiväe toetuseta, nende tulepositsioone maha surumata,” ütles lõunaosas asuva Mõkolaivi linna lähedal asuva vabatahtliku sõjaväeüksuse ülem Ihor Kozub.

Ta ütles, et Ukraina armee kannab „suuri kaotusi”, kuna „meil pole laskemoona”, ja ta palus, et USA saadaks rohkem. „Kõik need kangelaslikud rünnakud on tehtud nii suure vere hinnaga,” ütles ta. „See on kohutav.”

Ukraina kaitseväe pressiesindaja kaitses Ukraina strateegiat. „Vaenlase üleolek suurtükiväe osas ei määra tulemust,” ütles Ukraina lõunaväejuhatuse sidedivisjoni juht Natalia Humeniuk. „Ajalugu teab juhtumeid ainulaadsetest lahingutest, kus lahingu kvaliteet oli määrav. Mitte relvade arv.”

Humeniuk ei andnud teavet hukkunute arvu kohta, kuid Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles hiljuti, et Ukraina kaotab 50 sõdurit päevas.

Lahing lõuna pärast erineb oluliselt Ukraina välkpealetungist kirdes, kus Vene väed ei olnud ilmselgelt valmis. Ukrainlased on lõunas tagasi vallutanud vaid paarsada ruutkilomeetrit, mis on enam kui 10 korda vähem kui mõne päevaga kirdes.

Kuid Ukraina lõunaosa komandörid teadsid alati, et sellest saab raske lahing. Strateegia on olnud Venemaa varustusliinide kahjustamine teede äralõikamise ja sildade õhkimise teel, lämmatades aeglaselt venelaste võimet tuua sisse toitu, kütust ja laskemoona.

Üks Mõkolaivis Ukraina üksuses teeniv Ameerika sõdur ütles, et on suur saavutus venelastelt mõnede külade äravõtmine olukorras, kui venelased teadsid tulekust mitu kuud ette. „See võib tunduda eputamisena,” ütles anonüümseks jääda soovinud sõdur, „aga meie jaoks on see edasiminek.”

Nädalapäevad enne vastupealetungi algust hakkasid Ukraina väed, sealhulgas Piraadi nime kasutav snaiper, sihtmärke jälgima.

Piraat on tema varjunimi – ta ei taha oma tegelikku nime avaldada. Ta on 29-aastane säravate siniste silmade, laiade õlgade ja rinnaplaadile kleebitud kolju- ja ristluude kleepsuga. Ta ütles, et kolm päeva lamas ta kõhuli ja vaatas läbi sihiku Vene sõdurite poole. Nad kaevasid Hersoni lähedal asuvas külas kindlustusi. Piraat ja teine ​​snaiper peitsid end kilomeetri kaugusel puude otsas.

Lõpuks tuvastasid nad vastutava ohvitseri, kes kandis valget T-särki. Piraat ja tema partner sättisid oma sihikuid, mõõtsid tuult – pehmet külgtuult – ja loendasid: üks, kaks, kolm. Seejärel vajutasid nad oma päästikutele. Nende kaks kuuli lendasid üle lageda välja, ületades helikiirust. Enne kui püsside heli oli kuulda, vajus Vene ohvitser pikali.

„Püüan mitte mõelda, kes ta oli,” ütles Piraat. Ta rääkis rindejoone lähedal asuvas lammutatud hoones, mis on muudetud baasiks. Selline pilt avaneb paljudes lõunapoolsetes linnades. Need on täielikult hävinud: koolid, õhku lastud katustega kodud, poristel teedel lebavad elektripostid, lagunenud männid, mille oksad ulatuvad maha nagu murtud käed.

Isegi maapinna on raketid läbi tulistanud, jättes kõikjale kuutaolised kraatrid, millest mõnest turritavad ikka veel välja terasest tiivad. Õhus hõljub kuivanud päevalillede lõhn. Väga paljud päevalillefarmid, mis on suur tööstusharu, on põlenud ja mahajäetud.