Tallinnas kadunuks jäänud soome ettevõtja räägib, kuidas varjas end poolteist aastat

Tallinnas Pirita hotellis elanud ja siis salapärasel kombel 2020. aasta märtsis kadunuks jäänud soome ettevõtja Perttu Nousiainen räägib intervjuus, kuidas ta varjas end poolteist aastat.

Väljaande Helsingin Sanomat ajakirjanikud leidsid Nousiaineni üles Šveitsist. Pärast seda andis mees intervjuu. Enne seda oli ta varjanud end poolteist aastat ja arvati, et ta on surnud.

42-aastane mees rääkis, et elas Šveitsis Verbieris alates septembrikuust. Seal veetis ta aega lokaalis Lumi, millel on soomlastest omanikud.

Nousiainen lubas ära rääkida kõik, mis toimus pärast 3. märtsi 2020, kui ta Tallinnas kadunuks jäi. Mis siis juhtus 3. märtsil 2020 Tallinnas?

Mees räägib, mis juhtus veebruari lõpus-märtsi alguses 2020. Ta jõi palju ja mõlgutas enesetapumõtteid. Kui ta 3. märtsil hotellist lahkus, siis mõtles ta endale otsa peale teha.

Ta sõitis rendiautoga Kaberneeme sadamasse, mis asub Tallinnast 30 kilomeetrit ida pool. Seal oli tal mootoriga kummipaat. Ta helistas tuttavatele, kes keelitasid teda enesetapust loobuma. Tulemus oli see, et ta otsustas ringi ja sõita minema.

Järgmised kuud veetis ta mujal Baltimaades ja Poolas. Ta jõi edasi ja seda kuni 2020. aasta suveni. Siis hakkas ta tegema 6-8-tunniseid jalutuskäike. Ta on vahepeal kõvasti kaalus alla võtnud. 18 kilo, märgib ta ise.

Nousiainen ütles, et mõtles oma elu üle järele ja leidis, et vähemalt pole keegi tema tegevuse tõttu surma saanud. Ta rääkis, et probleemid said alguse ebaõnnestunud ärist Iisalmis asuva Runni spaaga aastatel 2012-2014. Osa võlgadest pidi Nousiainen ise tagasi maksma. Tal oli hirm kõigest ilma jääda.

Ta räägib, et on tänu võlgu ettevõtjale Mika Wileniusele, kes teda aitas. Siis algasid tehingud Nuorisosäätiöga, kus kümneid miljoneid läks hämara taustaga ettevõtjatele.

Nousiainen on muidu sotsiaalselt väga aktiivne ja seetõttu oli enda varjamine tema jaoks väga raske. Ta räägib, et veetis aega üksi, kuigi tal oli ka välismaal tuttavaid.

Kuulujuttude kohaselt käis Nousiainen võltsitud Aserbaidžaani passiga Venemaal ja Portugalis. Mees ise räägib, et see ei vasta tõele ja ta on kogu aeg enda passi kasutanud. Ta ise räägib, et elas pärast 2020. aasta märtsikuud Balti riikides ja Poolas, siis Tšehhis, Prantsusmaal ja Hispaanias. Ta liikus autoga, aga ei sõitnud ise, vaid hääletas. Ta tahtis vältida ühissõidukeid. Ta sattus isegi Rainbow Gatheringi hipilaagrisse ja elas seal mõnda aega.

Septembris 2021 saabus mees Verbieri suusakeskusse. Kuivõrd hooaeg polnud veel alanud, oli keskus täiesti tühi. Tal oli seal sõber Mikko Henttonen, kes peab Lumi nimelist lokaali. Henttonen juhtis mõnda aega Nuorisosäätiöt pärast seda, kui Nousiainen sealt lahkus. Henttonen ei kuulu kahtlusaluste hulka.

Valenime Tommy Koski võttis Nousiainen omale Tallinnas elava ettevõtja eeskujul, kes kasutab nime Tommy Stark. Nousiainen aga Starkist eriti rääkida ei taha ega ka teistest, kes on teda aidanud.

Nousiainen tunnistas, et peidust välja tulema panid teda ajakirjanikud, kes teda Šveitsi otsima tulid. Ta tunnistas, et tundis isegi kergendust, et sai peidust välja tulla. Ta võrdles oma elu peidus olles filmiga Groundhog Day, kus päevast päeva oli kõik sama ja kõik päevad ühesugused.

Mees räägib, et väga väike hulk inimesi teadsid tema asukohta ja seda, et ta üldse elus on. Lõpuks puhkeb mees nutma ja räägib, et paljud inimesed on teda julgustanud. Nousiaineni kõrval istuv advokaat ei pane mehe pisaraid tähelegi, vaid jätkab oma grillvarda söömist.

Nousiainen räägib, et talle tegi palju haiget, kui inimesed ei saanud teda kätte ja hakkasid tema pärast muretsema. Tema vastu esitatud süüdistusi ei taha mees kommenteerida. Tema väitel on see politsei rida.

Nousiainen eitas, et ta on raha ära peitnud, aga samas palkas ta advokaadiks Kari Uoti, kes pole just odav. Ta ütles, et Nuorisosäätiöst saadud raha läks kõik Runni spaasse. Mees räägib, et on saanud hakkama vähesega ja teinud oma rännaku ajal juhutöid.

Lõpuks ütleb Nousiainen, et nüüd on aeg koju minna. Tal on kahes kotis kõik see, mida vajas pooleteise aasta jooksul. Ühes kotis on raamatud, nende hulgas Salvador Dalí Geeniuse päevik, Hiina endise juhi Deng Xiaopingi mälestused ning Koraan. Miks koraan? Nousiainen ütleb, et temast pole saanud veel moslemit, aga mõtted selles suunas on liikunud. Ta räägib, et tuli selline tunne, et seda võiks lugeda. Ta räägib ka seda, et on peidus oldud aja jooksul muutunud. Ta tunneb hinges palju suuremat rahu kui veel 2018. aastal. Ühtlasi oli ta juba otsustanud naasta Soome ja end üles anda. Ta väidab, et tahtis ära oodata süüdistuste esitamise.

Šveitsist Verbierist ta aga veel Soome ei plaaninud sõita. Tal oli juba ette planeeritud järgmine etapp minna edasi vaiksemasse kohta, Põhja-Itaaliasse Damanhuri. Seal tegutseb 1970ndatel aastatel asutatud öko- ja vaimne kommuun, kus tegeletakse mediteerimise ja alternatiivsete kooseluvormidega. Ta oleks seal saanud rahulikult omaette olla ja mediteerida.

Kui Finnairi lennuk Helsingis maandus, sisenesid kaks politseinikku ja võtsid Nousiaineni kaasa.

Kommentaarid
(Külastatud 3,210 korda, 1 külastust täna)