Rootsi on registreerinud oma väikseima varjupaigataotluste arvu alates 1997. aastast pärast tohutut migratsiooni pidurit, kuna migratsiooniminister süüdistab migrante suutmatuses integreeruda.

Aastakümneid on Rootsit kiidetud kui kaastunde majakat, mis pakkus pagulastele Euroopa kõige heldemate toetusskeemidega enneolematut vastuvõttu, vahendab Daily Mail.

Põhjamaa läks kaugemale kui lihtsalt oma piiride avamine, tähistades kultuurilist mitmekesisust, rahastades migrantide emakeele ja traditsioonide säilitamist.

Kuid viimasel kümnendil on sisserände kõrge taseme ajal eskaleerunud kuritegelike jõukude vahelise vaenuga seotud surmav vägivald.

Aasta 2015 rändekriisi ajal jahmatas Rootsi maailma, võttes vastu ligi 163 000 varjupaigataotlejat – see on kõrgeim arv elaniku kohta kõigis EL-i riikides.

Üheksa aastat edasi ja pilt on sootuks teine.

Eelmise, 2024. aasta esimese 11 kuu jooksul saabus Rootsi vaid 8935 migranti, kellest 4814 naasis vabatahtlikult koju, mis on kokkuvõttes väikseim migrantide arv alates 1997. aastast.

See dramaatiline pööre on tingitud ulatuslikust reformide paketist pärast 2022. aasta valimisi, mis juhatasid sisse kõige karmima migratsioonipoliitika, mida Rootsi on aastakümnete jooksul näinud.

Uskumatul kombel viitavad esialgsed andmed nüüd sellele, et Rootsis oli väljaränne esimest korda pärast 1960. aastaid suurem kui sisseränne.

Rootsi rändeminister Johan Fossell (45) on selle seismilise nihke arhitekt, kuid on valitsuse uue suuna suhtes otsekohene olnud.

Ta ütles väljaandele Times: „Me viime ellu seda, mida kirjeldame kui paradigma muutust Rootsi rändepoliitikas, ja teeme seda väga julge tegevuskavaga, kuna tahame piirata siin Rootsis varjupaika taotlevate inimeste arvu.”

Ta selgitas, et see samm ei tähenda, et riik ei armastaks sisserändajaid või ei mõistaks nende olukorda, vaid seda, et lõimumisülesandega on „võimatu” hakkama saada, kui igal aastal on nii suur sissevool.

See on märkimisväärne erinevus 1970. ja 1980. aastatega, mil Rootsi uhkustas „humanitaarse suurriigina”.

Isegi pärast 2015. aasta rändelainet hoidis Rootsi kinni oma ideaalidest, kuid grupeeringutega seotud relvastatud vägivalla ja pommirünnakute kasvades hoiatasid kriitikud, et riik on jõudnud murdepunkti.

Aastal 2023 oli Rootsis ülekaalukalt EL-i kõrgeim vägivalla tase elaniku kohta ja 2024. aasta detsembriks oli riigis maha lastud 40 inimest – vaid 10 miljoni elanikuga Euroopa riigi kohta on see kohutav arv.

Need arvud tähendasid 35-protsendilist langust võrreldes 2022. aastaga, mis oli jõugusõdade kõige surmavam aasta, mil lasti maha 63 inimest.

Politsei teatas, et jõugud on hakanud kasutama sotsiaalmeedia platvorme „digitaalsete turgudena”, et värvata avalikult mõrvade ja pommirünnakute toimepanemiseks kogu Põhjamaades lapsi, kellest mõned on vaid 11-aastased.

Kogenematuid teismelisi, keda jõugud ära kasutavad, on politseil lihtsam tabada kui tulistamiskäsu andjaid.

Siiski lahendati 2023. aastal 72 protsenti surmaga lõppenud tulistamistest, võrreldes 2022. aasta vaid 29 protsendiga, millele aitas osaliselt kaasa hüppeline kaameravalve kasv.

Politsei teatas, et kavatseb sel aastal tööle panna 2500 kaamerat ja drooni, mida on viis korda rohkem kui viie aasta eest.

Radikaalsed parempoolsed Rootsi Demokraadid kasutasid seda rahulolematust ära, tõstes esile migratsiooniga seotud probleeme.

Skandinaavia naabrid hakkasid hoiatama „Rootsi olude” eest, olles mures jõuguvägivalla leviku pärast nende endi piiridesse.

Forssell jäi saadud õppetundide osas ausaks, öeldes, et avatud südame poliitika sillutas teed karmile reaalsusele.

„Leiame siia tulevatele inimestele eluaseme. Keeruline on selle lõimumise osa: koolide leidmine, korterite leidmine, inimestele töö leidmise võimaluste andmine,” ütles ta.

Pöördepunktiks olid 2022. aasta valimised.

Kuna Rootsi Demokraadid tõusid kõrgele, möönis isegi traditsiooniliselt vasaktsentristlik peaminister Magdalena Andersson, et Rootsi ei vaja rohkem „Somaalilinnu” ega „Väikesi Itaaliaid”.

Paremtsentristlikel Mõõdukatel õnnestus moodustada valitsus vaid Rootsi Demokraatidega kokkuleppe sõlmimisel, mis andis neile märkimisväärse mõju kuritegevuse ja immigratsioonipoliitika üle.

Sellest ajast alates on reformid tulnud ohtralt ja kiiresti.

Perekondade taasühendamist on karmistatud, elamislubasid on kergemini tühistatud ja asüüliõigusi on kärbitud EL-i seadustega lubatud miinimumini.

Sisserändajaid, kes ei kvalifitseeru elamisloa saamiseks, kutsutakse üles koju tagasi pöörduma, osa neist paigutatakse elektroonilise valve alla või spetsiaalsetesse keskustesse.

Rootsi migratsioonipoliitika on läbi teinud seismilise nihke, loobudes oma kunagisest avatud käsitlusest rangemate reeglite ja kontrollile keskendumise kasuks.

Valitsus loobub nüüd traditsioonilisest varjupaigastaatusest ja surub rohkem migrante nõrgema „täiendava kaitse” kategooriasse.

Seda staatust, erinevalt täielikust varjupaigast, tuleb uuendada iga 13 kuu järel ja nende puhul, kes suudavad tõestada, et nad on rahaliselt sõltumatud, kehtib see üle kolme aasta.

Forssell ei ole vabandanud karmi lähenemisviisi pärast ja avameelselt rääkides paljastas ta, et eesmärk on naasta 1970. aastate eelse migratsioonimudeli juurde, seades esikohale kvalifitseeritud „külalistöötajad” ja piirates varjupaiga andmist vaid neile, kellel on vaieldamatuid nõudeid.

„Lähme tagasi põhitõdede juurde,” selgitas Forssell ja lisas, et perekondade taasühendamise piiramine on juba tulemusi andnud.

Samuti soovib minister kehtestada kohustuslikud keele- ja integratsioonitestid kõigile, kes soovivad saada Rootsi kodakondsust.

Kui enamik Euroopa riike rakendas sellised meetmed aastaid tagasi, siis Rootsi vastumeelsus eeskuju järgida oli kunagi uhkuse märk, kuid nüüd peab isegi Forssell varasemat poliitikat absurdseks.

Ta nimetas „rumalaks” võimalust saada Rootsi kodanikuks, kui inimene ei oska keelt või teab riigist vähe.

Rootsi nihe kajastub ka pagulaste demograafias.

Süürlased, kes moodustasid kolmandiku 2015. aasta lainest, domineerivad nüüd Rootsi pagulaste hulgas, keda on 111 000.

Paljud neist peaksid Assadi režiimi stabiliseerumisel koju naasma, kuid Forsselli hinnangul jääb Rootsi umbes 100 000 dokumentideta migranti, moodustades nn variühiskonna.

See variühiskond on üks Rootsi raskeimaid väljakutseid.

Need dokumentideta isikud, kellest paljudel pole õigust riiki elama jääda, eksisteerivad riigisüsteemidest väljas, kuid siiski riigi piirides.

Forssell on otsustanud karmilt sekkuda, eriti nende suhtes, kes on toime pannud kuritegusid, kuid suutsid seaduselünkade tõttu väljasaatmist vältida.

Praegu lubatakse isegi süüdimõistetud kurjategijatel, keda ei saa välja saata, jääda Rootsi, saades hüvitisi ja töötada.

Minister nimetas seda „täiesti vastuvõetamatuks” ja lubas selle lõpetada, öeldes trotslikult, et kui inimesele varjupaika ei anta, peab ta koju tagasi pöörduma.

Varem võimaldas Rootsi leebus dokumentideta migrantidel pärast nelja-aastast varjus elamist uuesti asüüli taotleda, põhjustas Forsselli sõnul traagilised tagajärjed.

See on karm pööre riigis, mida kunagi peeti pagulaste varjupaigaks.

Kümmekond aastat tagasi, kui Forssell töötas migratsiooni eestkõnelejana, imestasid välisvaatlejad Rootsi utoopilise kuvandi üle.

Ministri sõnul tunnustati Rootsit kunagi riigina, kus kõik toimis suurepäraselt, enne kui see kaosesse langes.

Nüüd aga küsivad teised riigid Rootsilt, kuidas suudeti olukord nii kiiresti ümber pöörata, muutudes eeskujuks kontrolli alt väljunud migratsioonikriisi lahendamisel.

Ja kuigi Rootsi ei pruugi enam olla oma humanitaarabi suurriik, on ta Forsselli juhtimisel välja kujundanud uue identiteedi – identiteedi, mis seab esikohale kontrolli, integratsiooni ja halastamatu lähenemise migratsioonile.