Soome asjatundja: praegune hinnatõus on alles algus, järgmine aasta võib tuua Ida-Euroopas näljahäda

Praegune toiduainete hinnatõus on alles algus ja järgmisel aastal võib vaesemaid Ida-Euroopa riike tabada näljahäda, prognoosib Soome maa- ja metsamajanduse tootjate keskliidu juht Juha Marttila.

Marttila ütles, et tänavune saak näitab, milliseks kujunevad hinnad Soomes. Maailmas on aga nii, et Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas valitseb juba toidupuudus, vahendab Helsingin Sanomat.

Euroopas on toidukriis seni näha olnud peamiselt toiduainete hinnatõusus ja toidutootjate majandusraskustes. Siiski prognoosib Marttila vaestes Ida-Euroopa riikides nälga juba järgmisel talvel kõrgete toidu- ja energiahindade tõttu. Ja ega kõik Soomeski ei jaksa piisavalt toitu osta.

„Toidukriisi tuleks tõsiselt võtta, isegi kui toit Soomes otsa ei lõppe,” ütleb Marttila.

Toidupuuduse tekkimine eeldab laiaulatuslikku kriisi, kus kannatab tootmine ja pärsitud on ka import. Marttila hinnangul peaks maailmas olema suur logistiline kriis, sest Soome jaksab endale ise toitu osta.

„Me oleme maailma mastaabis rikkad. Jah, me saame maailmast toitu,” lisab Marttila. Tema sõnul on olulisem küsimus, kas Soomel kui jõukal riigil on õige – nüüd või hiljem – hakata sööma maailmast kokku ostetud toitu.

Pidevalt tõstatub küsimus, kas maailmas on piisavalt toitu. Marttila arvates on moraalselt vale võtta näljaste suust leib ära.

Marttila prognoosib, et ilmselt vajab ka Soome lahendusi selleks, et kõik saaksid piisavalt toitu. Soome loodusvarade keskuse hinnangul tõusevad toiduainete hinnad tänavu eelmise aasta keskmise hinnatasemega võrreldes lausa 10 protsenti. Keskmise Soome leibkonna kulutused toidule võivad kasvada enam kui 500 euro võrra.

Asja ei saa Marttila sõnul lahendada põllumajandusele ja toiduvaldkonnale sotsiaalpoliitilise ülesande andmisega. „Ei saa öelda, et peate tootma head ja väärtuslikku toitu, mida kõik saavad endale lubada. See lihtsalt ei tööta. Praeguste hindade juures ei suudeta midagi odavalt toota. Tänapäeval ei saa odavat toitu kuskilt, isegi mitte importides.”

Toiduinflatsioon on olnud Euroopas alates sügisest. Soomes hakkab see Marttila sõnul mingil kummalisel põhjusel alles nüüd tunda andma, kuigi tootmiskulud on tõusnud täpselt samas tempos kui mujal.

„Tööstus sõlmis kaubandusega pikaajalised lepingud detsembris. Toona sõlmitud lepingud olid lihtsalt pluss miinus null. Hinnatõus oli nii väike, et ei peegeldanud tegelikku olukorda,” märgib Marttila.

Marttila analüüs näitab, et toidutootmise ahelas tegutsejad arvasid, et saabuv suvi parandab olukorra. Võib-olla kardeti ka, et hindade tõstmine ajab turu segadusse.

Siis tekkis paanika. Marttila arvab, et toiduahela tegijad said Soomes lõpuks aru, et olukord võib kesta aastaid – ja oht on, et talud hakkavad tegevust lõpetama. Detsembris sõlmitud pikaajalisi lepinguid hakati üles ütlema.

Viimane ametlik hinnastatistika on märtsikuust. Selle järgi pole liha, munade ja toidukartuli hindadega märtsi seisuga vaatamata kasvanud kuludele peaaegu midagi juhtunud. Piima hinda on kulude tõus veidi paremini üle kandunud.

„Ikka on tunne, et olukord pole palju muutunud. See ei ole ligilähedalgi sellele tasemele, mis kataks kulude kasvu,” ütleb Marttila.

Kasvuhoone poole peal ehk kurkide, tomatite ja sarnaste aastaringsete kultuuride osas on turg toiminud ja hinnatõus on läbi tehtud.

Lihatootmises on aga olukord, kus iga loom toodab kahjumit. Kuna see on raha on kadunud, mõtlevad paljud praegu näiteks seakasvatuses sellele, kuidas tootmisest lahti saada, enne kui sead perest viimase raha välja viivad.

Kui tootjahinnad piisavalt ei tõuse, tuleb lihatoodang Soomes kolinal alla. Liha tarbimine aga väheneb väga aeglaselt, mis tähendab, et kui tootmine väheneb, hakkavad soomlased sööma importliha.

Tootjahindade tõusul on kaks reguleerijat: tööstus ja kaubandus. Marttila sõnul mõtlevad kõik toidutootmise ahelas praegu sellele, mida tarbijad hinnatõusu korral ette võtavad. „Me räägime praegu nii suurtest muutustest, mida meie eluajal pole veel nähtud. Keegi ei tea tegelikult, kuidas tarbijad reageerivad.”

Tööstuse poole peal kardetakse, et kui nüüd kümneid protsente hinda tõsta, siis kärbib see ka tarbimist. Hindade vägisi all hoidmine oleks aga täiesti vale tee nii tööstusele kui ka kaubandusele. „Kahjumiga müümisel suretab see talud vaikselt välja. Peame usaldama Soome tarbijat. Nad ostavad seda, mida ostavad, ütleb Marttila.

Marttila sõnul on tootjatel raske õiglast hinda saada, sest neid on nii palju. Soomes on talusid 45 000. Üks ettevõte ei suuda hinda määrata. Kui küsitud hind ei sobi, võib ostja alati öelda, et ostab naabertalust.

Kokkuvõttes on praegu olukord selline, kus põllumajandusse on tehtud ajaloo kõigi aegade suurimad panused ja raha on otsas. Kui tänavusel aastal tuleb ikaldus, siis järgneb kaos. Kui aga tuleb hea saak, siis päästab see palju. Kuivõrd hinnad on kõrged, siis saadakse korralik tootlus.

Millist saaki on siis Soomes tänavu oodata?

„Algus ei tõota midagi head. Eelmisel sügisel külvati palju rukist ja nisu ning läks halvasti. 90 protsenti hävis talve jooksul. Ja kevadkülv jääb Lõuna-Soomes hiljaks,” ütleb Marttila.

Õnneks on olnud kuivi päevi, nii et külvi on saanud ära teha.

„Nüüd on üle pika aja põhjust palvetada, et tuleks sobiv ilm,” ütleb Marttila.

Kommentaarid
(Külastatud 4,425 korda, 1 külastust täna)