Kindral: käimas on Ukraina sõja olulisim murdepunkt, mis võib lõppeda Venemaa kaotusega

Austraalia relvajõudude kindralmajor Mick Ryan märgib sotsiaalmeedias, kuidas Venemaa on pidanud loovutama alasid Ukrainale. Tema hinnangul on tegemist murdepunktiga sõjas.

Ryan tõdeb, et Venemaa on pidanud alates sissetungi algusest veebruaris muutma mitmel korral strateegiat Ukrainas. Praegune olukord on aga väga kaugel esialgsest eesmärgist rünnata Ukrainat välksõjaga mitmest küljest ja nii võimsalt, et Lääs ei suudaks enam appi tulla.

Nutikad ja julged ukrainlased aga nägid selle blufi läbi ja alistasid venelased riigi põhja- ja kirdeosas. Ukraina kogus rahvusvahelist toetust sõjalise, humanitaar- ja majandusabi näol.

Seetõttu olid Putin, Lavrov ja nende sõjaväejuhid sunnitud kokku panema alternatiivse Ukraina võiduteooria. Nad seadsid prioriteediks oma sõjalised operatsioonid ja vältisid samaaegset pealetungi mitmel rindel. Samuti parandasid nad õhu- ja maavägede koostööd.

Venemaa keskendus lahingutele Ukraina idaosas, mida juhtis suurtükivägi. Nad läksid lõunas üle kaitsele. Sellega kaasnesid raketilöögid, aga ka „energiasõda” Euroopa vastu ja sõja pikendamine Lääne kannatlikkuse proovile panemiseks.

Mõneks ajaks tõmbasid venelased idas kurnamissõtta ka Ukraina. See polnud Ukraina huvides. Ukraina eelistab võidelda nutikalt ja strateegiliselt, kasutades nn korrosioonistrateegiat (kasutada ära vastase nõrkusi, rünnata logistikat). Kuid juulis hakkas kõik muutuma.

Juulis võimaldasid HIMARS-ide kasutuselevõtt, Venemaa kaotused ja Ukraina kaitseplaani taktikalised ümberkorraldamised vabaneda idas toimuvast kurnamissõjast. Samal ajal alustasid ukrainlased rünnakuid Hersonis.

Augustis läks initsiatiiv venelastelt üle ukrainlastele. Initsiatiivi haaramise olemus seisneb vaenlase ees eelisseisundi saavutamises ja vaenlase eesmärkide takistamises. Vaatamata Ukraina kaitsjate vaprusele oli Vene vägedel kuni selle ajani säilinud võime sooritada pealetungi enda valitud ajal ja kohas.

Kuid sel ajal kujunenud olukord muutis sissetungija ja kaitsja vahelist dünaamikat. Ukrainlased olid peaaegu punktis, kus nad võisid dikteerida, kus lahingud toimuvad.

Käesoleval nädalal on Ukraina hoo sisse saanud. Nende kampaania lõunas on saavutanud mitme linna vabastamise ja alade vallutamise. Oluline on see, et seeläbi võis Dniprost läänes lõksu püüda tuhandeid venelasi.

Viimaste päevade jooksul on Ukraina kirdeosas toimunud kombineeritud rünnak edenenud sügavale Venemaa valduses olevale territooriumile. Kuigi ebaselgust on veel palju, võis strateegiline initsiatiiv selles sõjas viimastel päevadel nihkuda ukrainlaste kätte.

Pärast seitse kuud kestnud vihast ja meeleheitlikku võitlust võivad tulevased ajaloolased näha seda olulise pöördepunktina. See tähendab, et ukrainlased ei suuda mitte ainult sõdida, kuidas ja kus tahavad, vaid nende sõdurid võitlevad, teades, et venelased on taganemas.

Kui lahinguväljal on saavutatud edu, siis toob see kaasa uut edu – kui seda hoogu õnnestub hoida ja pidevalt ära kasutada. Ilmselgelt on veel vaja palju planeerimist, head juhtimist ja tuge. Kuid edu lahinguväljal võib olla nakkav.

Kuigi venelased olid hoidnud initsiatiivi, ei suutnud nad taktikalist (või operatiivset) hoogu genereerida. Halb juhtimine ja tugi, halb koostöö lahinguväljal, abivägede puudumine, varajased taktikalised lüüasaamised ja halb üldine strateegia on neid takistanud.

Venemaa jaoks on initsiatiivi kaotamine järjekordne katastroof peale sissetungi, mis on olnud katastroofiline Ukraina rahvale ja hävitav Venemaa sõjaväele. On raske näha, et nad initsiatiivi tagasi saavad, kui nad just ei korralda üldmobilisatsiooni.

Nüüd, mil venelased suudavad vastata vaid ukrainlaste pealetungile, võivad moraal ja taktikaline efektiivsus väga kiiresti langeda. Sellele lisavad probleeme Ukraina partisanide rünnakud riigi lõunaosas Vene sõdurite, ametnike ja transpordi infrastruktuuri vastu.

Ukrainlased kontrollivad operatsiooni tempot, mis muudab Venemaa plaane ja sunnib neid veelgi hoolikamalt seadma prioriteediks õhujõude, logistikat ja abijõude. Kui nad seda tempot säilitada suudavad, tagab Ukraina, et Venemaa otsused tehakse vana, eksliku teabe põhjal.

Arvestades Ukraina praegust tegevust ja president Zelenski poliitilisi avaldusi, on Krimmi hõivamine kindlasti plaanis. Kuigi see võib olla 2022. aasta eesmärk, aga ei pruugi, peavad venelased nüüd arvestama, et see on üks Ukraina eesmärkidest.

Surve all olevad sõjalised jõud – eriti need, mis on ümber piiratud, nagu need, mis asuvad Dniprost läänes – võivad hea juhtimise puudumisel katastroofiliselt kokku kukkuda. Ja Venemaa sõjaline juhtkond selles sõjas pole olnud just teistele eeskujuks.

Surve mitmel rindel, piiratud abiväed, Ukraina eelis riigi sees liikumisel, läänepoolne toetus ning nutika taktika ja juhtimise kombinatsioon tähendab, et venelased on nüüd olulise psühholoogilise surve all kõigil tasanditel.

Venemaa lahingutes ja operatsioonidel esinevate ebaõnnestumiste, isikkoosseisu probleemide ning laskemoona ja muu varustuse puudujäägi ning Putini ebaõnnestunud majandusliku ja energeetilise surve tõttu on venelastel tekkinud vajadus luua uus „võidu teooria”.

Ja kui lähipäevadel või nädalatel ilmuvad pildid suurest arvust taganevatest ja vangistatud Vene vägedest, võib see olla president Putini jaoks strateegiline ebaõnnestumine. Tema jutustused Venemaa suurusest ja selle imerelvade tõhususest on varemetes.

Tõenäoliselt on Ukrainal nüüd talveks olemas nii initsiatiiv kui ka taktikaline ja operatiivne hoog. Sõda pole veel kaugeltki lõppenud, kuid Ukraina edu lahinguväljal annab tõuke Ukraina moraalile ja rõhutab, et Lääs peab jätkama Ukraina toetamist, märkis Ryan.

Kommentaarid
(Külastatud 634 korda, 1 külastust täna)