Soome blogija Julia Thurén teab, kuidas keskmine soomlane saaks aastas 10 000 eurot kokku hoida. Tema arvates tuleks rahast rääkida avalikult, kuna see on kõigile kasulik.
Thurén ise räägib asjadest avalikult. Näiteks oli tema palk maikuus 2159,18 eurot. Seda teavad juba kõik need, kes loevad tema blogi Juliaihminen.
Julia alustas blogi pidamist lapsega kodus olles ja algul kirjutas põhiliselt emadusest. Nüüd on lisandunud raha teema.
Thurén käib tööl osaajaga. Täiskohaga oleks tema palk üle 3000 euro. Kuivõrd ta käib tööl ainult neljal päeval nädalas, on tema brutopalk 2600 eurot, ehk netopalk ligi 2000 eurot.
Põhitööna tegeleb 30-aastane Thurén noortele mõeldud meediaga. Maikuu põhipalgale lisandus blogiga teenitav raha. Thuréni blogil on ligi 30 000 jälgijat.
Naine on arvamusel, et kui rahast ei räägita, siis probleemid kuhjuvad, sest lähedased ei tea neist midagi. Häbenemisega majandusprobleemid mitte ei kao, vaid muutuvad suuremaks.
Samal ajal pole säästmine ja investeerimine vaid rikaste lõbu, sellega saavad tegeleda ka keskmise sissetulekuga inimesed.
Maikuus kulus Thurénil lõunastamise peale 173 eurot, millele lisandus veel toiduarveid 182 eurot. Omaenda investeerimisfondi paigutas ta 100 eurot. 1,5-aastase lapse fondi panid nad mõlemad abikaasaga 20 eurot.
Eluasemekulud jagatakse mehega pooleks. Kodulaenu ja elektri peale kulus naisel 531 eurot ja mehel samapalju.
Palgast rääkimine on Thuréni arvates vajalik ka töökohal – kui kolleegid teavad, palju teised teenivad, siis on lihtsam küsida sama töö eest samaväärset palka. Näiteks kui kolleeg said teada, palju Thurén teenib, siis soovitas ta minna palka juurde küsima. Nüüd soovitab Thurén ise teistele minna palka juurde küsima, kui saab teada, et kolleegid teenivad liiga vähe.
Naise arvates ei räägi inimesed palgast, kuna häbenevad, et teenivad vähem kui kolleegid ja see on ahistav tunne. Samas ei ole enese haletsemisest midagi kasu. Inimese väärtus ei sõltu tema palgast.
Raha kõrvale panema innustas vajadus kodulaenu sissemakse järele. Siis otsustas Julia koos abikaasaga, et säästavad mõlemad aasta jooksul 10 000 eurot. Asi õnnestus küllalt lihtsalt. Niipea kui ta palga kätte sai, paigutas säästuarvele 500 eurot. Siis sai ta normaalselt edasi elada, aga pidi mõnedest asjadest loobuma: vähem restoranis söömist ja rohkem aega kodus. Bussi asemel sõitis tööle jalgrattaga. Uusi riideid ta ei ostnud, aga seda ei teinud ta ka varem.
Pärast säästetud summat jäi elamiseks ühes kuus veel 1500 eurot. Sellest kulus elamise ja toidu peale ligi 1000 eurot. Järele jäänud 500 eurot kulusid muude asjade peale.
Iga kuu kõrvale pandud rahast kogunes aastaga 6000 eurot. Sellele lisaks tegi naine 4000 euro eest lisatöid, näiteks ajaleheartikleid kirjutades.
Kulusid püsisid kontrolli all, sest naisel polnud autot ega tookord veel last. Kõige tähtsam on aga see, et naine ei mõelnud säästmisest. Säästmisega on sama lugu nagu kaalulangetusega: kui sellele liiga palju mõelda, siis see ei õnnestu. See peab tulema iseenesest. Thuréni ärritavad soovitused stiilis, et vaesed peaks minema metsa mustikale – see on priviligeeritud inimeste ülbe jutt.
Pigem peaks säästmine olema nagu hobi või harrastus, nii et see ei tooks probleeme argiellu. Seetõttu ei püüa Thurén väita, et kümne tonni säästmine igaühel õnnestuks. Küll aga tahab ta oma eeskujuga näidata, et keskmise sissetuleku puhul on see võimalik. Thuréni sissetulek ongi Soome keskmine – 2015. aastal oli soomlaste mediaanpalk 2963 eurot kuus. Mediaanpalk tähendab seda, et täpselt pooled inimesed teenivad sellest rohkem ja pooled vähem.
Nüüd lapse kõrvalt ei õnnestu säästmine enam nii hästi. Lisaks muudele kuludele tuleb maksta lapse päevahoiu eest. Väikelaste vanemad ei saa teha lisatöid. Naise suhe rahasse on muutunud lõdvemaks. Varem pani ta pahaks, kui mees tellis restoranvagunist kallist õlut või Indias reisil olleks kohalikku taset arvestades kallist jooki. Lõpuks sai Thurén aru, et see on mehe enda raha ja ta võib teha sellega, mida soovib. Näägutamisest ei ole midagi kasu.
Samuti leiab Thurén, et õnn peitub rahas. Uuringute järgi toob õnne teenistus kuni 70 000 eurot aastas, sealt edasi enam mitte. See on tema väitel rikaste jutt, et õnn ei peitu rahas – peitub küll! Samas aga tunnistab ta, et raha on vaid vahend, mitte eesmärk omaette. Raha pakub turvatunnet ja meelerahu.
http://www.hs.fi/elama/art-2000005328132.html
