Väljaanne Helsingin Sanomat vestles Põhja-Savo maasikatalus töötanud naistega, kes märkisid, et ööbimistingimused olid karmid, samuti oli puudusi töö juhendamises, töölepingutes ja töötingimustes.
Viis soome naist otsustasid minna suvetööle Põhja-Savos asuvasse maasikatallu. Ühel naisel oli põhjuseks suvetöö ärajäämine, teistel sundpuhkus. Naistel tööd polnud ja nad otsustasid maasikatalus kätt proovida.
Naised rääkisid, et tahtsid minna maasikatallu pärast seda, kui kuulsid probleemidest põllumajanduses ja töökäte nappusest. Nad tahtsid appi minna. Soome maa- ja metsamajanduse ministeerium on samuti soovitanud taludel värvata rohkem kodumaist tööjõudu.
Naistest olid kolm Helsingist ja kaks Oulust. Mitte keegi neist polnud valmis selleks, mis neid talus ees ootas. Oulu naised jõudsid kohale maikuu viimasel päeval. Nad olid öelnud, et saabuvad kella 17 ajal, et neid teataks oodata. Talu hoov oli aga tühi. Kaugel põllul oli näha kedagi traktoriga.
Naised helistasid tööandjale, kes lubas kohale tulla. Tööandja ei saabunud ise, vaid traktorist lõpetas töö ja tuli naiste juurde. Traktoriga mees oli tööandja isa. See hämmastas tulijaid, kes lootsid kohtuda tööandjaga.
Veel suurema hämmingu tekitas majutus, kuhu isa naised juhatas. See oli kaugel sellest, mis naistele oli eelnevalt lubatud, räägib üks 21-aastane Oulu naine. Enne tallu tööle minekut oli vahetatud tööandjaga e-kirju ja suheldud telefoni teel.
Töökuulutuses oli samuti kirjas, et töötajatele on korraldatud majutus. Seda polnud märgitud, et selle majutuse eest tuleb veel eraldi maksta. Tööandja oli rääkinud telefonis, et majutuse hind on 7,5 eurot öö eest ja öelnud, et tegemist on kvaliteetse majutusega. Lisaks ütles tööandja, et majutus on talus.
Oulu naiste ootused olid kõrged, sest nad olid helistanud ka teistesse taludesse ning küsinud majutuse kohta. Mitmetes kohtades oli ööbimine odavam, näiteks ühes kohas 1,65 eurot öö eest. Nüüd aga juhatati nad ühe vana lauda ette, kus nende ootused heast majutusest kokku varisesid.
Majutuskoht oli täis lindude väljaheiteid, seda oli näha juba ukse pealt. See oli nagu linnupesa, kus elas mitmeid väikseid linde. Linnud lendasid tuppa sisse otse söögilaua peale. Laes rippus kärbsepaber, mis oli kärbseid täis. Naised rääkisid tööandja isale, et see ei vasta telefoni teel kirjeldatule. Isa ütles selle peale: Küll te hakkama saate.
Naised olid sunnitud pakutu vastu võtma. Neile lubati teist majutust, mis pidi vastama lubatud tingimustele.
Esimene õhtu möödus Oulu naistel poes käies ja koristades. Nad koristasid ruume kella üheni öösel. Majutuskoht oli elline, et seda polnud ilmselt koristatud alates eelmiste klientide lahkumisest. Kappides oli vana toitu ja külmkapid olid hallitust täis, kuna need olid välja lülitatud ja uksed kinni jäetud. Majas oli kümmekond külmkappi, millest töötasid pooled. Pesumasinaid oli 8, millest töötas vaid üks. Ahjusid oli neli, millest töötas kaks.
Naised räägivad, et hea oli see, et majutuskohas oli voolav vesi. Samas olid seinad ja pinnad nii räiged ja mustad, et paha hakkas. Naised arvasid, et duši all oli pestud lehma või midagi seesugust. Kui seintel polnud hallitust, siis olid need väga räpased. Kõigele vaatamata käidi duši all ära.
Naised vaatasid kõik toad läbi ja valisid välja kõige puhtama. Eriti ruumi toas polnud peale narivoodi. Ühel Oulu naisel on astma. Ta ärkas hommikul nii, et nina ja kurk olid kinni. Majutuskohas oli mitu tuba, millest üks oli tehtud vanasse keldrisse. Seal oli õhk eriti niiske ja seal oli ilmselt ka hallitust. Oulu naised kontrollisid madratseid ja leidsid vähemalt kahe madratsi alt hallitust. Naised poleks sellistes oludes olnud nõus ööbima.
Järgmisel õhtul saabusid rongiga kaks 22-aastast Helsingi naist. Nad sõitsid kohale rongiga, kuna tööandja oli lubanud anda neile auto kasutada. Tööandja tuli naistele rongijaama autoga vastu ja küsis, kas on vaja poes käia. Naistel oli kaasas vaid kommikott, sest neile öeldi, et talus on organiseeritud toitlustamine 10 euro eest päevas. Algul ütlesidki naised tööandjale, et poodi pole vaja minna. Õnneks taipas üks küsida, kas talus ootab neid toit. Tööandja ütles selle peale, et süüa peab ise tegema. See oli esimene imelik asi.
Tööandja viis naised Prismasse poodi enne tallu sõitmist. Autosõidu ajal kiitis tööandja ukrainlasi selle tõttu, et neile „meeldib hääletada”. Naised said alles hiljem aru, et see „hääletamine” tähendas, et neil polnud sõiduvahendit, millega poes käia.
Lubatud autot ei saanud talus ükski töötaja. Talus näitas tööandja Helsingi naistele sama laudamajutust, kus Oulu naised olid olnud juba ühe öö. Helsingi naised rääkisid, et esimene reaktsioon oli see, et kas tõesti majutatakse inimesi niimoodi igal aastal. Üks Helsingi naine rääkis, et on palju maailmas ringi sõitnud, aga see pilt, mida ta nägi, ajas kananaha ihule. Ta ei suutnud uskuda, et see on Soomes.
Kuivõrd ühel Helsingi naisel on tugev hallituse-allergia, ütlesid naised, et pole nõus jääma isegi üheks ööks. Laudamajutuses haises hallituse järgi ja betoonpõrand oli jääkülm. Helsingi naised nõudsid, et neile ja Oulu naistele organiseeritaks paremad tingimused. Need leiti 30 km kauguselt. Seda maja üürisid välja kohalikud inimesed ja maksis tööandja. Töötajatelt võeti ööbimise eest palgast maha 7,5 eurot öö eest, Transpordi eest pidid töötajad ise maksma. See majutus oli igati korralik. Naised said selle teise majutuse võtta ainult seetõttu, et Oulu naised olid autoga.
Kolmas Helsingi naine saabus järgneval õhtul ja ta viidi otse uude majutuskohta. Ta oli küsinud eelnevalt majutuse kohta, aga ei saanud selget vastust. Ta isegi ei teadnud, kuhu ta viiakse.
Helsingin Sanomat püüdis ühendust saada ka tööandjaga, kes lõpuks vastas e-posti teel, et kõik naiste poolt öeldu on vale, mistõttu artiklit ei tohi avaldada. Tööandja väitel pole naised harjunud tegema füüsilist tööd ja ei tunne valdkonda. Kui Helsingin Sanomat esitas lisaküsimusi, vastas tööandja, et ei taha enam midagi kommenteerida.
Intervjueeritud naised polnud ainsad töötajad selles talus. Lisaks neile oli veel üks eestlane, üks soomlane ja kaks ukrainlast. Kõik saabusid tallu omal käel. Neid kõiki majutati samasse laudahoonesse.
Soome taludes käivad maasikaid korjamas põhiliselt ukrainlased. Enne seda käisid Soomes korjamas eestlased ja venelased.
Lisaks probleemidele majutusega rääkisid soome naised, et puudulikud olid tööjuhised, samuti lepingud. Kõige esimesena saabusid Oulu naised, kellele näitas tööandja isa lühidalt, kuidas käib umbrohu kõplamine. Töökindad anti alles siis, kui töö juba käis. Ülejäänud töötajatele andsid juhised juba Oulu naised.
Oulu naised rääkisid, et töötasid esimese päeva ilma lepinguta, kuna nad ei näinud tööandjat. Teadmata midagi tööaja ja puhkepauside kohta olid nad põllul 8 tundi ja tegid tunni aja pikkuse söögipausi.
Pärast esimest tööpäeva, kui saabusid Helsingi naised kirjutati alla töölepingutele. Tööajaks märgiti 5 päeva nädalas ja 8 tundi päevas, lisaks tunni aja pikkune söögipaus, mis ei lähe tööaja sisse. Laupäeval oli tööaeg 5 tundi. Tööaeg oli paindlik, kuna mõned päevad olid lühemad.
Üksi talusse tulnud Helsingi naine töötas talus ilma lepinguta poolteist nädalat, kuigi üritas iga päev tööandjaga kokku saada, et lepingut sõlmida. Lõpuks sai naine tööandja kätte. Tööleping polnud eelnevalt täidetud ja see tuli endal täita. Kui naine küsis, kui pikk on katseaeg, vastas tööandja, et kaks nädalat. Samas Oulu ja teistel Helsingi naistel oli see olnud 4 või null päeva. Naine ütles, et kirjutab lepingusse 4 päeva, mille peale nähvas tööandja, et kirjuta, aga siis lõppeb leping kohe.
Töölepingute sõlmimine tundus töötajate väitel eriti ebaaus välismaalastest töötajate suhtes. Naised rääkisid, et aitasid ühel eestlasel lepingut täita.
Maamajanduse tööandjate liidust öeldi, et ükski tööleping ei saa olla vastuolus kollektiivleppe miinimumtingimustega ja üks neist on lepingu ülesütlemise tähtaeg. Kui töölepingus on imelik ülesütlemise tähtaeg või liiga väike palk, siis tähendab see, et tööandja on talitanud valesti.
Maamajanduse kollektiivlepingu kohaselt võib lepingu tähtajaks märkida hinnangulise aja, kuna kunagi pole teada, kui kaua kestab saagi koristusperiood. Nõnda võib tööandja lõpetada lepingu vahetult peale saagikoristuse lõppu.
Naised töötasid põllul 6 päeva nädalas ja seal oli küllalt palav. Seoses kihulastega tuli kanda pikkade varrukate ja säärtega rõivaid. Talus polnud kohta, kus oleks saanud end jahutada. Samuti polnud põllu ääres tualetti. Tööandja oli öelnud, et häda saab teha põõsastes. Samas toonitas tööandja, et häda tuleb teha lähimates põõsastes ning aeg, mis kulus autost wc-paberi toomise peale arvestati tööajast maha.
22-aastase Oulu naise väitel muutis selline kord suhtumist tööandjasse. Pärast seda hakati tööpause varjama, seda tegid ka ukrainlased. Üks neist oli hoiatanud, et tööandja jälgib, kus ja kuidas naised käivad. Ukrainlased soovitasid teha pause puude taga.
Maamajanduse tööandjate liidu andmetel peab aga tööandja hoolitsema selle eest, et töökeskkond oleks turvaline ja tervislik. Tööandja peab tagama töötajatele vajadusel jahedama koha, samuti joogivee. Maasikapõllu äärde saab toimetada välikäimla.
Kaks nädalat peale töö algust maasikapõllul lasti Helsingi naised töölt lahti. Tööandja oli teatanud asjast telefoni teel. Ta ütles, et pole enam vaja tulla, kuna kihulasi on nii palju. See polnud ilmselt tegelik põhjus, aga nii tööandja ütles. Tegelikuks põhjuseks olid ilmselt erinevad arusaamad tööpauside pikkusest. Oulu naisi lahti ei lastud, aga nad lahkusid ise samal päeval.
Maamajanduse tööandjate liidu andmetel ei saa tähtajalisi lepinguid niisama lihtsalt üles öelda. Tööandja võib aga lepingu lõpetada katseajal. Aga ka siis peab lepingu ülesütlemine olema põhjendatud, näiteks rahulolematus tehtud tööga.
Soome naiste väitel oli tööandja imestanud, miks nad üldse läksid maasikapõllule tööle. Tööandja ütles, et nad võiks saada sama raha Kela käest. Tööandja oli samuti öelnud, et välismaalased on head töötajad, kuna nad ei nõua midagi ega kaeba millegi üle.
21-aastane Oulu naine rääkis, et tööandja oli mitmel korral öelnud, et ei tahagi tallu soomlasi, kuna nad on harjunud paremate tingimustega. Samas olid soomlased šokeeritud sellest, mida nad talus nägid. Eriti panid muretsema välismaalaste tingimused. Üks ukrainlane rääkis, et kodumaal teenib vaid 100 eurot kuus, mistõttu on talle kõik Soomes pakutav hea. Soomlannade väitel ei tähenda see, et inimesi võiks majutada hallitanud lauta. Töö talus avas soomlannade silmad ja andis vastuse küsimusele, miks soomlased ei taha taludes töötada.
Soome naised veetsid nädala enne jaani oma üürimajas ja ootasid palka tehtud töö eest. Maamajanduse kollektiivlepingu kohaselt peab lõpparve välja maksma vahetult peale lepingu ülesütlemist, aga mitte hiljem kui neli tööpäeva pärast lepingu lõppemist. Naised polnud 24. juuniks veel oma palka kätte saanud.
Kui soomlannad lahkusid, nägid nad, et sinna oli tulnud kolm uut ukrainlast. Naised ei tea, kuhu ukrainlased majutati ja kas nendega sõlmiti õiged töölepingud.
https://www.hs.fi/kotimaa/art-2000006554441.html
