Kuulus Rootsi teadlane Carl von Linné teadis, millised naised tahavad seksida, millised mitte

Kuulus Rootsi loodusteadlane ja arst Carl von Linné tegi 1770ndatel aastatel revolutsiooni – ta alustas Rootsis seksuaalkasvatusega.

Linné’d teatakse põhiliselt kui elusorganismide süsteemi rajajat. Tema võttis kasutusele ladinakeelsed nimed ja nimetas inimese 1758. aastal homo sapiens’iks.

Linné roll seksiõpetajana tuli välja alles mitusada aastat hiljem, kui Ida-Götamaal asuvast Karleby mõisast leiti tema märkmed, vahendab Helsingin Sanomat.

Aastal 1969 avaldati teadlase märkmed Rootsis nime all Om sättet att tillhopa gå (tõlkes: Ühte saamise tavad).

Linné huvi inimeste seksuaalsuse vastu polnud üllatus. Teda ennast peeti suureks seksimeheks.

Linné revolutsiooniline taimede klassifikatsioon põhines tolmukatel ja seemnetel, so taimede isas- ja emassuguelunditel. Teda koguni tauniti Looja poolt loodud kaunite lillede seksualiseerimise pärast.

Linné’d erutas näiteks mõne molluski ja naiste suguelundite sarnasus. Ta andis ühe karpide liigi anatoomilistele osadele nimed nagu vulva, labia ja hymen ning andis tervele taimeperekonnale nime clitoria.

Oma seksi-loengutes alustas Linné põhitõdedest. Ta tõi välja kaks inimese seemnevedelikku, millest ühe toodab mees ja teist naine. Viimane on menstruaalveri.

Linné ajal oli arstiteaduse põhialus nn humoraalne teooria, mille kohaselt põhines inimkeha toimimine nelja põhivedeliku ehk vere, lima ning kollase ja musta sapi suhtel. Näiteks 18. sajandil ei tuntud veel hormonaalset tegevust.

Linné õpetas, et menstruatsioon on toidujäänused, mida pole toiduna kasutatud või mis pole verega segunenud. Menstruaalverejooks on positiivne asi. Meestel sellist eritist ei esine, välja arvatud coitus‘e ajal tekkiv sperma. Coitus on tervislik nii naisele kui mehele, sest mehest eraldub vedelikku ja naine omakorda saab seda sooja meestevedelikku. Teisalt eraldub naisest samuti vedelikku, mis on samuti hea.

Linné õpetas muu hulgas, kuidas teha vahet naistel, kes on valmis coitus‘eks ja kes mitte. Ühtedel naistel on väikesed, kuid mõistliku suurusega rinnad, säravad silmad ja nad armastavad laulda. Sellised naised on alati nõus coitus‘eks, teadis Linné. Naistel, kes ei soovi coitus‘t, on seevastu suured ja lodevad rinnad, nad on kahvatud ja kahtlustavad ning kalduvad rasvuma, jäsemed on samas nõrgad.

Meeste osas sellist jaotust ei tehtud. Linné oli ise mees ja pidas loenguid teistele meestele.

Linné väitel võivad mehed armatsema hakata umbes 14-aastaselt, kui on toimunud häälemurre. Nad võivad jätkata kuni 50-60-aastaseks saamiseni, „kui see lõpeb”. Naistele määrab Linné samasuguse vanuse alampiiri 14 aastat.

Linné kirjeldab oma õpetuses mehe ja naise erutust. Mees „naaseb igatsusest naise embusse”, tema „mehelikkus muutub sirgeks ja jäigaks ning nii võib see leida tee proua Veenuse juurde häbeme kaudu”. Naiste kehas „toimub peaaegu samasugune turse ja verevool, kuigi nende organid ei muutu kõvaks nagu meestel, vaid lõdvaks, märjaks ja pehmeks”.

Linné oli oma seksiloengute ajal üle 60-aastane. Teadlase sõnakasutus muutus värvikamaks pärast tema noorima lapse sündi 1757. aastal, mil ta sai 50-seks.

Linné oli oma ajast sada aastat ees. Järgmine kord räägiti Rootsis seksiõpetusest alles 1880ndatel aastatel, mil Knut Wicksell kirjutas raseduse ärahoidmise vajadusest. Ta leidis, et suur laste arv on vaesuse põhjus.

Rootsis võeti aga 1910. aastal vastu seadus, mis keelas raseduse ärahoidmisest rääkimise. See seadus tühistati alles 1930ndate aastate lõpus.

Kooliprogrammi tuli Rootsis seksiõpetus 1955. aastal. Varsti pärast seda sai Rootsist seksuaalvabaduste etalon.

Kommentaarid
(Külastatud 1,121 korda, 2 külastust täna)