Soome välisministeeriumi arhiividest tuleb välja, et Hitler pidas soomlasi eriliseks rahvaks – kavas oli rajada Suur-Soome

Soome välisministeeriumi arhiividest on välja tulnud hulgaliselt välismaalt saatkondadest 1930ndatel ja 1940ndatel aastatel saadetud teateid. Nende järgi pidas natsi-Saksamaa juht Adolf Hitler soomlasi eriliseks rahvaks.

Teises ilmasõjas oli Soome natsi-Saksamaa jaoks oluline liitlane. Relvavendlust tähistas Hitleri saabumine marssal Mannerheimi sünnipäevale 80 aastat tagasi, vahendab Yle.

Hitleri külaskäik Soome 4. juunil 1942. aastal oli erakordne sündmus, kuna ta käis välismaal väga harva.

Soome ajaloolane Oula Silvennoinen märgib, et Hitleri külaskäik oli ainulaadne ja sellest saadi juba tol ajal aru. Ühtlasi andis Hitleri külaskäik märku Saksamaa ja Soome erilisest suhtest.

Ajaloolase väitel oli Hitleri külaskäik Soome toonase juhtkonna jaoks ühelt poolt meelitav, teisalt oleks tahetud seda varjata.

Arhiiviandmed pajastavad, et Hitler oli Soomest väga sisse võetud, ta oli lausa hull Soome järele, kes võitles teises ilmasõjas koos natsi-Saksamaaga NLiidu vastu.

Pärast Soome külastamist kohtus Hitler Ungari toonase peaministri Miklós Kállay’iga. Kállay omakorda rääkis sellest Soome suursaadikule Budapestis Aarne Wuorimaa’le. Saadik edastas välisministeeriumile 20. juunil 1942. aastal:

„Liidukantsler Hitler oli temaga pikalt ja üksikasjalikult rääkinud Soomest, mille võitlusvõime on talle sügava mulje jätnud. „Siiani,” ütles kantsler, „ma arvasin, et saksa rahvas on vapruse, julguse ja vastupidavuse poolest esimene ja parim maailmas. Nüüd aga olen näinud, et väike Soome rahvas on meist parem”.”

Septembris 1942 vestles Soome suursaadik Prantsusmaal Harri Holma minister Jacques Benoist-Méchiniga. Prantsuse minister ütles, et kohtus just Hitleri sõjaväekabineti juhiga. Saksa komandör oli eraldi välja toonud Hitleri Soome kohta öeldu.

Holma raporteeris välisministeeriumile 7. septembril 1942. aastal:

„Selles vestluses mainis ta konkreetselt, et Hitleri entusiasm ja austus Soome vastu on arenenud armastuseni. Selle kõrval oli asjaomane isik talle öelnud, et Hitler lausa vihkas Rootsit (ta kasutas konkreetselt sõna „vihkama”).”

Hitleri külaskäik Soome pakkus võõrustajatele võimaluse kuulda sakslaste seisukohti ühise sõja käigu kohta. Ametlikke läbirääkimisi ei toimunud, kuigi Mannerheimi sünnipäeval oli kohal nii Soome kui Saksamaa kõrgeim sõjaline juhtkond.

Hitler selgitas, mis sõjas oli selle hetkeni toimunud. Lisaks esitas ta üldisel tasandil oma nägemuse tulevastest sõjasündmustest. President Risto Rytile ütles kantsler salaja omavahel, et operatsiooni Barbarossa põhirünnak Nõukogude Liidule käivitatakse lähipäevil riigi lõunaosas. Peale seda liiguks lahingutegevus ka põhja poole ja Leningrad hävitataks, rääkis politoloogiadoktor ja erukolonel Pekka Visuri.

Visuri on töötanud õppejõuna riigikaitse kõrgkoolis. Lisaks on ta kirjutanud mitmeid teoseid rahvusvahelisest poliitikast ja poliitilisest ajaloost, viimati Soome valitsuse tegevusest Teise maailmasõja ajal.

Risto Ryti käsitleb oma päevikutes 1940–1944 Soome presidendi ja Hitleri kohtumist.

„Hitler jätkas: Las tsiviilelanikkond ka Peterburis hukkub, sest venelased on nii väga ebausaldusväärsed ja kavalad, et pole põhjust neid säästa. Sõda Saksamaa ja Venemaa vahel on halastamatu hävitamise sõda.”

Riigiteaduste doktor, dotsent Markku Jokisipilä on põhjalikult uurinud Soome-Saksa suhteid ja natsionaalsotsialismi. Jokisipilä ütleb, et Adolf Hitlerile avaldas eriti muljet soomlaste tegevus Talvesõjas.

Pärast talve 1939–40 ei jätnud ta kasutamata ainsatki võimalust Soome sõjaväelasi kiita. Enne seda, 1930. aastatel, ei olnud kantsler Soomest eriti huvitatud. Ehk siis ei olnud see armastus soomlaste siniste silmade, vaid konkreetselt soomlaste sõjalise võimekuse vastu, ütleb Jokisipilä.

Kui me mõtleme sellele, mis oli tõeline ja mis mitte sellise inimese nagu Adolf Hitler mõtlemises, siis peame tegema teatud reservatsioone, kuid kui vaadata neid talletatud ütlusi Soome suhtes, on ilmne, et võitlus Talvesõjas oli talle tohutu mulje jätnud, märgib Jokisipilä.

Täiendav teave Hitleri suhetest Soomega saadi Helsingis oktoobris 1942. Horvaatia armee ülemjuhataja Slavko Kvaternik oli külastanud Saksa kantsleri peakorterit ja andnud sellest aru Soome asjaajajale Horvaatias Armas Yöntilale. Tema omakorda fikseeris selle raportis, mille ta saatis välisministeeriumile 19. oktoobril 1942. aastal.

„Ta suhtus väga sõbralikult Soome, kelle sõjaga ta paistis olevat hästi kursis, ja rääkis saladuse katte all, et Hitleri peakorteris on eriline tabel eri rahvuste kangelastegude kohta. Selles statistikas, mida ta ise oli näinud, on Soome Saksamaa järel teisel kohal ja Horvaatia kolmandal kohal. Ta märkis ka, et Hitler oli Soome sõdureid väga kiitnud.”

Selles tekstis on näha natsi-Saksamaa liitlaspoliitika mängu: ühtesid kiideti ja teisi tehti maha. Liitlastele räägiti seda, mis Saksamaale selles konkreetses olukorras kõige paremini sobis. Teisest küljest oli Soome sõja tollel etapil ainus Saksa liitlane, kellel ei olnud sõjapidamisega olulisi probleeme. Vastupidi, Soome oli täpselt täitnud kõik ülesanded, mis olid kokku lepitud kolmanda Reichiga, märgib riigiteaduste doktor Pekka Visurisanoo.

See kiitus oli loomulikult mõeldud ka selleks, et julgustada soomlasi jätkama võitlust koos natsionaalsotsialistliku Saksamaaga. 1942. aastal ei säästetud sõjapropagandas sõnu. Alles pärast seda aastat toon muutus.

Oula Silvennoineni sõnul sattus Soome Hitleri kiidusõnadest mõnikord liigagi vaimustusse.

Hitler rääkis kohati tõesti väga ilusaid sõnu Soomele ja soomlastele. Nendest inspireerituna hakkasime ette kujutama, et meil on nn uue Saksamaa liitlasena mingi eriline positsioon. Kuid lõpuks näitas külm matemaatika, et see ei saa ühegi mõõdikuga õige olla, märgib Silvennoinen

Kui usaldus Soome partnerluse suhtes murenes, kadus ka Hitleri armastus Soome vastu, ütleb Silvennoinen.

Lisaks ilusatele sõnadele andsid natsi-Saksamaa juhid soomlastele ka suuri lubadusi. Lubadused olid tasuks selle eest, et Soome läks koos Saksamaaga sõtta Nõukogude Liidu vastu. Nii on näiteks kirjas Soome Berliini saatkonna poolt 2. detsembril 1941 välisministeeriumile saadetud raportis. Saadik Toivo Kivimäki oli vestelnud Saksamaa välisministri Joachim von Ribbentropiga.

Selle vestluse põhisisu oli kinnitus, et Saksamaa hoolitseb selle eest, et Soome saab sellised piirid, et ta saaks end „igavesti” ohutuna tunda ja et seda Hitleri otsust pole vähimalgi määral mõjutanud see üllatav oskus ja vaprus, millega soomlased on lahinguid pidanud.

Mitu kuud enne rünnakut Nõukogude Liidu vastu oli Hitler juba väga salajases kõnes Saksa armee juhtkonnale öelnud, et Põhja-Venemaa kuulub Soomele. See oli üsna julgelt ja pisut üleolevalt öeldud, aga nii rääkis sellest Wehrmachti ülemjuhataja, ütleb erukolonel Pekka Visuri.

Kas Soome uskus natside lubadusi?

Jah, uskus. Teisisõnu, neid võeti väga tõsiselt, seda peab tunnistama. Need lubadused pälvisid Soome tähelepanu aegamööda. Hitler oli juba palju varem koostanud poliitilise piirikorralduse plaanid. Esimesena andis nende plaanide kohta vihjeid riigimarssal Hermann Göring, kes oli Hitleri tähtsaim abiline suhete korraldamisel Põhjamaadega. Göring oli vihjanud, et Soome saab Talvesõjas kaotatud alad tagasi ja isegi rohkem, ütleb Visuri.

Soome välisminister Rolf Witting vestles 1941. aasta detsembri alguses Berliinis Adolf Hitleriga. Kantsler kinnitas, et Saksamaaga koos peetavast sõjast võidab Soome. Kohtumisest teatati välisministeeriumile 4. detsembril 1941:

„Soome ei pea kahetsema, et on alustanud sõda. Soomel peavad olema sellised piirid, et ta oleks igavesti kaitstud Venemaa rünnakute eest. Seda aspekti rõhutas Hitler kaks korda. Soomele võidakse anda ka Koola poolsaar, aga Soome peab leppima oma rikkuste jagamisega Saksamaaga … Ainus, mida Saksamaa palub, on see, et tema vajalikud niklivajadused kaetakse Soomest, kus on Euroopa ainus niklikaevandus.”

Pärast Jätkusõja algust kinkisid Soome esindajad sakslastele hõimukaardid, millel oli märgitud, kui kaugele itta tuleb slaavlased ajada.

Jah, need kaardid olid olemas. Saksamaa jaoks tehti ka ametlik uuring, mis on Soome ja soomlaste loomulik eluruum. Ehk siis kaardistati geograafilised alad, mida võiks pidada Soomele kuuluvaks, räägib Pekka Visuri.

Nii et Suur-Soome oli tõesti kavas?

Muidugi, märgib Visuri. Iseasi, kes ja millise tõsidusega seda võttis, aga jah, see oli tol ajal Soome juhtkonna jaoks oluline eesmärk.

Kommentaarid
(Külastatud 1,441 korda, 1 külastust täna)