USA teatas eelmisel nädalal, et saadab Ukrainasse mitmikraketiheitjad HIMARS ja pärast seda teatas Briti valitsus, et saadab Ukrainasse samasugused raketiheitjad M270.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski on Läänelt pikalt taotlenud sarnast raskerelvastust. Need võivad olla sõjas otsustavad, eriti nüüd, kus lahingutegevus on jõudnud ummikseisu, vahendab Helsingin Sanomat.
Vene reaktsioon Lääne relva-abile pole üllatav. President Vladimir Putin teatas eile pühapäeval intervjuus Telekanalile Rossija, et kui Lääs tarnib Ukrainale rakette, siis ründab Venemaa neid sihtmärke, mida pole veel rünnatud.
Vene välisminister Sergei Lavrov ütles täna esmaspäeval, 6. juunil, et Venemaa surub Ukraina üksused seda kaugemale piirist, mida pikema laskeulatusega raketisüsteeme Läänest saadetakse.
Ukrainale antav relva-abi puhul on pidevalt püütud leida tasakaalu Ukraina vajaduste ning sõjategevuse tarbetu eskalatsiooni vahel.
Avalikes esinemistes on pidevalt rõhutatud seda, et üritatakse vältida otsest konflikti NATO ja Venemaa vahel, kuna see võib päästa valla kolmanda ilmasõja.
Saksamaad on kritiseeritud, kuna arvestades riigi suurust on abi Ukrainale olnud väga tagasihoidlik.
Kuigi USA on saatnud Ukrainale rohkem abi, võttis ometi kolm kuud, enne kui tehti otsus mitmikraketisüsteemide saatmise kohta. Iga Ukraina abipakett on põhjustanud siseriiklikult vaidlusi.
Kõiki Ukraina nõudmisi pole rahuldatud. Näiteks nõudis president Zelenski sõja algul lennukeelutsooni, aga sellega Lääs ei nõustunud, kuna see oleks tähendanud otsest sõjalist sekkumist.
HIMARS raketisüsteemide puhul rõhutas USA, et Ukrainasse ei saadeta pikamaarakette ATACMS, mille lennu-ulatus on 300 kilomeetrit ehk neid saab lasta sügavale Venemaale.
Ilma Lääne abita poleks Ukraina suutnud end nii hästi kaitsta kui praegu, leiab Soome Välispoliitika instituudi programmijuht Arkady Moshes. Tema arvates on Venemaa mures uute relvade pärast, mistõttu püüab Venemaa tõhustamate relvade saatmist ära hoida.
Moshesi sõnul tuleb märkida, et seni pole Venemaal olnud soovi olukorda Venemaa ja Lääne vahel rohkem pingestada. Hoiatusi tuleb kuulda võtta, kuid neile pole põhjust reageerida nii, nagu Venemaa seda soovib.
Näitena toob Moshes õhutõrjerelvade tarnimise Ukrainasse märtsikuus. Ka siis kardeti, et see kutsub esile sõja Lääne ja Venemaa vahel, kuid suuremat vastutegevust Venemaalt ei tulnud.
„Sõja ajal on tehtud palju otsuseid relvaabi osas, mida oleks varem peetud võimatuks, ja sellele pole midagi järgnenud,” ütleb Moshes.
Arutelu Vene poolele ulatuvate relvade tarnimise üle Ukrainasse peab Moshes aga eksitavaks. „Ukraina võib juba praegu Venemaa poolele kivi visata, selleks pole vaja kaugmaarakette. Ent Ukraina teab juba praegu, et ta ei saa Venemaad rünnata.
USA omalt poolt üritab oma sõnumitega Venemaale näidata, et relva-abi puhul üritatakse vältida tarbetut provokatsiooni, räägib Moshes.
Moshese arvates oli Lääne antud relvaabi hulk Venemaale sõja alguses üllatus. Nagu ka palju muid asju, näiteks Ukraina võitlusvõime ja -tahe.
Isiklikult üllatas Moshesit rohkem see, kui vähe usuti Läänes ukrainlaste võimesse oma riiki kaitsta enne Venemaa täiemahulist sissetungi ja isegi sõja algusaegadel. Sellegipoolest pidanuks Läänel olema koostöö tõttu Ukrainaga hea ettekujutus riigi võimekusest.
USA pakkus sõja alguses abi, et president Zelenski Kiievist välja aidata. „Lääneriigid oleksid pidanud juba enne Venemaa sissetungi Ukrainat raskerelvadega varustama ja Venemaale niimoodi signaali saatma, et rünnaku korral antakse rohkem. Vene sissetungi märgid olid näha juba enne rünnakut,” ütleb Moshes.
Nüüd on sõda kestnud üle saja päeva ja kui olukord jätkub praegusel kujul, ei jää läänel muud üle, kui jätkata relvade tarnimist Ukrainale, ütleb Moshes.
„Mida rohkem on sõtta investeeritud, seda rohkem peab investeerimist jätkama, kui ei taha sõda kaotada. Ja sõja kaotamine oleks Läänele poliitilistel ja strateegilistel põhjustel kahjulik,” märgib Moshes.
