Soome ema teatas enda kohta ise lastekaitsele – miks nii juhtus?

26-aastane kahe lapse ema Katja tegi Soomes ise enda kohta teate lastekaitsele. Ta ütleb, et vanemad ei tohiks oma kurnatust häbeneda.

Poolteist aastat tagasi võttis Katja telefoni ja helistas lastekaitsesse, et öelda, et ta lihtsalt ei jaksa ega saa enam hakkama, vahendab MTV.

Katja ei saanud hakkama ei ise ega tugivõrgustike abil. Hirm laste kaotamise pärast jäi alla kartusele, et lapsed ei saa elada täisväärtuslikku elu. Et lapsed peavad võtma täiskasvanu rolli, nagu Katja oli ise sunnitud kunagi tegema.

Muret tekitavaid märke oli 3-aastase tütre puhul, kes oli sunnitud hoolitsema imikueas väikevenna eest.

Katja tunnistab, et ei jaksanud teha lastele süüa. Siis sai ta aru, et midagi on valesti.

Probleemid algasid juba siis, kui sündis esimene laps. Talle tulid meelde oma lapsepõlves läbi elatud traumad ja väärkohtlemine. Kui lapsed olid selles vanuses, kus ta ise elas läbi traumaatilisi kogemusi, ei suutnud ta enam jätkata. Katja kartis, et teeb omale liiga ja lapsed jäävad ilma emata.

Oma hinge ei saa pelgalt tahtejõuga terveks teha, ükskõik kui palju seda ei soovi. Psüühiline trauma on selline, mis jääb igaveseks. Need traumad võivad tulla uuesti meelde, kui inimene midagi sarnast läbi elab.

Katja räägib, et ei saanud lapse ega noorukina psühhiaatrilist abi. Alles täiskasvanueas sai ta professionaalset abi oma probleemidele. Seda aga poleks ilmselt juhtunud, kui ta poleks teatanud lastekaitsesse.

Ta küsis enne seda sõpradelt, mida ta peaks tegema. Lastekaitse polnud esimene asi, mille peale ta mõtles. See oli alles viimane variant.

Lastekaitse töötajad tulid Katja poole samal päeval. Nad nägid kohe, et naine on täiesti läbi. Algul lepiti kokku, et Katja pole enam lastega üksi, vaid kohal on ka väljastpoolt lähedane isik. Selline kord kestis pool aastat.

Sügisel aga läks olukord veel hullemaks. Lapsed saadeti isade juurde selleks ajaks, kui Katja läks haiglasse. Vanemale lapsele tehti selgeks, et ema vajab puhkust. Pärast seda algas taastumine, aga traumadest ei toibuta ühe ööga. Lapsena saadud hingehaavade ravimine võtab kaua aega. Viimastel kuudel on Katja märganud, et abi saamine hakkab vilja kandma. Ta tahab oma lapsele taas ema olla. Lapsed on andnud jõudu tervenemiseks.

Lapsed on jätkuvalt põhiliselt isade juures, aga Katja saab nendega juba paremini hakkama. Lastekaitse ei pea enam vajalikuks, et keegi täiskasvanu peab veel juures olema.

Kui Katja väsib, siis ei häbene ta teisele vanemale sellest rääkida. Ta võtab pigem endale aega ja puhkab ühe päeva, kui et sisendab omale, et küll saab hakkama. Vägisi vastu võitlemine toob kaasa uue ja veel hullema kriisi.

Katja leiab, et tema probleemid poleks kuhjunud, kui ta oleks traumade puhul professionaalset abi saanud juba noorena. Kui keegi oleks talle öelnud, et kunagised probleemid võivad esile kerkida koos emadusega. Siis oleks ta osanud valmistuda ja lahendusi leida.

Katja tuttavad on suhtunud asjasse üldiselt toetavalt ja mõistvalt. Kõik pole aga teda teda mõistnud. Katjale on öeldud, et ta on halb lapsevanem – hull, kellest ei saa kunagi head ema.

Paljud räägivad, et said lapsed – pead ise toime tulema. Aga see pole tõsi. Üksi ei pea hakkama saama.

Raskusetesse sattunud lapsevanemad peaks abi paluma juba varakult – see tähendab, et hoolitakse nii endast kui lastest. Abi võib paluda nõuandlast (neuvola), oma tervisekeskusest või Mannerheimi lastekaitseliidu vanemlustelefonilt.

Kommentaarid
(Külastatud 573 korda, 1 külastust täna)