Soome kuulsad nelikud varjasid siiani oma raskest saatust, kus nende ema neid peksis ja alandas. Lapsed ootasid oma peksu hirmunult laua all.
Äsja kirjutas üks nelikutest Helena Jouppila koos ajakirjanik Sanna Walleniusega raamatu „Nelikud – Jouppila laste lugu”, millest tuleb välja, et ilusa fassaadi taga pidid lapsed taluma nii vaimset kui füüsilist vägivalda, vahendab Yle.
Laste peks ja alandused olid igapäevased. Praegu 68-aastane Helena Jouppila tahtis nelikute loo päevavalgele tuua seoses perevägivalla teemaga. Helena on ise töötanud lastekaitses ning muretseb laste pärast ka tänasel päeval.
Pohjanmaal elanud Jouppilate perre sündisid suure üllatusena nelikud 10. juunil 1951. aastal. Nimedeks pandi Helena, Martti, Erkki ja Jorma. Nad olid Soomes esimesed ellu jäänud nelikud. Nende sünd oli Soomes suur sündmus ja perest kirjutati pidevalt. Nad osalesid näitustel ja messidel, samuti reklaamides ja nende arengut jälgiti ajalehtedes.
Reklaamides ja artiklites olid nelikud ilusti riides, juuksed kammitud ja naerul näoga. Samas oli nende argipäev hoopis teistsugune – nad olid kehvalt riides ja tõsiste nägudega. Peres fotoaparaati ei olnud, mistõttu kõik senised pildid olid reklaamides kasutatud klantspildid. Kui nad vanemaks said, siis huvi rauges ja nelikud ise ka ei otsinud tähelepanu. Neil oleks olnud raske rääkida sellest, milline nende elu tegelikult oli.
Raamatu kirjutamine võttis aega 20 aastat. Kirjutamise periood oli raske, kuna tuli uuesti meenutada läbielatut. Näiteks oli ema ähvardanud tütre tappa ja visata ta ahju. Ema oli teda peksnud puuhalgudega ning võtnud juustest kinni ja keerutanud mööda tuba. Laps ei kogenud ema-armastust. Oma osa said ka vennad, keda ema peksis harjavarrega. Lapsed sai vitsa ka täiesti ilma põhjuseta. Näiteks võis peks järgneda selle eest, et lapsed olid mängides häält teinud.
Lapsed põgenesid peksu eest köögilaua alla. Seal nad ootasid oma korda, kuni ema nad järgemööda ette võttis. Noorim laps Jorma on tunnistanud, et tema sai kõige vähem, kuna ema oli juba teiste peksust väsinud.
lapsed said veidi hinge tõmmata, kui ema oli enne väiksema lapse sündi mõnda aega ravil vaimuhaiglas. Haiglapaberitest tuli välja, et ema tundis end eriti halvasti, kui nelikud olid 6-9-aastased. Paberites oli kirjas, et ema oli vihanud tütart alates 4. eluaastast. Laste füüsiline karistamine lõppes, kui sündis väike õde. Nelikud olid siis 10-aastased. Pärast seda algas vaimne vägivald. Ema lõpetas tütrega üldse suhtlemise, kui tütar oli 14-aastane. Vaikimine kestis 7 aastat.
Viimased aastad kodus elas Helena vanaema juures. Vanaema elas samas majas, aga teises otsas. Pärast kodust lahkumist 16-aastaselt läks Helena Lõuna-Soome, algul aastaks tööle, siis õppima. Naine tunnistab, et füüsiline vägivald polnudki kõige hullem. Kõige halvem oli vaimne vägivald, kuna ema teda üldse ei väärtustanud.
Helena Jouppila on mõelnud, miks ema niimoodi käitus, aga vastust pole leidnud. Võimalik, et tal ei tekkinud lastega sidet, kuna lapsed olid kuni 9 kuuseks saamiseni haiglas. Praegu räägitakse kiindumuse kujunemisest varajases eas ja et selleks on vaja lapsega peale sündi kokku puutuda. 1950ndatel ei mõeldud ka selle peale, mida tähendas vanematele korraga 4 lapse vanemateks saamine. Mingit tuge ega ettevalmistust tol ajal ei olnud.
Ema võis mõjutada ka tema enda elu, kuna ta kaotas noorelt omaenda ema ja pidi hoolitsema oma nooremate õdede-vendade eest. Kui siis sündis korraga 4 last, oli olukord samasugune: ta sai jälle lastekarja, mida ta ei tahtnud. 1950ndatel võis lapsi vabalt peksta, seda kogesid peale sõda paljud lapsed.
Nelikute ema aga peksis lapsi süsteemselt, mille põhjus võis olla see, et ta oli vaimselt haige inimene. Helena Jouppila abiellus noorelt, 21-aastaselt kirurg Pentti Peltoneniga. Peltonen oli sama arst, kes võttis vastu nelikute sünnituse. Ta oli 50-aastane, oma naisest lahus elav 8 lapse isa. Peltonen võttis nelikutega ühendust, sellest sai alguse kirjavahetus ja armastuslugu. Pärast Peltoneniga käima hakkamist hakkas ka ema uuesti tütrega suhtlema.
Ainus kontakt emaga tekkis Helenal ema surivoodil. Ema oli selleks ajaks kaotanud südameinfarkti tõttu kõnevõime. Siis vaatas ema esimest korda tütart kaastundlikult. Tütar vaatas vastu ja see oli esimene kord, kui tütrele tundus, et nad mõistsid teineteist. See oli ka viimane kord, sest ema suri paar päeva hiljem.
Ema keelas lastel isale peksust rääkimise. Lapsed ei julgenud midagi isale rääkida. Isaga oli suhe hea ja isa aitas, kui Helena läks õppima. Ema suhtes aga isast abi ei olnud. Isa oli heatahtlik ja hell mees, isegi abitu ema kõrval. Ta poleks saanud lapsi kaitsta. Sel ajal oldi arvamusel, et musta pesu pestakse koduseinte vahel. Pereprobleemide korral mingit välist abi ei pakutud, ja neid ei peetudki mingiteks probleemideks.
https://yle.fi/uutiset/3-11192844
