Veel septembris töötas 65-aastane soomlanna Helena koduhooldajana, aga oktoobris keeras oma elus uue lehekülje. Ta avas Hyvinkääl perekodu Helleena’s home, kus ta elab ka ise.
Elumuutuse taga on lihtne arvutus. Naine arvestas välja, et tema pension pole eriti suur. Ta on aastaid olnud kodune pereema, tal on nimelt 12 last, vahendab Iltalehti.
Lastega kodus olevale emale ei kogune nii palju pensioni, kui pidevalt nö päris tööd tegevale naisele. Sellise süsteemivea tõttu soovis Helena korraldada asjad nii, et ta saaks kõigele vaatamata hakkama.
Muid põhjusi oli ka. Koduhoolduse töö oli väga kurnav. Klientide jaoks polnud kunagi piisavalt aega. Samas märkas ta, kui raskes olukorras on tegelikult vanurid. Lisaks tundis naine end järsku üksikuna – tal oli olnud suur pere, aga lapsed lendasid pesast välja. Ta oli kuus aastat üksi ja sellest sai villand.
Naine oli varem sisustanud oma vaba aega sellega, et külastas lapsi ja liikus looduses, aga midagi oli ikka puudu. Ta vajas teisi inimesi enda ümber.
Enne perehooldajaks hakkamist läbis ta 5-päevas omavalitsuse koolituse. Mingeid erilisi eeldusi selleks pole vaja, perehooldaja on olnud isegi puusepp. Lõpuks on eksam, kus käiakse läbi vanurite hooldusega seotud põhiküsimused.
Perehooldaja töös mingi paberimajandusega jändama ei pea, sest tegemist pole ettevõttega. Vaja on leida vaid sobiv elamispind, sõlmida üürileping ja teha remont. Hyvinkäält leidis naine tegevuse tarbeks 130-ruutmeetrise eramaja. Majas on neli tuba, igaühe juures oma tualett. Hooldajal on majas oma tuba. Helleena’s home’is elab kaks vanurit ja varsti kolib sinna veel üks abielupaar.
Perehooldus on hea neile vanuritele, kes mingil põhjusel enam ise kodus hakkama ei saa, aga pole nii kehvas seisus, et minna vanadekodusse. Ühiskonnale on perehooldus kasulik, kuna maksab vaid 50 eurot ööpäevas, samas kui vanadakodu maksab 200 eurot ööpäevas.
Perehoolduses on maja poolt olemas nii öömaja, toit, hügieenitarbed kui kodune ravi. Ravimite eest maksavad vanurid ise ja hooldaja toob need kohale. Vajadusel minnakse haiglasse.
Perehooldaja ei sekku vanuri raha-asjadesse. Neil on oma eestkostja või tegelevad sellega lähedased. Lähedased on alati teretulnud külla, koroona-ajal peab maski kandma.
Perehooldajale maksab palka omavalitsus ja kliendilt võtab raha samuti omavalitsus. Perehooldaja pole ettevõtja, vaid töötab käsunduslepinguga. Omavalitsus katab ka jooksvad kulud. Kulud on kõik ööpäevase kohamaksu sees. Helena tunnistab, et selle tööga rikkaks ei saa, aga samas makstakse kinni üür, toit ja kõik muu vajalik. Varem koduhoolduses pidi ta järgima kogu aeg kõiki koroonaga seotud reegleid, nüüd perehoolduses on elu palju rahulikum.
Helleena’s home’i tüüpi perehooldust kõik omavalitsused ei paku. Kuivõrd Helena töötab peremajas üksi, võib ta võtta sinna juurde neli vanurit korraga. Kui Helenal oleks kaaslane, võiks võtta vanureid sisse veelgi rohkem.
Tavaline tööpäev on lihtsa korraldusega. Hommikul on pesemine ja pudru keetmine, siis lõunasöök, kohv, õhtuoode ja siis õhtusöök. Vahepeal käiakse väljas. Helena viib vanurid pea iga päev lähedasse metsa.
Helena on tööga rahul – ta sai uuesti inimesed enda ümber. Samuti on selline korraldus vanuritele väga mugav. Kord nädalas on Helenal vaba aeg kaks tundi. Puhkepäevi on igas kuus kolm ja need on kõik järjest. Omavalitsus leiab selleks ajaks asendaja. Poes käimise ajaks tuleb majja haiglaõde.
Perehooldaja töö nõuab lahket loomust. See sarnaneb omastehooldaja tööga, ainult et hooldatavaid on mitu ja vaba aega on vähem. Helena on aga suure perega harjunud. Nüüd saab ta oma varasemaid oskusi teiste heaks rakendada. Ta on õnnelik, kui saab teisi aidata.
Peretöötajale on vajalikud sotsiaalsed oskused. Parim töövahend selles töös on kannatlikkus. Samuti inimlikkus. Helenale ei meeldi haigla stiilis suhtumine, et „see pimesool palatis kolm”.
Helena tunnistab, et suurim tarkus, mida ta on elus õppinud on see, et inimesi tuleb võtta sellisena nagu nad on. Ja et kõige muu taga on inimene siiski väike ja haavatav olend.
Energiat oma tööks laeb Helena loodusest. Varem tegeles ta lendamise ja purjetamisega. Nüüd ta enam kiiruseid taga ei aja. Ta käib tihti sõpradega väljas looduses, sealt ammutab energiat. Äsja ostetud kaubikuga käib ta oma lapsi vaatamas.
Lähedased on naise valikutega rahul. Endised töökaaslased õnnitlesid ja pidasid teda julgeks. Lapsed on samuti rahul, nad saavad alati külla tulla.
Helenal on sõnum ka otsustajatele. Nimelt on paljud vanurid raskes olukorras. Koduhooldust on pidevalt kokku tõmmatud. Seetõttu pole imestada, kui vanurid kolivad elu viimasteks päevadeks elama hotelli või kruiisilaevale – nad saavad seal vähemalt tasemel teeninduse. Ning see pole hooldekodust palju kallim.
