Me kaotasime sõja oma rumaluse tõttu, kirjutab sotsiaalmeedias Ukraina presidendi endine nõunik Oleksi Arestovõtš. „Kaotasime iseennast. Meie ise”

Arestovõts edastas sotsiaalmeedias järgmise pöördumise:

Ukraina sotsiaalvõrgustike peamine omadus on viivitus.

„Kallis, ma olen hiljaks jäänud!” hüüab Ukraina Jumalale.

„Kui palju?”

„Juba poolteist aastat!”

---

Ukraina mõtlejad vajavad TCC (värbamisasutus) liikme tapmist ja sellele vägivaldset reaktsiooni, et lõpuks otsustada oma musta pesu avalikult pesta, kus seda on nii kaua ja põhjalikult vaiba alla pühitud.

Ja siis tuli valimistega välja salakaval Kellogg.

Ja kohutav Tucker ütleb, et Zelenskil on kõik diktaatori tunnused.

Ja Trump katkestas toetuse saajatele kaasamise abi.

Ja algabki hinnangute ja nõuannete paraad.

Mõtlejad roomavad rusude peale ja teatavad mõtlikult:

„Ma seon siia uue sõlme.”

Täpselt nagu see, kuidas tüüpiline mees reageerib olukorrale, kui naine otsustab talle öelda, et tal pole pidamisega kõik korras:

• kära, ettepanekud on ruttavad, lühikesed, puudulikud, hilised ja mis kõige tähtsam – täielikult temalt, mehelt vastutust eemaldavad.

Ja nagu elus:

• miski ei tööta,
• kõik on juba otsustatud – ilma teieta.

Teiega koos olemiseks peate suutma mõelda, mitte kannatada, raevutseda ja kirjutada: teadma seadusi ja mustreid, suutma ennustada, võtma õigeaegset tagasisidet ja strateegiaid uuesti üles ehitama.

Nii et siin see on:

• ükski nõuanne TCC tegevuse tugevdamiseks ja ümberkorraldamiseks ning sõjaväe väljaõppeks ei anna mingit mõju,
• vaherahu eitamine ei toimi,
• tulevad valimised.

Trump tegeleb Putini ja Xi Jinpingiga meilt küsimata, sest neilt, kes on aeglased ja ei taha reaalsust tunnistada, ei küsita – sellest poleks mingit tolku.

Kaotasime sõja – oma rumaluse, uhkuse ja kangekaelsusega.

Ja mis kõige tähtsam, me kaotasime iseennast. Meie ise.

Oleme loonud vastastikuse vihkamise ja sallimatuse ühiskonna – kus igaühel on eraldi õigus ja kõik on koos süüdi.

Sellest olukorrast ei saa välja tulla teisiti, kui tunnistada lüüasaamist, meie täielikku isiklikku ja kollektiivset vastutust selle lüüasaamise eest, tunnistades, et algusest peale, alates 1991. aastast, oli kogu meie suhtumine vale ja tige ning see ei oleks põhimõtteliselt saanud kaasa tuua mingit muud tulemust.

Mingi võimalus on veel – kui kogu süsteem taaskäivitada ja sellele uued (eelkõige moraalsed) juhised kehtestada.

Aga ei, midagi ei juhtu.

Noh, võib-olla „Kaotatud võidud” paguluses.

Stiilis:

• Aga ta ei mõistnud mind.