Ukrainas sõdib Vene vägede vastu 15-liikmeline soomlaste üksus. Soome ajakirjanikud kohtusid nendega Zaporižjas pärast seda, kui nad olid üle elanud ohtliku rünnaku.

Zaporižjast on rindeni Ukraina lõunaosas paarkümmend kilomeetrit. Seal käib Ukraina ja Vene vägede vahel võitlus iga küla pärast, vahendab Helsingin Sanomat.

Ukraina armees sõdivatel soomlastel on seljas Ukraina vormiriietus, aga neist on tunda, et nad pole ukrainlased. Nad sõidavad ringi kaubikuga, millel on Soome numbrimärgid. Seljakotil on Soome embleem.

Soome vabatahtlike gruppi juhib 26-aastane Topi. Grupis on soomlased 20ndates ja 30ndates eluaastates. Soome sõdurid paistavad väga väsinud. Nad on äsja teinud läbi raske lahingu, kaks soomlast on viidud haiglasse.

Reedel, 13. mail oli Ukraina vasturünnak, milles osalesid ka välismaalased. Lahing oli sajakonna kilomeetri kaugusel Zaporižjast. Ülesanne oli vallutada üks Vene vägede kontrolli all olev Ukraina küla.

Kõige ees liikus üks välismaalastest koosnev vabatahtlike grupp, kus olid põhiliselt USA sõdurid. Soomlased järgnesid neile. Soomlased ootasid Ukraina juhtkonnalt käsku, aga seda ei tulnud. Rünnak peatus, kuna eespool liikunud sõdurid olid takerdunud ühe silla juures. Samal ajal olid venelased suunanud soomlaste peale oma granaadiheitjad. See kõik toimus väga kiiresti. Kõik heitsid pikali ja siis hakkas granaate lendama. Neid tuli väga palju. See oli täielik sõda.

Üks soomlane Kalle karjus, et sai pihta. Õhk oli täis suitsu, puutükke ja mulda. Teine soomlane Joonas roomas Kalle juurde ja hakkas tema haava siduma. Kalle jalad olid täis väikseid granaadikildusid, üks suurem oli läbistanud sääreluu.

Haavata sai ka üks teine soomlane, keda kutsutakse Koistineniks. Tema oli saanud granaadikilluga haavata näkku ja vöökohta. Ta oli olnud mõnda aega teadvuseta. Ta küsis, kas tal on midagi põse sees. Talle vastati, et seal on auk.

Järgmiseks oli vaja Kalle ja Koistinen saada rindest eemale. Soomlased kohale toonud Ukraina soomuk oli juba lahkunud. Soomlased sattusid paanikasse. Ilma transpordita oleks 100-kilose Kalle liigutamine olnud väga keeruline. Õnneks leidsid nad ühe mahajäetud Jeep Cherokee. Kui Kalle ja Koistinen olid auto peale pandud, tabas soomlasi kolmas venelaste granaadirünnak. Soomlased mõtlesid vaid ühte asja – et pääseks vaid läbi. Nad olid kindlad, et saavad kõik surma.

Soomlaste arvates nende rünnak ebaõnnestus, kuna Ukraina sõjaväeline juhtkond polnud tasemel ning sidepidamine puudus. Kui need asjad korda saaks, oleks soomlaste arvates võimalik venelased tagasi tõrjuda.

Soomlaste sõdimist raskendab ka see, et keegi neist ei räägi vene ega ukraina keelt. Nad on ära õppinud vaid üksikud käsklused ja sõnad.

Joonas räägib, et surm oli väga lähedal. Granaat plahvatas temast kõigest meetri kaugusel. Õnneks oli maapind seal pehme ning see päästis. Granaat tungis pehmesse maapinda ja killud lendasid ülespoole. Kui maapind oleks olnud kõva, oleksid killud lennanud ümberringi. Üks kild lendas Joonase kiivri sisse.

Lahingu ajal olid soomlased olnud järjest magamata 40 trundi. Adrenaliin oli aga üleval ja seetõttu väsimust ei tundnud. Pärast aga saabus suur langus.

Soomlased räägivad, et sõjas peab inimene muutuma loomaks, muidu vastu ei pea. Soomlastega tuli jutuks traumaatiline stress ehk PTSD. Mõnedel seda esineb, mõnedel mitte. See võib inimest täielikult muuta. See selgub lõpuks Soomes, mis neist meestest edasi saab.

Veebruari lõpus kutsus Ukraina president Volodõmõr Zelenski välismaalasi Ukrainasse sõdima. Soomest läks sinna kümneid noori mehi. Märtsikuu keskpaigaks oli juba koos grupp soomlasi. Enne seda olid nad eri ametites, näiteks üks oli tööl lihakominaadis maksavorsti masina peal. Ta võttis end Ukrainasse minnes töölt lahti.

Osa soomlasi oli algul Ukraina lääneosas Lvivi lähedal Javorivis. Seal plahvatas välismaalastest vabatahtlike laagris ühel ööl mitu Vene raketti. Surm oli väga lähedal, kuigi väideti, et Lvivi lähedal on ohutu. Laagris olnud sõjaväelased jooksid kõik ära metsa.

Ukraina ametlikel andmetel sai laagris surma 35 ja haavata üle 130 inimese. Laagris oli paarkümmend soomlast, neist umbes pooled lahkusid pärast seda Ukrainast.

Purustatud Javorivist saadeti soomlased edasi ühte teise laagrisse Ukraina lääneosas. Sinna saabus veel noori soomlasi. Varsti selgus, et neist moodustatakse eraldi soomlaste rühm. Rühmajuhiks valiti reservleitnant Ralf Sirén, kes on esinenud ka avalikkuses. Tema asetäitjaks sai Topi Huhtala. See 15 soomlasest koosnev rühm on sõdinud Ukrainas kahel eri rindel alates aprilli keskpaigast. Algul võitles rühm Ukraina põhjaosas Harkivi all. Soomlased sõitsid sinna Kiievist oma väikebussiga Renault Traffic.

Harkivi rindel olid soomlased umbes nädala. Sellest ajast nad rääkida ei taha, kuna neil on keelatud sellest rääkida. Harkivi rindel oldud nädala eest said nad igaüks 30 000–40 000 grivnat ehk 960–1280 eurot. Jäi selgusetuks, miks said mõned kümme tuhat rohkem kui teised.

21-aastane Joonas oli enne Ukrainasse minekut Soomes uksetehases tiimijuht. Märtsis võttis ta end töölt lahti, müüs ja kinkis ära kogu oma maise vara Soomes ja ostis lennupileti Poola. Sealt liikus ta mööda maad edasi Ukrainasse.

Joonas võtab välja paar paberit, millele on kirjutatud tekst ukraina ja inglise keeles. See on leping, mille kõik vabatahtlikud on sõlminud Ukraina riigiga.

Mis ühendab kõiki Ukrainas sõdivaid soomlasi? Nad on kõik rohkem nö tegude inimesed, kelle haridustee on olnud lühike. Koolis käidud eriti pole, rohkem tööd tehtud. Tööl on oldud ehitusel, tehases ja asfalditöödel. Ukrainas ollakse samuti tegude pärast. Et leida elule mõtet. Topi räägib, et polnud rahul oma eluga tsiviilis, tahtis midagi enamat. Ta leidis võimaluse aidata neid, kes abi vajavad. Mõned käivad meeleavaldusel ja kannavad sini-kollaseid rõivaid, tema osaleb sõjas.

Poliitikast Ukrainas võitlevad soomlased eriti ei räägi, ent paljud neist on rahvusmeelsed, konservatiivsete vaadetega. Topil on kaelal suur tätoveering kirjaga Hail to the King. See on tema sõnul viide Avenged Sevenfold’i muusikale, aga sel on ka laiem tähendus.

Joonas räägib, et naasmine tsiviilellu Soomes võib pärast sõda olla üsna raske. Topi räägib, et Soomel on ilus minevik, aga kole tulevik. See tuleb asjaolust, et soomlased elavad omas mullis ja päris elu pole kogenud. Maailm on 90 protsendi ulatuses väga kole koht, aga nähakse vaid seda ülejäänud 10 protsenti.

Soome liitumine NATO-ga Ukrainas võitlevates soomlastes erilist vaimustus ei tekita. Osa suhtub neutraalselt, osa on aga vastu, kuna Soome ei vaja seda. Topi leiab, et selle Vene armeega, millega ta on Ukrainas kokku puutunud, saab Soome enda sõjavägi hakkama. Samas räägivad soomlased, et Vene rünnak tooks kaasa hirmsa tapatalgu.

Soomlased kirjeldavad Ukraina sõda kui „totaalset sõda”. See tähendab, et rindel lastakse tiibrakettide, rakettide, granaatide ja kahuritulega. Granaadirünnakud võivad kesta kuni kümneid minuteid, mille jooksul tulistatakse teatud alale sadu granaate.

Ellujäämine on puhas juhus. Kui inimene jääb granaadi või suurtükiväe rünnaku ette, on tunne täiesti jõuetu. Siis saab ainult pikali visata ning sulgeda sõrmedega kõrvad ja avada suu, et rõhulained sisikonda ei hävitaks.

Edasi jääb üle vaid karta ja oodata, kas granaat sind tabab või mitte.

Sõda on kõike muud kui läbi. Ulatuslikud Ukraina piirkonnad riigi ida- ja lõunaosas on Venemaa poolt okupeeritud. Donbass on venelaste käes, nagu ka Krimm. Inimesi, sealhulgas tsiviilisikuid, sureb iga päev.

Mõned soomlased sõidavad Poola kaudu Soome tagasi, kas puhkusele või alaliselt. Soome tahetakse tagasi vähemalt kuuks ajaks. Soomlased naljatavad, et neile antud lisaeludki on juba sõjas ära kasutatud. Sõda muudab inimesi. Enne sõtta minekut maksavorsti masina peal tööl olnud soomlane räägib, et vorstitehases töötajat temast enam pole.

Soome rühmas on juba räägitud, et pärast sõda jätkatakse tööd sama rühmaga. Topi on lubanud uurida, kas nad saaksid tööd näiteks kaubalaeva või naftapuurtorni turvajatena. Saaks koos rühmaga jätkata.

Teine variant on Odessa. Ehh, Odessa, õhkavad soomlased. Näiteks on unistus avada Odessas oma söögikoht-grill. Või siis hakata Odessas kaluriks ja luua seal pere. Soomlased on valmis võtma Ukraina topeltkodakondsuse, kui seda pakutakse.

Osa soome vabatahtlikke on Soomes pettunud. Neid häirib Soome puhul see, et inimesed kurdavad pisiasjade pärast. Samuti elatakse omas mullis sotsiaalmeedias. Topi leiab, et tema on Ukrainas õige mees ja teeb õiget tööd. Vabatahtlikud soomlased leiavad, et töö rindel ongi õige töö. Kui ainult eluga pääseks. Edasi tahavad mõned minna Prantsuse võõrleegionisse ehk siis hakata elukutseliseks sõduriks.

Esialgu on aga kavatsus Soome naasta ja puhata.