Soome sõjateaduste dotsent Ilmari Käihkö leiab, et Venemaa pole Ukrainas veel kõiki kaarte välja käinud. On võimalik, et Venemaa kasutab tuumarelva.
Sõjateaduste dotsent ja Helsingi ülikooli juures tegutseva Aleksandri instituudi külalisteadur Ilmari Käihkö ei usu, et sõda Ukrainas oleks veel lõpu lähedalgi, vahendab Iltalehti.
Ukraina on suutnud Vene väed suurest osast riigi idaosas asuvast Harkivi oblastist välja tõrjuda. Selle põhjal on prognoositud, et sõda lõppeb juba lähitulevikus Ukraina võiduga.
Ilmari Käihkö arvates on sellised hinnangud ennatlikud. Tema sõnul ei loobu Venemaa eesotsas Vladimir Putiniga võitlusest.
Tundub ebatõenäoline, et Venemaa on kohe suuteline suuremahulisteks ründeoperatsioonideks, kuid pikemas perspektiivis püüab ta meid, aga ka ukrainlasi siiski üllatada, leiab Käihkö.
Käihkö sõnul on Venemaa olnud viimasel ajal üllatavalt passiivne. Ta usub, et olukord pole püsiv. Venemaa ei istu lihtsalt käed rüpes ja lööb vastu. Kuigi uusi avanguid pole olnud, ei tähenda see, et Venemaal poleks veel kaarte lauale panna. Võimalike kaartidena tõstab ta muu hulgas esile üldmobilisatsiooni ja sõja kuulutamise. Ja siis on Venemaal relvad, mida Ukrainal pole, ütleb Käihkö.
Ukraina viimase aja edu on pannud inimesi mõtisklema selle üle, kas Putini Venemaa võiks pingelises olukorras tuumarelvi kasutada. Ilmari Käihkö sõnul on see võimalik, kuid see sõltub Venemaa eesmärkidest ja Vladimir Putini arvestustest.
Käihkö ütleb aruteludele tuginedes, et mitme Venemaa teadlase hinnangul ei peatu Venemaa enne kui Ukraina on alistatud. Seetõttu leiavad paljud teadlased, et enne rahu saabumist Ukrainas peab Venemaal toimuma võimuvahetus. Selle loogika järgi on Venemaa loomulikult valmis tuumarelva kasutama, kui tal on sellised maksimalistlikud eesmärgid.
Käihkö sõnul on asjal ka Venemaa sisepoliitikaga seotud mõõde: kui Putini arvates kaotaks ta sõja kaotamise tagajärjel Venemaal võimu, võib ta võtta kasutusele äärmuslikud meetmed. Kui tal on selline arvestus, on tuumarelva kasutamine väga realistlik variant.
Käihkö sõnul pole teada, millised on Putini juhitud Venemaa tegelikud eesmärgid Ukrainas. Ta leiab, et need võivad olenevalt olukorrast ka muutuda. Kui Venemaal pole sõjalist võimekust sõja jätkamiseks, siis eeldatavasti ollakse valmis mingisuguseks rahuks või Ukrainast taganema, lisab ta.
Käihkö sõnul sellist varianti veel näha pole. Harkivis on Vene väed eri andmetel ukrainlaste eest põgenenud, kuid tema hinnangul ei tähenda see, et kogu armee laguneb. Tõenäoliselt suudab Venemaa oma jõud vähemalt siis kaitseks ümber korraldada.
Ukraina on Harkivi oblasti suures osas vabastanud, Ukraina väed on otsaga Luhanski oblastis ja osaliselt isegi väidetavalt Venemaa territooriumil.
Enne sõja algust veebruaris tunnustas Putin Donbassis asuvate nn Luganski ja Donetski rahvavabariikide „iseseisvust”. Olukorda neis Venemaa toetatud separatistlikes piirkondades kasutati ka agressioonisõja õigustusena.
Ilmari Käihkö sõnul on selge, et omal ajal käis jutt retoorikast ja Venemaa tegelikud eesmärgid olid hoopis teised. Sellegipoolest on Donbass oluline ja selle kaotamine Ukrainale oleks Putinile õudus.
Retoorikas on Venemaa miinimumeesmärk võtta ära Donbassi piirkond. Nii võiks Putin vähemalt püüda õigustada kõiki kaotusi ja ohvreid, leiab Käihkö. Ta usub, et Venemaa kaitseb jõuliselt eelkõige Donetskit ning tundub ebatõenäoline, et Ukraina suudab selle tagasi vallutada.
Olukorras, kus Donbass on Venemaale kõige olulisem, siis Käihkö sõnul on Ukraina jaoks kõige olulisem riigi lõunaosa. Ukraina jättis mulje, et vasturünnak oli suunatud lõunas asuvale Hersoni oblastile. Seda tõlgendati laialdaselt kõrvalepõikena, kui ilmnes kiire edasiliikumine Harkivis. Leiti, et Ukraina pettis Venemaad sellega, et koondas väed lõunasse.
Käihkö ei ole valmis seda teooriat praeguse info valguses kinnitama. Pean ebatõenäoliseks, et see oli lihtsalt kõrvalepõige. Herson on Ukraina jaoks väga oluline suund.
Käihkö hinnangul kasutab Ukraina idasuunal võimalust ja võtab selle, mis on. Lõunas pole asjaga nii kiire.
Ukrainal on Käihkö väitel Hersoni piirkonnas rohkem aega. Venelased on seal keeruliste varustusühenduste tõttu kehvas seisus. Muu hulgas on piirkonnas purustatud sildu, mis on pärssinud Venemaa võimet oma vägesid ülal pidada. Aeg on seal Ukraina poolel. Neil pole vaja seal venelasi väga kiiresti rünnata, leiab Käihkö.
Käihkö ütleb, et Venemaa näitas viimati Harkivis, et kui väed pannakse raskesse olukorda, siis taandutakse. Ukrainal on Hersoni oblastis vaja vaid pressida ja loota, et venelased taanduvad lõpuks teisele poole jõge.
Sõja varasematel etappidel on Venemaa sattunud raskustesse, kui varustus pole edasiliikuvate vägedega sammu pidanud. Käihkö sõnul peab Ukraina hoolt kandma selle eest, et kiire edenemine idas sama probleemi kaasa ei tooks.
Käihkö sõnul tuleks valmistuda Venemaa võimalikeks vastumeetmeteks. Kui Venemaa teeb seal mingisuguse vasturünnaku, siis on parem sellele vastu seista headel positsioonidel ja mitte nii, et väed on puhkeseisundis ja valitseb kaos.
USA mõttekoja Institute for the Study of War hinnangul tegi Putin „saatusliku vea”, kui ta ei tugevdanud õigel ajal Luhanski kaitset. Eri hinnangutel on Venemaal raskusi lisavägede Ukrainasse saatmisega. On spekuleeritud, et see võib viia olukorrani, kus Venemaa peab Hersonist oma vägesid enda jaoks olulise Donbassi kaitsele viima. Rindejoone stabiliseerumine seevastu võib avada Ukrainale võimaluse tugevdada oma vägesid lõunas.
Kes mida teeb, on Ilmari Käihkö sõnul praeguse info valguses raske prognoosida. On kohutavalt palju asju, mida me ei tea, märgib Käihkö. Me ei tea, milliste jõududega Ukraina idas tegutseb, ja me ei tea, kui palju mehi tuleb jätta kontrollima nüüdseks vabastatud alasid.
Käihkö arvab, et edasiminek on olnud nii kiire, et isegi Ukrainal ei pruugi olla olukorrast täit pilti. Praegu toimub palju asju. Kas Ukraina väejuhatus teab täpselt, mis seal toimub? Ilmselt mitte, leiab Käihkö.
