Mis sõnumi saatis Putin Niinistöle?

Putin ja Niinistö tänavu suvel Kultarannas, väljavõte Iltalehti veebist.

Tänavu suvel kohtus Vene presidendt Vladimir Putin oma Soome ametivenna Sauli Niinistöga. Putin lubas Niinistöle saata Talvesõja-aegse Stalini siseringi kõne 1940. aastast, mis jõudis kohale nüüd, novembri lõpus. Iltalehtis avaldatud kõne tekst on tõlkes eesti keelde järgmine:

VÄLJAVÕTE

Soome-vastast sõjategevust analüüsinud sõjalise juhtkonna koosoleku protokollist

7. istung

17. aprillil 1940, õhtu

STALIN. Tahaksin, seltsimehed, puudutada mõningaid küsimusi, mis on jäänud märkimata kõnedes, või millest on räägitud, aga mitte piisavalt.

Esimene küsimus on sõjast Soome vastu.

Kas valitsus ja partei talitasid õigesti, kui kuulutasid Soomele sõja? See küsimus puudutab eriti Punaarmeed.

Kas oleks saanud hakkama ilma sõjata? Minule tundub, et ei saanud. Oli võimatu saada hakkama ilma sõjata. Sõda oli möödapääsmatu, kuna rahuläbirääkimised Soomega ei andnud tulemusi, aga Leningradi turvalisus tuli tagada, tingimusteta, kuna (selle) turvalisus on isamaa turvalisus. Mitte ainult seepärast, et Leningrad esindab 30-35% riigi kaitsetööstust ja seda arvestades sõltub Leningradi turvalisusest kogu riigi saatus, vaid ka seepärast, et Leningrad on riigi teine pealinn. Murda Leningradi, see vallutada ja luua sinna näiteks valgekaartlik kodanlik valitsus – see tähendab, et on loodud eeldused kodusõjaks riigi sees Nõukogude Liidu vastu.

Selline on Leningradi turvalisust ja poliitikat arvestav tähendus riigi tööstuskeskusena ja teise pealinnana. Justnimelt seepärast on Leningradi turvalisus kogu riigi turvalisus. On selge, et kui rahukõnelused Soomega ei andnud tulemusi, siis tuli alustada sõda, et tagada ja kindlustada Leningradi turvalisus ja kogu riigi turvalisus.

Teine küsimus, kas valitsus ja partei kiirustasid ilmaasjata, kui alustasid sõda just novembri lõpus ja detsembri algul, kas oleks võimalik olnud lükata sõja algust edasi kahe-kolme-nelja kuu võrra, ette valmistada ja rünnata siis. Ei. Partei ja valitsus talitasid õigesti kui jätsid selle asja edasi lükkamata ja teades, et me polnud veel päris valmis sõjaks soomlastega, alustades aktiivset sõjategevust novembri lõpus ja detsembri alguses. Kõik see ei sõltunud ainult meist, vaid rahvusvahelisest olukorrast. Läänes olid kolm suurt võimu teineteise vastas ning seda aega kasutades lahendati Leningradi turvalisuse küsimus, kuivõrd sellises olukorras olid teistel käed seotud ja meil oli avanenud võimalus neid rünnata.

Oleks olnud suur rumalus, politiline lühinägelikkus lasta selline võimalus käest ja jätta tegutsemata võimalikult kiiresti, et sel ajal, kui Läänes käib sõda lahendada Leningradi ja kogu riigi turvalisuse küsimus. Asja edasilükkamine kahe kuu võrra oleks tähendanud, et asi oleks jäänud seisma veel 20 aastaks, kuna poliitikas on võimatu kõike kohe arvesse võtta. Nemad seal on küll sõjas, aga sõda on nii lahja, et ei saa aru, kas sõditakse või mängitakse kaarte.

Aga kui nad lepivad omavahel kokku, mis pole välistatud. Siis oleks võimalus Leningradi ja kogu riigi turvamisest kaotatud. See oleks olnud suur viga.

Seetõttu talitasid valitsus ja partei õigesti, kui ei jätnud seda asja sinnapaika ja alustasid Soomega koheselt sõjategevust pärast rahukõneluste katkemist.

Kolmas küsimus. No, sõda on alustatud ja sõjategevus alanud. Kas sõjaväejuhatus ja sõjaväelased talitasid lahinguväljal õigesti. Nagu on teada, paigutati väed rindele 5 armeeüksusena. Teise armeekorpuse tugevaimad üksused olid Karjala maakitsusel. Teise armeekorpuse üksus ja see üksus olid suunatud Laadoga põhjakaldale ja selle sihtmärk oli Sortavala. Kolmas väiksem üksus oli suunatud Oulu peale. Neljanda üksuse sihtmärk oli Tornio ja viies oli suunatud põhjast lõunasse, Petsamosse.

Mõned küsimused veel. Te teate, et väeüksuste edenedes esimeste edusammude järel tuvastati meil puudusi kõigis väeosades. See oli nii, kuna sõjaväelased ja juhtkond polnud võimelised kohanema Soome sõja tingimustega.

Küsimus on, mis takistas siis sõjaväe kohanemist Soome oludega? Minul on tunne, et sõjaväelasi ja juhtkonda häiris eelmise sõja ajal sündinud mõtlemine – et saame neist kiiresti jagu. Meile on teinud palju kahju Poola sõda, kuna see hellitas meid ära. Kirjutati pikki artikleid ja peeti kõnesid sellest, et meie Punaarmee on võitmatu, et sellele pole võrdset, et tal on kõik olemas, ei ole mingeid puudusi, pole olnud ega ole, et armee on võitmatu. Ajaloos pole olnud võitmatuid armeesid. Eri maade parimad armeed kandsid kaotusi. Meil seltsimehed kiitlesid, et armee on võitmatu, et lahendame kõik hetkega, ja pole mingeid puudusi. Tegelikkuses sellist armeed pole ja kunagi ei tule.

See takistas sõjaväel aru saamast oma puudustest ja tegemast parandusi, muutumast, võttes arvesse Soome olusid. Meie armee ei saanud aru, ei saanud kohe aru, et sõda Poolas oli sõjaline ekskursioon, mitte mingi sõda. Ei saadud aru ega selgunud, et Soomes ei tule sõjalist ekskursiooni, vaid tuleb korralik sõda. Võttis aega, enne kui armee sellest aru sai, sai tunda ja pidi kohanema Soome oludega, enne kui seis hakkas muutuma.

See takistaski põhiliselt süjaväeüksustel kohanemast Soome oludega ja aru saamast, et ei mindud mitte sõjalisele ekskursioonile, mitte vallutama hurraaga, vaid päris sõtta. Selline mõtlemine, et armee on võitmatu ning kiitlemine, mis on meil eriti levinud – ja suurimad kiitlejad on harimatud inimesed – tuleb lõpetada. Selline kiitlemine tuleb esmajärjekorras lõpetada. Tuleb teha inimestele selgeks, et võitmatut armeed pole olemas. Tuleb teha inimestele selgeks Lenini sõnad, et löödud või kaotuse üle elanud armeed võitlevad pärast seda eriti hästi. Tuleb teha inimestele selgeks, et sõda on mitme muutujaga mäng, et sõjas võib saada lüüa. Seetõttu ei tule õppida üksnes ründama, vaid ka taanduma. Tuleb meelde jätta tähtsaim – Lenini mõtted. Neid pole võidetud ja oleks hea kui meie, bolševikud, selle mõtteviisi kandjad tutvuksime nende mõtetega, mis on vastuolus kodanlike mõtetega, et armee on võitmatu, sel on kõik olemas ja see võidab kõiki. Selline mõtlemine – et lahendame ühe hetkega – tuleb lõpetada, kui tahate, et armeest saaks tõesti kaasaegne armee.

Mis takistas armeel end uuesti ja käigu pealt valmis seadmast ning kohanemast oludega, valmistumisest mitte ekskursioonile minekuks vaid tõsiseks sõjaks? Mis takistas meie juhtkonda muutumast ja pidamast sõda mitte vanal, vaid uuel moel? Võtke arvesse, et Nõukogude riigi olemasolu ajal pole me veel sõdinud tõelist moodsat sõda. Väiksed vahejuhtumid Mandžuurias Hasa järve ääres ja Mongoolias pole sõda, need on üksnes vahejuhtumid piiratud ulatusega. Jaapan kartis sõja puhkemist ja ega meiegi seda tahtnud ning teatud jõukatsumine näitas, et Jaapan jäi kimpu. Neil oli Mongoolias 2-3 diviisi nagu ka meil ning samapalju ka Hasani all. Tõelist, karmi sõda armee veel ei kogenud. Kodusõda polnud tõeline sõda, kuna see oli sõda ilma kahuriteta, ilma õhujõududeta, ilma tankideta ja ilma granaadiheitjateta. Aga millist tõelist sõda peetakse ilma selle kõigeta? See oli eriline sõda, mitte moodne. Meil oli halb asukoht, halb varustus, halb moon, ent kõigele vaatamata alistasime vastase, kel oli palju rohkem relvi, kel olid palju paremad relvad, kuna kõige tähtsam oli võitlusvaim.

Siis mis takistas juhtkonnal pidamast Soomes sõda uuel moel, mitte kodusõja moel, vaid uuel moel? Minu meelest takistas traditsioonide ja kodusõja kogemuse kultus. Meil hinnatakse juhtkonda nii: kas osalesid kodusõjas? Ei, ei osalenud. Minema siit! Kas tema osales? Osales. Tooge ta siia, tal on suur kogemus või muud säärast.

Mainigem, muidugi, et kodusõja kogemus on väärtuslik, kodusõja traditsioonid on samuti väärtuslikud, aga nendest ei piisa. Just kodusõja traditsioonid ja kogemus, mis tuleb lõpetada, takistas juhtkonnal muutumast uuel moel, siirdumast moodsa sõja rööbastele.

Seejärel on huvitav püstitada endale küsimus: mis on Soome sõjavägi? Mõned teist nägid mobiilsust, distsipliini, nägid, kuidas teha trikke ja võis tunda isegi kadedust Soome sõjaväe pärast. Küsimus kõlab, kas Soome sõjaväge saab pidada piisavalt kaasaegseks sõjaväeks? Minu arvates ei või. Kui rääkida tugevate kaitseliinide kaitsmisest, siis Soome armee selleks kõlbab. Kuid see ei ole kaugeltki kaasaegne, kuna on passiivselt kaitses, on kinni kaitsepositsioonidel nagu muslim Allahis. Need tobud istuvad punkrites ja ei tule välja, lootes, et vaenlane ei suuda punkreid vallutada, istuvad seal ja joovad teed. See pole suhtumine kaitseliinidesse, mida nõuab moodne sõjavägi. Moodne sõjavägi ei saa suhtuda passiivselt kaitseliinidesse, olenemata sellest kui tugevad need on.

Passiivsus kaitses ja passiivne suhtumine kaitseliinidesse näitab Soome sõjaväge selliselt, et see pole loodud kaasaegseks kaitseks, kui peitutakse vaid kivide taha. Soome armee pole kaasaegne veel seepärast, et liiga kindlad ollakse selles, et kaitsepositsioonid on võitmatud. Kui soomlased ründavad, ei tähenda see midagi. Lahingud kestsid 3 kuud ja kas te mäletate kasvõi ühte korda, kui Soome sõjavägi oleks teinud mõne arvestatava rünnaku. Seda ei olnud. Nad ei julgenud vastu rünnata, kuigi istusid aladel, kus neil olid laskepunkrid, kus kogu ala oli välja mõõdetud nagu lasketiirus ja kus nad oleks võinud lasta kinnisilmi. Vasturünnakule läksid nad väga harvadel juhtudel ja mina ei tea ühtegi juhust, et nad oleks vasturünnakus peale jäänud. Et mis puutub suurt rünnakut meie rindest läbi murdmiseks, teatud liini alistamiseks, te ei suuda tuua ühtegi sellist fakti. Soome armee ei suuda teha rünnakuid. See on suurim puudus – ei suuda teha suuri rünnakuid, on passiivne kaitses, läheb harva vasturünnakule, teeb kohmakaid vasturünnakuid ja tegelikult taganeb kohe vasturünnaku järel, kandes suuri kaotusi.

See on Soome sõjaväe peamine viga. See on loodud ja õpetatud mitte ründama, vaid kaitsma, ja nimelt passiivseks, mitte aktiivseks kaitseks.

Kaitse koos suure usuga kindlasse eesliini. Ma ei saa nimetada sellist armeed kaasaegseks.

Milleks see on võimeline ja mida mõned seltsimehed kadestasid? See on võimeline tegema väikseid lööke, piiramist ja lööke tagalast, teesulgusid, kuna tunnevad oma piirkonda. Mitte midagi muud. Kõiki neid teesulge võib nimetada trikkideks. Trikk on hea asi – nutikus, loomingulisus ja nii edasi. Aga ainult trikitades ei saa. Ühe korra võib ära petta ja pääseda tagalast, või isegi teist korda, aga kolmandat korda enam ära ei peta. Armee ei saa tegutseda ainult trikitades. See peab olema tõeline armee. Kui seda pole, siis pole armee täiemõõduline.

Siin on hinnang Soome armeele. Puudutan siin taktikalisi asju, ei puuduta seda, et see on nõrk, sel on vähe suurtükke. See ei tulene vaesusest. Asi on muus. Alles nüüd on hakatud aru saama, et ilma kahuriteta on sõda juba ette kaotatud. Ma ei räägi nende teisest puudusest – neil on vähe lennukeid. Mitte seepärast, et neil poleks raha lennukite hankimiseks. Neil on suhteliselt palju vara. Neil on arenenud tselluloositehased, mis toodaksid püssirohtu ja püssirohi on kallis. Neil on rohkem tselluloositehaseid kui meil, kaks korda rohkem. Meie toodame aastas 500 tuhat tonni tselluloosi. Saime nüüd neilt tehased, mis toodavad aastas 400 tuhat tonni. Ja neile jäi ikka kaks korda enam tselluloositehaseid. See on rikas maa. Kui neil pole õhujõudusid, siis tuleneb see sellest, et nad pole aru saanud õhujõudude tähtsusest ja võimest. Se on samuti puudus.

Armee, mis on koolitatud mitte ründamiseks, vaid kaitsmiseks. Armee, millel pole piisavalt kahureid. Armee, millel pole korralikke õhujõude, kuigi selleks on olemas kõik võimalused. Armee, mis saab hästi hakkama partisanitegevusega – pääseb tagalast välja, korraldab teesulgusid ja kõike seesugust – sellist armeed ei saa nimetada armeeks.

Kokkuvõtteks. Mida meie võit tähendab? Keda me oleme võitnud? Me oleme sõdinud 3 kuud ja 12 päeva, seejärel langesid soomalsed põlvili, meie andsime järgi, sõda lõppes. Küsimus on: keda me oleme võitnud? Ütleme, et võitsime soomlasi. See on tõsi, teadagi oleme soomlasi võitnud. Aga see pole tähtsaim selles sõjas. Võita soomlasi – see pole eriti raske ülesanne. Loomulikult pidime me soomlasi võitma. Me pole võitnud ainult soomlasi, vaid oleme võitnud ka nende eurooplastest õpetajaid – Saksa kaitsetehnikat, Inglise kaitsetehnikat, Prantsuse kaitsetehnikat. Oleme võitnud mitte ainult soomlasi, vaid Euroopa arenenumate maade tehnikat. Oleme võitnud mitte ainult arenenud maade tehnikat, vaid nende taktikat, nende strateegiat. Soome kogu kaitse ja kogu sõda peeti Inglise ja Prantsuse juhtnööride järgi, nende õhutusel ja nende juhtnööride järgi. Varem on soomlasi palju abistanud sakslased ja pooled Soome kaitseliinidest on ehitatud nende õpetuse järgi. Tulemus räägib enda eest.

Me pole võitnud ainult soomlasi – see iseenesest poleks suurem asi. Tähtsaim on meie võidus see, et võitsime soomlasi õpetanud Euroopa arenenumate riikide tehnikat, taktikat ja Strateegiat. See on meie tähtsaim võit. (Kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti, „hurraa” hüüded).

Pildil Soome ründamise arhitektid Jossif Stalin (paremal) ja marssal Kliment Vorošilov, Iltalehti veebist.

(Visited 54 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid