„Oh, ma olin nii rumal ja ärkasin arestimajas. Noh, miski pole hämmastavam…”

Nii algab Sise-Soome politseijaoskonna sotsiaalmeedia video arestimaja öö tagajärgedest.

Politsei märgib oma sotsiaalmeedia videos, et hoolimata sellest, mida arvata võib, võivad arestimaja külastusel olla tagajärjed: kolm arestimaja külastust kuue kuu jooksul võivad viia juhiloa kaotamiseni. Isegi üks kord arestimajas võib viia näiteks relvaloa kaotamiseni, vahendab MTV.

Aga miks inimesed arestimajja satuvad? Ja millal nad sealt välja saavad? Kas politsei karistab kedagi, kes on arestimajas olnud? MTV uuris välja.

Tegelikult on kahte tüüpi asutusi, mida me tavaliselt nimetatakse „putka”-deks: need võivad olla joobes inimeste kinnipidamisasutused või politseivangla.

Inspektor Satu Tepponeni sõnul on joobes isiku kinnipidamisasutus koht, kus põrandal on ainult kollane madrats. Politseivangla varustus on veidi erinev.

Tavakeeles võivad inimesed arestimajja ehk vabaduse kaotanud isikute kinnipidamisasutusse sattuda politseiseaduse, kriminaalsetel alustel ja ka välismaalaste seaduse alusel. Neid tuleks üksteisest eristada, ütleb Tepponen.

Arestimajja sattumine ehk vabaduse kaotamine peab alati põhinema seadusel.

Seadus määratleb ka selle, kes saab teha otsuse vabaduse võtmise kohta, st kas see on politseinik või peab otsustaja olema kinnivõtmiseks volitatud ametiisik, kirjeldab Tepponen.

Politseiseaduse alusel kinnivõtmise viib läbi politsei. Selline kinnivõtmine ei eelda, et isikut kahtlustatakse kuriteos. Põhjuseks võib olla näiteks kinnivõtmine kuriteo ja korrarikkumiste eest kaitsmiseks, kui isiku sündmuskohalt eemale juhtimine ei ole olukorras piisav.

Isiku saab politseiseaduse alusel kinni võtta ka siis, kui isik ei ole näiteks joobeseisundi tõttu võimeline enda eest hoolitsema. Peamine eesmärk on aga selline isik toimetada näiteks kainestusmajja, ütleb Tepponen.

Kuriteopõhiste kinnivõtmiste puhul on aluseks piisavalt tõsine kuriteokahtlus. Otsuse teeb kinnivõtmiseks volitatud ametnik.

Politseijaoskonnas koostatakse kinnivõtmise kohta alati kirjalikud dokumendid. Nendes on muu hulgas märgitud isiku kinnivõtmise põhjus. Dokumendid on konfidentsiaalsed ja politsei ei anna nende kohta teavet. Üle 18-aastaste isikute kohta, kes on kaotanud vabaduse, teavet ei anta, isegi mitte nende lähedastele.

Seadus määratleb ka selle, kui kaua võib inimest arestimajas kinni pidada.

Politseiseaduse alusel vabaduse võtmise juhtudel võib vabaduse võtmine üldiselt kesta 12 tundi või 24 tundi, mõningate eranditega. Tepponen selgitab, et isiku vabastamise aeg sõltub suuresti vabaduse võtmise algusest.

Vabaduse võtmise algus ei ole seotud kellaajaga, vaid sündmusega, mis selle põhjustas.

Teisisõnu, inimene võib vabaneda hommikul, päeval või õhtul – praktikas toimub vabastamine siis, kui kinnivõtmise tingimusi enam ei eksisteeri.

Kas arestimajja sattumisel on mingeid tagajärgi? Vastus sõltub täielikult sellest, mis põhjusel te oma vabaduse kaotasite.

Arestimajas viibimine ei too automaatselt kaasa trahve.

Kui inimene pole kuritegu toime pannud, siis trahvi ei määrata. Teisisõnu, ainuüksi arestimajas viibimine ei ole trahvi alus. Trahvi alus on alati mingi karistatavaks peetav tegu, ütleb Tepponen.

Kinnivõtmise eest võidakse määrata sanktsioone ka politseiseaduse alusel, st isegi siis, kui kuriteokahtlust ei ole.
Arestimajas viibimise eest trahvi ei nõuta, st ööbimine „riigihotellis” ei maksa midagi. Samuti ei saa politseilt arestimajas viibimise lõppedes karistust.

Vabadusekaotuse lõppedes reeglina eraldi politseivestlust ei korraldata, vaid isikule antakse tema asjad ja lubatakse teekonda jätkata. Muidugi on ka erandeid, ütleb Tepponen.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Sisä-Suomen poliisilaitos (@sisupoliisilaitos)