Eesti kuulsad ärimehed vennad Puhkid rajasid 1934. aastal Helsingisse linna suurima ja ainsa veskihoone. Nüüd seisab veskihoone Sörnäisten rantatie ääres tühjalt ja sinna on pesa teinud kodutud.

Puhkide suguvõsa oli Eestis vilja jahvatanud alates 17. sajandist, aga Soome veeti 20. sajandi algul veel nisujahu sisse. Puhkid nägid siin võimalust ning nende ettevõte Puhk & Pojad, mis oli toona üks suuremaid Eesti ettevõtteid, rajas Helsingisse suure viljahoidla ja veski.

Lisaks viljale tegelesid Puhkid Eestis terase- ja saetööstuse, jae- ja hulgikaubanduse ning autode müügiga., vehendab Helsingin Sanomat.

Üks vendadest Eduard kolis seoses ettevõtte laienemisega püsivalt Soome elama. 1939. aastal, kui olukord oli pinev ja Eestis valitses sõjaoht, kolisid vennad samuti Soome. 1940. aasta kevadel, kui olukord Eestis oli maha rahunenud, kolisid vennad tagasi, aga neil ei läinud hästi: nad vangistati pärast riigipööret ja kogu vara võeti ära. Vennad kadusid pärast seda jäljetult 1940. aastal. Eduard otsis neid taga üle maailma, aga tulutult – ta suri Soomes 1943. aastal murest murtuna.

Puhkide rajatud veskihoone seisab aga Helsingis mere ääres tühjana nagu tondiloss. Eduardi järeltulijad pidasid veskit edasi: 1988. aastal müüdi vana veskihoone ehitusfirmale Haka ning veski kolis Järvenpääle. Lapselaps Maret Puhk on praegu 61-aastane ja Helsingi veski nõukogu juht.

Mareti sõnul püüdis tema vanaisa kuni elupäevade lõpuni teada saada, mis tema vendadest edasi sai. Ta otsis vendi üle maailma, pöördus isegi Eesti saatkonda Londonis, mis oli Puhkide rahaga rajatud. Vendade kohta aga puudus igasugune info.

Haka tahtis 1990-ndate aastate algul vana veskihoone asemele rajada büroohoone, aga hoone lammutamiseks ei saadud luba. Haka läks 1994. aastal pankrotti ning hoone läks üle Soome riigi kinnisvarafirmale. Praegu on hoone jätkuvalt riigi omanduses.

60.1817963,24.9257566

No Description

Veljensä kadottanut Eduard Puhk kuoli surun murtamana 1943 – Nyt suvun arvorakennus rapistuu pulujen ja kodittomien asuttamana autiotalona Helsingin paraatipaikalla

Vuoden 1940 alussa Eduard Puhk ei tiennyt, että hän tulisi viettämään lyhyen loppuelämänsä etsien jäljettömiin kadonneita veljiään. Virolaisen myllärisuvun jälkeläinen Puhk oli saapunut Helsinkiin vuonna 1934 ja perustanut veljineen Helsingin myllyn Sörnäisten rantatien kupeeseen. Puhkin suvussa oli jauhettu viljaa menestyksekkäästi 1600-luvulta asti, mutta Suomessa elettiin 1930-luvun alussa pitkälti tuontivehnän varassa.