Soome naine Essi käis aastal 2000 sõjaväes ja seal nägi unes, et on ämmaemand ja abistab inimesi. Ta oli alati uskunud unenägudesse ja neid järginud ning kuivõrd tal polnud erilisi tulevikuplaane, siis läks õppima ämmaemandaks.
Pärast oma laste sündi tutvus naine eri ravimeetoditega. Ta õppis ämmaemandaks ning kõrvalt õppis veel kollageeniravi ja energiaravi, vahendab Iltalehti.
Töö meditsiini valdkonnas oli aga küllalt raske. Ta oli töötanud 7 aastat õppimise kõrvalt ning unistas oma ettevõtte loomisest, et pakkuda alternatiivravi. Ta tahtis rohkem tegeleda tervete inimestega ja pakkuda neile teenuseid. Ta tahtis proovida midagi uut.
Pool aastat tegeles naine ettevõtlusega põhitöö kõrvalt. Pärast pakkumise saamist koostööpartnerilt otsustas ta jätkata täielikult ettevõtluses.
Naine lootis, et koostöö kaudu leiab ta uusi pikaajalisi kliente. Ta sisenes ettevõtlusse ilma korraliku plaanita, aga samas uskus oma edusse. Lähedased hoiatasid teda, aga neid ta ei kuulanud.
Pool aastat pärast täielikult ettevõtlusega tegelemist lõpetas aga koostööpartner koostöö. Kliente polnud kusagil näha. Ta istus üksi oma töötoas, keerutas pöidlaid ja mõtles, kust leida kliente. Olukord oli lootusetu.
Ta tegi klientide leidmiseks veebikülje, kuna tal polnud raha reklaami tegemiseks. Lisaks võttis 10 000 eurot laenu, et olukorrast välja tulla.
Järgmised kuud möödusid nagu udus. Kimbutama hakkas stress. Ta lamas voodis ja vahtis kella. Hommikul vaatas peeglist vastu väsinud ema, kes tahtis kõigest hingest säilitada seda, mida oli varem lastele võimaldanud. Endast ta eriti ei hoolinud, vaid mõtles, kuidas saaks lapsed toidetud. Ta tahtis, et kord nädalas saaks kommi osta ning sauna minekuks limonaadi, aga alati see ei õnnestunud.
Peagi naasis naine hooldaja-tööle, et arved ja võlad saaks makstud. Ta oli osalt palgatööl, osalt ettevõtja, kuni töö lõppes ja laenu enam pikendada ei saanud. Pankrot oli vältimatu.
Pärast pool aastat kestnud võitlust tuli naine oma töötuppa. Seal ootas ees terve lasu maksmata arveid. Samas kõrval oli tühi ravilaud ning kalender oli samuti tühi. Ta tundis, et töötoast ja ravilauast tuleb loobuda.
Pärast seda töötas naine klientide juures kodus ning omas kodus voodis ja põrandal. Sissetulek koosnes lapsetoetusest, mis oli 200 eurot kuus, juhuslikest massaaži-otstest ja osa-ajaga tööst hooldajana. Ühel hetkel oli 40 000 euro eest maksmata üürivõlgu ja arveid. 2013. aastal oli ta sunnitud oma kodust lahkuma, kuna ei suutnud enam üüri ja võlgu maksta.
Ta sai sotsiaalabi, aga võttis aega, enne kui julges seda küsima minna. Töö ja uue elamise leidis ta naaberlinnast. Alandus ja häbi olid aga nii suured, et ei jaksanud isegi koeraga välja jalutama minna. Tänu uuele tööle aga hakkasid asjad kuidagimoodi laabuma ning ta sõlmis võlakokkuleppe.
Kuigi naise üleelamised on olnud rasked, on olnud ka midagi ilusat. Nüüd oskab ta elu rohkem hinnata ja tunda rõõmu väikestest asjadest. Ta on õppinud vähemaga hakkama saama. Lapsed on hea jõuallikas. Nende pärast on ta end kokku võtnud.
Praegu on naine koduhooldaja ning naudib lastega koos olemist. Lisaks tegeleb ta koeraga ja kohtub sõpradega. Tõsi, sõpru on kõige selle käigus vähemaks jäänud. Ta püüab siiski mõelda positiivselt ja on arvamusel, et kõige hullem on möödas. Ta naudib elu ja ootab uusi seiklusi.
Hiljuti kandideeris naine õppima meditsiiniõeks. Kui sisse ei saa, siis kandideerib uuesti. Ta tahaks teha mingit põhitööd ja ühtlasi parandada inimeste enesetunnet, kasutades ära oma seksuaalnõustaja haridust.
Aga kas naine mõtleb veel ettevõtlusest? Aeg-ajalt tuleb see mõttesse, aga selleks peaks olema aega ja ressursse nii palju, et praegu see ei õnnestu. Naine järgib oma viie aasta plaani – selle järgi tuleb võlgu tagasi maksta ja kasvatada lapsed üles. Ettevõtluse peale saab mõelda siis, kui tal on taas rohkem vaba aega. Unistused võivad kasvada ja muutuda koos inimesega.
https://www.iltalehti.fi/tyoelama/a/3012b9ac-4ea1-4ec5-8af7-bd0d9ffd8e71
