Ukraina president tuli eelmisel pühapäeval, 29. mail välja üllatava avaldusega: ta vallandas riigi kirdeosas asuva Harkivi linna julgeolekujuhi.

Harkiv on viimasel ajal olnud üks sõjategevuse tulipunkte, kus käib võitlus Ukraina ja Vene vägede vahel, vahendab Helsingin Sanomat.

Zelenski põhjendused vallandamiseks olid karmid. Tema sõnul ei olnud julgeolekujuht pärast Vene sissetungi töötanud mitte linna kaitseks, vaid enda huvides. „Mis olid motiivid? Võimud selgitavad selle välja,” ütles Zelenski.

Zelenski ei süüdistanud vallandatud julgeolekujuhti otseselt koostöös Venemaaga, kuid praegu käib Ukrainas karm arutelu riigireetmise ja Venemaaga koostööd teinud ukrainlaste üle.

Riigiprokurör Irina Venediktova teatas, et algatatud on sadu kriminaalasju, milles süüdistatakse ukrainlasi riigireetmises ja koostöös Venemaaga. Wall Street Journali andmetel kahtlustatakse riigireetmises üle 900 ja koostöös Venemaaga ligi 800 isikut.

Vahetult pärast Venemaa sissetungi võeti Ukrainas vastu uus seadus, mille alusel võidakse inimesi süüdi mõista koostöö tegemises vastase relvajõududega. Koostöö võib kaasa tuua enam kui kümneaastase ja riigireetmine eluaegse vangistuse.

Nüüd, kus Ukraina on tagasi võidelnud Venemaa poolt okupeeritud alasid, on seal hakatud otsima Vene võimudega koostöö tegijaid.

Venemaa poolt vahepeal vallutatud aladel käivad väga ebameeldivad arutelud, kirjutavad Wall Street Journal, Washington Post ja The Guardian. Kes on „naabreid maha müünud” ja Vene vägedele väärtuslikku infot jaganud?

Venelastele on näiteks edastatud teavet linnas elavate tähtsate sõjaväelaste, nende perede või rikaste inimeste kohta, kelle vara on Vene väed varastanud, ütles Harkivi oblasti prokurör Oleksandr Filtšakov väljaandele The Guardian.

Guardiani lugu räägib Harkivi ligidal asuva Kupjanski linnapeast, kes otsustas sõja alguses ilma võitluseta oma linna venelastele üle anda – tema enda sõnul „surmade vältimiseks”.

Wall Street Journal räägib samal ajal Ukraina mehest, kelle Vene väed määrasid sõja algfaasis Kiievi lähedal asuva Dõmeri linna uueks linnapeaks. Pärast ametisse nimetamist hakkas ta linnaelanikele Vene propagandat edastama.

Mõlemaid süüdistatakse nüüd koostöös Vene vägedega. Sellised juhtumid on aga äärmuslikud näited ja enamikku väidetavatest koostöö tegemise juhtumitest on palju raskem tõestada.

On palju lahtisi küsimusi: kust läheb koostöö piir? Kas see kehtib näiteks kõigi okupeeritud alade õpetajate kohta, kes on jätkanud õpetamist uue, venemeelse õppekava alusel? Kuidas tuleks tavalistele tsiviilisikutele karme karistusi määrata? Kui tõsist kahju on mis tahes koostöö tekitanud? Kui vähestest tõenditest piisab koostöö süüdistuse esitamiseks?

Venemaa uskus täiemahulist rünnakut käivitades, et nõndanimetatud koostööd tegevaid inimesi on palju rohkem. Eeldati, et keskvõim annab alla ja ukrainlastel ei jätku piisavalt tahet oma riiki kaitsta.

Soome Välispoliitika instituudi vanemteadur Ryhor Nizhnikau ütleb, et Venemaa usk põhines tõenäoliselt Ukraina seest tulnud valeinformatsioonil.

„Oluline on meeles pidada, et Ukrainas on endiselt palju korruptsiooni. Venemaa on maksnud isegi Ukraina keskvõimu juures töötanud inimestele. Väga võimalik, et nad on Moskvale edastanud infot, et Ukraina annab alla, kui Venemaa ründab. Nad on Venemaale rääkinud seda, mida Venemaa on kuulda tahtnud, ja Venemaal on seda uskuma jäädud,” räägib Nižnikau.

Nizhnikau räägib, et enne sõda polnud paljud ukrainlased Zelenski, praeguse valitsuse ja nende poolt antud katteta lubadustega rahul. Eelkõige Ida- ja Lõuna-Ukrainas hääletasid paljud ka eelmistel valimistel Zelenski partei vastu ning toetus läks venemeelsetele parteidele.

„Nad arvasid, et see toob rahu, kuid see tõi sõja.”

Nizhnikau sõnul muutis Venemaa sissetung olukorda Ukrainas täielikult. Ukraina rahvas muutus ühtselt Venemaa-vastaseks.

„Inimestel on ühine arusaam, et suurim probleem on Venemaa, mitte Kiiev.”

Mis on siis viinud osa ukrainlasi Venemaaga koostööd tegema või isegi riigireetmisele?

Nizhnikau sõnul on peamiseks põhjuseks raha. Samamoodi, nagu juba enne täiemahulist rünnakut oli Venemaal õnnestunud Ukraina valitsuse juures inimesi ära osta, toimib see ka piirkondlikul tasandil.

Põhjuseid on teisigi. Alguses võisid inimesed alistumisega mingil moel turvalisust tagada. Samamoodi võidi alguses arvata, et Venemaa on nii tugev, et parem on kohe „võitja” poolele asuda. Ja loomulikult on ukrainlaste hulgas veel venemeelseid.

Nizhnikau juhib aga tähelepanu, et jutt sadadest kahtlustatavatest riigireeturitest ja kollaborantidest on eelkõige Ukraina enda propaganda. Ta leiab, et vaid murdosa neist väidetavatest juhtumitest jõuab lõpuks kohtusse. Süü võib mõnel juhul olla väike.

„Ukraina julgeolekuteenistus peab näitama üles efektiivsust ja lojaalsust keskvalitsusele ning seda ta ka teeb.”

Nizhnikau süüdistab Zelenskit samalaadses populismis ka juhtumi puhul, kus Harkivi julgeolekuülem vallandati. „See on näide sellest, kuidas Zelenski võitleb tagajärgedega, kuid ei tegele probleemi tuumaga.”

Nizhnikau sõnul on probleemi tuum süsteemis. Näiteks Ukraina julgeolekuteenistus on „halvasti funktsioneeriv ja korrumpeerunud” ning sellega pole tegeldud, märgib Nizhnikau. See teenistus tuleks täielikult reformida, kuid sõja ajal ei taheta sellistele asjadega tegeleda ja riigis vastuolusid tekitada.

Ühel hetkel saab sõda otsa, nii või teisiti. Kui Ukrainal on seejärel võimalik teha iseseisvaid otsuseid, siis on oodata  eeturite ja Venemaaga koostööd teinud isikute süüdimõistmist.

Siinkohal meenutab Nizhnikau taas pessimistlikult, et pärast Krimmi vallutamist ja Ida-Ukraina sõja algust 2014. aastal õnnestus enamikul korruptsioonis ja Venemaa sidemetes süüdistatud võimukandjatel lõpuks end raha eest vabaks osta.

Kuid kas praegune – või eriti tulevane – Ukraina on sarnane? Tõenäoliselt mitte, ütleb Nizhnikau. Kui Zelenski on sõja lõpus endiselt riigi president, on tal tõenäoliselt palju paremad eeldused muudatuste läbiviimiseks kui tema eelkäijal Petro Porošenkol 2014. aastal.

Tulevikust rääkides näeb Nizhnikau aga kahte suurt ohtu.

„Esiteks on Zelenski valitsemise stiil populistlik ja minu arvates ei sobi see hästi ülesehituseks. Teiseks on ukrainlased rahvana kaldunud eelistama populistlikke juhte. Nad tahavad väga lihtsaid ja kiireid lahendusi, mitte põhjalikke selgitusi. See loob surnud ringi, kus populistlikud otsustajad reageerivad populistlikele vajadustele. See võib viia ühest katastroofist teise.”