Mis tunne on põdeda koroonaviirust? Räägib ühena esimestest haigestunud 25-aastane briti mees

25-aastane briti mees Connor Reed töötab õpetajana Hiina koroonaviiruse epitsentris Wuhanis ja räägib, mis tunne on haigust põdeda.

Reed oli novembrikuus esimene Briti kodanik, kes koroonaviirusega nakatus. Mees pani päevikusse kirja oma haigusloo, vahendab Daily Mail.

Päev 1 – 25. november: Mul on külmetus. Ma aevastan ja silmad on udused. Praegu pole veel nii hull, et peaks töölt ära jääma. Ma tulin sellele maale, et õpetada inglise keelt võõrkeelena, nüüd olen Hiina keskosas Wuhanis koolis tööl mänedžerina juba 7 kuud.

Ma valdan hiina keelt ja töö on huvitav. Mu külmetus ei tohiks olla eriti nakkav, nii et ma ei põe tööle mineku pärast. Ma elan üksi ja seetõttu ei nakata kedagi. Uudistes pole viiruste kohta veel midagi räägitud. Mul pole muretsemiseks põhjust. See on lihtsalt väike nohu.

Päev 2 – 26. november: Mu kurk on haige. Tuletan meelde, mida mu ema rääkis, kui olin laps: segan sooja vee sisse mett. See aitab.

Päev 3 – 27. november: Ma ei suitseta ja alkoholi tarbin harva. Minu jaoks on oluline sellest külmetusest ruttu vabaneda, et ma saaks tööl edasi käia. Panen meejoogi sisse natuke viskit, ainult rohuks.

Päev 4 – 28. november: Magasin öösel nagu laps. Hiina viski aitab kõige vastu. Võtsid õhtul veel ühe meejoogi koos viskiga.

Päev 5 – 29. november: Külmetus on möödas, see polnud midagi.

Päev 7 – 1. detsember: Rõõmustasin liiga vara, tunnen end jubedalt. See pole enam külmetus. Mul valutab üle keha, mu pea peksleb, mu silmad põletavad, mu kurk on kinni kiilunud. Külmetus on liikunud kopsudesse ja mul on metsik köha.

See on gripp ja läheb vaja rohkem kui lihtsalt tassi meejooki, kas viskiga või ilma, et ma end paremini tunneksin. Mu olukord läks kiiresti hulluks ja kui ei juhtu imet, siis ma homme tööle ei lähe. Mitte seepärast, et ma haige olen, vaid ei taha selle gripiga teisi nakatada.

Päev 8 – 2. detsember: Täna ma tööle ei läinud. Ma hoiatasin, et olen kodus terve nädala. Isegi mu luud valutavad. Ma ilmselt ei parane sellest kiiresti. Valus on isegi voodist välja minna. Ma panin padjad alla, vaatan telekat ja püüan mitte köhida, kuna see on valus.

Päev 9 – 3. detsember: Tundub, et isegi minu kodu ümber kõndiv kassipoeg on haige. Ta pole endine, kui panen toitu, siis ta ei söö. Ma ei süüdista teda, mul endal pole samuti isu.

Päev 10 – 4. detsember: Mul on jätkuvalt palavik. Ma olen joonud ära pudeli viskit ja mul pole jaksu, et välja minna ja uus tuua. Aga sellest pole lugu, sest viskist polnudki kasu.

Päev 11 – 5. detsember: Tunnen end veidi paremini, vähemalt kehaliselt. Gripp hakkab järgi andma. Aga väike kassipoeg suri ära. Ma ei tea, kas tal oli sama haigus mis minul ja kas kassid saavad üldse inimeste haigusi. Mul on kurb.

Päev 12 – 6. detsember: Haigus tuli tagasi. Kui mõtlesin, et gripp andis järele, tuli ta tagasi veel hullemalt. Mu hingamine on raske. Raske on isegi tualetti minna. Ma higistan, mul on kuum, olen jõuetu ja värisen. Telekas mängib, aga ma ei suuda seda vaadata. See on õudne.

Õhtul tunnen, et hakkan lämbuma. Ma pole kunagi elus nii haige olnud. Ma suudan ainult veidi sisse hingata ja kui välja hingan, siis on selline heli, nagu paberkotti kortsutatakse. See pole õige asi. Pean pääsema arsti juurde. Aga kui kutsun kiirabi, pean selle eest ise maksma. See maksab palju. Ma loodan, et pole suremas.

Ma loodan, et suudan välja kannatada taksosõidu. Ma otsustasin minna Zhongnani ülikooli haiglasse, kuna seal on palju välismaiseid arste. Ma tahaks oma olukorras Briti arsti. Mu hiina keel on hea, mistõttu pole probleemi takso kutsumisega. Sõit kestab 20 minutit. Kui kohale jõuan, tuvastab arst kopsupõletiku. Siis seepärast teevad kopsud sellist häält. Mind saadetakse proove tegema ja see võtab 6 tundi.

Päev 13 – 7. detsember: Ma tulin eile õhtul uuesti koju. Arst kirjutas kopsupõletiku vastu antibiootikume, aga ma ei taha neid võtta. Ma kardan, et mu keha harjub rohtudega ja kui ma jään raskelt haigeks ja vajan rohtusid, siis need enam ei tööta. Ma püüan muul moel hakkama saada.

Mulle aitab teadmisest, et see on lihtsalt kopsupõletik. Ma olen 25-aastane ja täiesti terve. Ma sisendan endale, et muretsemiseks pole põhjust. Mul on veidi Tiger Balmi (nn Vietnami imerohi). Ma panen seda kuuma vee sisse ja rätiku ümber pea ning hingan seda sisse. Kasutan nn vana kooli meetodit. Ja mul on veel reservis antibiootikumid.

Päev 14 – 8. detsember: Keedan vett, panen sisse Tiger Balmi, hingan seda sisse. Ja nii mitu korda.
Päev 15 – 9. detsember: Kõik päevad on nagu üks.

Päev 16 – 10. detsember: Helistan emale Austraaliasse. Enne polnud mõtet helistada – ta oleks läinud lennukile ja kohale tulnud. See poleks olnud lihtne, kuna Hiina viisa saamine võtab aega. Mul on hea kuulda tema häält, kuigi ise eriti rääkida ei suuda. „Ema, ma olen nii haige.”

Päev 17 – 11. detsember: Tunnen end veidi paremini, aga ma ei taha veel lootust hellitada. Olen seda ennegi tundnud.
Päev 18 – 12. detsember: Mu kopsud ei tee enam sellist häält nagu katkised oksad.

Päev 19 – 13. detsember: Tunnen end veidi paremini, et käia väljas ja tuua juurde Tiger Balmi. Mu nina on juba piisavalt lahti, et tunda, mis toitu naabrid teevad. Mul on esimest korda kahe nädala jooksul söögiisu.

Päev 22 – 16. detsember: Ma lootsin täna tööle minna, aga see ei õnnestunud. Kopsupõletik on taandunud, aga vaevab hirmus peavalu. Ma ei tohiks seda teha, aga masseerin vatitikkudega oma sisekõrva, et valu leevendad.

Päev 24 – 18. detsember: Hurraa! Ma tunnen end paremini. Kes oleks võinud arvata, et gripp võib nii hirmus olla.

Päev 36 – 30. detsember: Sõbralt saadud vihje peale torman poodi. Nimelt on Hiina võimud mures linna tabanud uue viiruse pärast. On kuuldused komandanditunni kehtestamisest ja reisipiirangutest. Ma tean, mida see tähendab – inimesed hakkavad paaniliselt kõike kokku ostma. Ma pean ostma esmavajaliku, enne kui see otsa saab.

Päev 37 – 31. detsember: Kuulujutud osutusid tõeks. Kõigil soovitatakse olla siseruumides. Niipalju, kui on kuulda, põhjustab gripp kopsupõletikku. Noh, see tundub tuttav.

Päev 52 – 15. jaanuar: Haiglast tuleb teade, et mul oli Wuhani koroonaviirus. Ma peaks olema rahul, sest mulle see enam külge ei hakka – olen nüüd immuunne. Sellele vaatamata pean kandma näomaski nagu kõik teised, muidu võidakse vahistada. Hiina võimud on väga karmid seoses viirusega.

Päev 67 – 30. jaanuar: Terve maailm on nüüd kuulnud koroonaviirusest. Mulle helistatakse kodukohast Wales’ist ja küsitakse, kas haigus on pärit kalaturult. Ma käisin ise reguaarselt seal sisseoste tegemas. Ma olen kuulnud, et seal müüakse eksootilisi loomi nagu koaalad, pole ise midagi seesugust seal näinud. Ainus asi, mida seal nägin, olid lammaste ja sigade lihakered, millel pead otsas.

Päev 72 – 4. veebruar: Ajalehed on vaimustuses sellest, et ravisin end terveks viskiga. Selgitasin, et ma ei teadnud siis, mis mul viga oli – aga sellest ei taha nad kuulda. New Yor Post’is oli pealkiri: Briti arst ravis end terveks viski ja meega. Kui see vaid oleks nii lihtne olnud.

First British victim, 25, describes coronavirus

Connor Reed, 25, an expat teacher from North Wales, lives and works in Wuhan In November, he became the first British man to catch the deadly coronavirus Here he explains how he beat the illness that is sweeping across the globe Connor Reed, a 25-year-old expat from Llandudno in North Wales, has worked in a school in Wuhan, China, for almost a year.

(Külastatud 11,814 korda, 2 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid