Helsingis on ilus päikeseline suvepäev, aga tuntud Putini kriitik Mihhail Šiškin näeb terrassil istudes sünge välja.

Kui tahate kuulda optimistlikke sõnu, küsige kelleltki teiselt, turtsatab autor.

Šiškin mõtleb oma kirjanikust kolleegile Boriss Akuninile eelmisel nädalal mõistetud vanglakaristusele. Paguluses elav Akunin mõisteti tagaselja 14 aastaks vangi Ukrainat toetavate ja Vladimir Putinit kritiseerivate avalduste eest, vahendab Yle.

See on täpselt nagu Stalini aeg, pahandab Šiškin.

Šiškin on üks kuulsamaid tänapäeva vene kirjanikke ja viibib praegu suvepuhkusel Soomes. Yle intervjuus mõtiskleb ta oma kodumaa Venemaa praeguse olukorra ja tuleviku üle.

Tema sõnul ei saanud veel paar aastat tagasi Putini-aegset Venemaad võrrelda Natsi-Saksamaa või Nõukogude Liidu vangilaagritega ilma, et keegi end solvununa tunneks. Tänapäeval on võrdlus lihtne.

Me elame nüüd Natsi-Venemaal. Gulagi-Venemaa on teinud tagasituleku. See on fakt. On vaid aja küsimus, millal tuhanded inimesed kohtu alla antakse, sõnab ta.

Praegu on Venemaal erinevate hinnangute kohaselt sadu või isegi tuhandeid poliitvange.

Kui Venemaa alustas Ukraina vastu suurpealetungi, oli Šiškin šokist hoolimata lootusrikas.

Mina olin nii optimistlik. Arvasin, et nüüd saavad Lääne demokraatiad lõpuks aru, kes Putin on ja mida tuleb teha, räägib ta.

Šiškin on Venemaa ohu sõnumit korrutanud juba üle kümne aasta, aga „kes nüüd kirjanikke kuulab?”.

Kuid pärast suurpealetungi algust on tema ettenägelikku esseekogu „Sõda või rahu” tõlgitud kümnetesse keeltesse. Autori sõnul on huvi selle vastu olnud eriti suur Soomes.

Olles elanud pikka aega Šveitsis, jälgib Šiškin nüüd Venemaa arenguid välismaalt. Ta on võtnud enda peale Venemaa praeguse olukorra tõlgendamise ja selgitamise Lääne publikule.

Pärast sõja alguse optimismi on autor kibedalt pettunud. Lääs ei kuula ega mõista endiselt Venemaa ohtu – vähemalt mitte piisavalt.

Šiškin usub, et ainus viis Venemaa demokraatliku arengu alustamiseks on Putini režiimi kokkuvarisemine sõjalise lüüasaamise tagajärjel.

Kuid võimalus selleks tekkis ja kadus suure pealetungi alguses. Lääne sõjaline toetus ja sanktsioonid on olnud hambutud. Venemaa on endiselt tugev ja tema lüüasaamine Ukrainas ei tundu tõenäoline.

Uskusin, et Lääs aitab Ukrainal Vene armeed alistada. Kuid Lääs osutus suureks reeturiks, märgib ta.

Kui Euroopa toetus on olnud aeglane ja ebaefektiivne, saab praegune USA administratsioon autorilt veelgi küünilisema hinnangu.

Šiškini sõnul oli president Donald Trump naiivne, uskudes, et sõja saab Putiniga rääkides lõpetada.

„Putini süsteem ei mõista midagi muud kui jõudu,” väidab ta.

Venemaa vaatenurgast on kõik Lääne juhid nõrgad ja neid saab kasutada kasulike idiootidena, nagu ütles Vladimir Lenin.

„Trump tahtis näidata, et ta on tugev, kuid seni on ta näidanud ainult seda, et ta on Putini kasulik idioot,” sõnab Šiškin.

Autor süüdistab aga kõiki lääneriike naiivsuses. Ta kiidab Soomet tugevuse näitamise eest, kuid annab siiski kaaluka hoiatuse:

„Kas teie, soomlased, saate aru, kui kiiresti te võite kõik kaotada? Kas te saate aru, kui habras on teie paradiis?” küsib ta

Autori sõnul tuleb paradiisi ehk demokraatiat diktatuuri eest kaitsta kõigi vahenditega.

Vaba maailma kohus on aidata Ukrainal võidelda Putini režiimi vastu, sõnab ta.

Autori arvates oleks Ukraina kaotus sõjas kõigi demokraatiate ühine kaotus.

Samal ajal oleks see kaotus sõja ja diktatuuri vastujõule, kultuurile. Šiškin leinab tõsiasja, et ka Vene kultuur on langenud Putini ohvriks.

Tänapäeval seostatakse vene keelt ainult mõrvarite ja vägistajatega. Ma tahan kaitsta vene keele väärikust ja tõestada, et see ei kuulu diktaatorile, vaid maailmakultuurile, märgib ta.

Šiškini sõnul on Venemaa ja Ukraina vahele kasvanud üha süvenev, vihkamisest ja verest tulvil lõhe.

Ühel päeval see sõda lõpeb ja pärast seda tuleb sild inimeste vahel uuesti üles ehitada. Seda ei ehita poliitikud, vaid kunstnikud. Mina ise tahan seda silda kohe ehitama hakata, räägib ta.

Ühe näitena toob Šiškin enda kavandatud kunstiprojekti, mis on mõeldud ellu viimimiseks Ukraina, Venemaa ja Soome kunstnike koostöös.

Venelased ei ole need, kes Putini režiimi kukutavad. Autori analüüs näitab, et sajandite jooksul on venelastel tekkinud ühine Stockholmi sündroom seoses oma valitsejatega.

Stockholmi sündroom on psühholoogiline mõiste olukorra kohta, kus pantvang suhtub oma vangistajatesse kaastundlikult.

Patriotismi on Venemaal põlvest põlve kuritarvitatud. Šiškini sõnul on olukord praegu sarnane Teise maailmasõja aegsele, kus sõdurid surid Stalinile armastust tunnistades.

Isegi praegu lähevad tuhanded noored mehed Ukrainasse surema ilma küsimata. Nad arvavad, et kui tsaar saadab meid sõtta, peame minema ja surema isamaa eest, sõnab ta.

Autori sõnul kasvab ka järgmine põlvkond Venemaal üles, armastades järgmist tsaari. Ta ennustab, et pärast Putini valitsemisaega tabab riiki sisemine kaos.

Keegi ei taha elada anarhias, seega peagi hakkab rahvas nõudma uut diktaatorit, kes korra taastaks. Putini asemele tuleb uus Putin, kes ütleb rahvale: teeme Venemaa jälle suureks, märgib ta.

Šiškin näeb, et ajalugu Venemaal kordab paratamatult sama tsüklit. Selle saab murda vaid Putini režiimi langemine sõjalise lüüasaamise ja riigi tumeda mineviku avaliku arutelu tagajärjel, sarnaselt sellele, mis juhtus Saksa ühiskonnas pärast Teist maailmasõda.

Suure pealetungi alguses oli Šiškini sõnul uskumatu, et sõda jätkub veel 2025. aasta suvel. Nüüd teame, et igasugune õudus on võimalik.

Putin ei lõpeta seda sõda. See näeks välja nagu lüüasaamine ja diktaator peab välja nägema nagu võitja. Kõik sõltub sellest, kas Lääne demokraatiad annavad Ukrainale võiduks piisavalt relvi.

Olen selles suhtes väga pessimistlik, lausub ta.