Soomes ollakse hädas eluasemete hinnalangusega. Ligi miljon kodu kaotab oma väärtust ja neid pole võimalik ilmselt kunagi maha müüa.

Soomes on kuni miljon eluaset, mis asuvad tulevikuvajadustega võrreldes vales kohas ehk piirkondades, mis tühjenevad inimeste kolimisega kasvukeskustesse, vahendab Helsingin Sanomat.

See tähendab kolmandikku kõigist eluasemetest. Nii on tehnoloogiauuringute keskus VTT hinnanud juba 2016. aastal.

Eluasemeturu suur lõhe hakkab veelgi enam selginema, kuna eluasemeturu praegune surutis on olukorda teravdanud.

Soomes on kortereid, mida võib isegi headel aegadel olla võimatu müüa ja pangad ei pruugi olla nõus nende renoveerimist rahastama.

Tegemist ei ole enam ainult oma parimaid päevi näinud ühepere- ja kortermajadega, vaid ka uued korterid on ehitatud valedesse kohtadesse.

Midagi tuleks ette võtta ja ruttu.

See puudutab rahvuse rikkust. Soomlaste varad on enamasti seotud eluasemetega ja paljud on kindlustanud oma vanaduspõlve kinnisvaraga.

Helsingin Sanomat küsis asjatundjatelt, mida tuleks teha.

Regionaalteadlase ettepanek:

Korterite lammutuspreemia ja abi renoveerimiseks riigilt

Enne probleemi lahendamist tuleks selle olemasolu tunnistada. Seni pole Soomes poliitilist tahet olnud, leiab regionaalteadlasena tuntud Turu linna strateegiajuht Timo Aro.

„Soome on alati püüdnud vältida linnastumist ja hoida kogu riik igal ajal asustatud ja elujõuline,” ütleb Aro.

Seega on küsimus teadlikult valitud eluaseme- ja regionaalpoliitikas.

See on tähendanud, et toetatud on lahendusi, kus palju uusi kortereid on ehitatud valedesse kohtadesse, võrreldes elanike elukohaga ja kuhu see loomulikult koondub.

Ilma selleta oleks linnastumine toimunud varem ja ühtlasemalt ka Soomes. Lihtsam oleks olnud probleemiga toime tulla nagu Rootsis.

See, kuidas probleemi peaks lahendama, sõltub piirkonnast, sest kõik hääbuvad piirkonnad ei ole ühesugused. Aro jagab nad kolme kasti.

Kõige keerulisem on olukord krooniliselt hääbuvatel aladel, kus tuleb mõelda isegi majade lammutamisele. Mõõdukalt hääbuvaid piirkondi saab veel aidata, sest eluasemeturg seal siiski toimib, kuigi vaevaliselt.

Nende vahel olevatel aladel on mõlema tunnused. Nende jaoks võib rohtu leida mõlemast äärmusest.

Aro sõnul on kõige hullem olukord hajaasustusega maapiirkondades ja suure struktuurimuutuse läbi teinud linnades, kust tehaste sulgemine on põhjustanud inimeste lahkumise. Aro sõnul on need näiteks Imatra, Jämsä ja Äänekoski.

Osa kortereid sellistes piirkondades võiks ümber ehitada vabaajakorteriteks või muuks teiseks koduks. Muidu pole neil Aro sõnul just turuväärtust – ainult kasutus- või emotsionaalne väärtus.

„Kui muud võimalust pole, tasuks julgeda mõelda ka lammutamisele,” sõnab ta.

Aro sõnul meile sellest rääkida ei meeldi. Pea kümme aastat tagasi üritati asja arutada.

„Tollal tundusid välja pakutud korterite lammutamistasud ennekuulmatu ideena, kuid nüüd, kus piirkondlik diferentseerumine on hoogustunud, pole see idee enam nii kauge,” ütleb Aro.

Aro arvates oleks vajalik lammutustasuga sarnane hüvitis, näiteks maksusoodustus või eluasemetoetus uude korterisse kolimisel.

Mõõdukamalt hääbuvatel aladel on seevastu veel lootust ja lammutamist pole vaja.

Sellised piirkonnad on sageli vanad kirikukülad või linnalähedased asulad, kus on palju teenuseid.

Kuigi korterite müügiajad võivad olla pikad ja ruutmeetrihinnad madalad, toimib turg siiski.

„Sellistes kohtades ei peaks riik ega muu avalik-õiguslik isik turu toimimisse sekkuma, vaid olema vaid taustatoeks, et asjad käima lükata,” ütleb Aro.

Tema hinnangul saaks nendes piirkondades elamispindade müüki soodustada ehituslubade ja -regulatsioonide leevendamine. Sel juhul oleks näiteks lihtsam muuta puhkemaja alaliseks koduks. See võib suurendada näiteks nende kolimishimu, kes kaaluvad oma sünnikohta naasmist.

Aro sõnul võiks riik samamoodi tagada või isegi laenu anda korteriühistute renoveerimistöödeks, nagu on abistatud liftide või elektriautode laadimispunktide rajamisega.

Pankuri ettepanek:

Asutagem EL-i elamute prügipank ja ärgem püüdkem kogu Soomet asustatuna hoida

Kui 15 aastat tagasi oleks juttu eluaseturu suurest lõhenemisest ja miljonist vales kohas asuvast kodust tõsiselt võetud, oleks probleemiga olnud lihtsam tegeleda kui praegu, leiab Hypo panga tegevjuht Ari Pauna.

Majanduslik olukord oli sel ajal palju parem ja eluasemeturg toimis.

„Praeguses etapis pole lihtsaid lahendusi. Põhimõtteliselt vastutab omanik oma valikute ja vara eest. Aga see on traagiline, kui rahvas jaguneb eluasemejõulisteks ja eluasemeta inimesteks,” ütleb Pauna.

Pauna ei usu, et Soome suudab probleemi enam üksi lahendada.

Näiteks lammutustasu ei lahendaks eluasemeturu suuremat probleemi, isegi kui see omanikele leevendust tooks.

Abi nõuab nii suurt mahtu ja pikaajalist tegutsemist, et Pauna sõnul saab see edukas olla vaid EL-i tasandi lahendusega. Paljud riigid võitlevad samade probleemidega.

Lahenduseks võiks olla korterite prügipank või EL-i regionaalne restruktureerimispank.

Sellega saaks väärtusetuks muutunud korteri või kinnisvara omanik vabaneda oma varast ja sellega seotud kuludest. Restruktureerimispank võtaks kohustused üle tasuta või turuhinnaga.

Pärast seda saaks kortereid arendada, üürida ja edasi müüa või vajadusel lammutada.

Kapital tuleks liikmesriikidest. Lisaks võiks elamispindade rämpspank taotleda kinnisvaraga tagatud finantseerimist rahvusvahelistelt finantsturgudelt, märgib Pauna.

Soome jaoks oleks oluline loobuda mõttest, et kogu riik peab olema asustatud.

Pauna sõnul piisaks sellest, kui Soomes suudetaks elujõulisena hoida kümmekond kasvavat linnapiirkonda ning tagada nendevaheline infrastruktuur ja elujõulised linnadega piirnevad omavalitsused.

„Lisaks oleks hea kaitse- ja julgeolekukaalutlustel hoida Ida-Soome piiriala asustatud. Mingi eritoetus võiks seal elavatele olla,” hindab Pauna.

Praegu on tema sõnul tehtud Soomes suuri valearvestusi. Palju on ehitatud väiksematesse omavalitsustesse, kui oleks pidanud ehitama kasvavatesse linnadesse. Seda tehti veel 21. sajandil. Pauna toob näiteks Nurmijärvi fenomeni.

Pauna paneks vastutuse ka pankadele. „Eelkõige peaksid kohalikud pangad võtma vastutuse oma piirkonna eluasemeturu olukorra ja tuleviku eest,” ütleb Pauna.

Tema sõnul on tegemist maksejõuliste gruppidega ja riskikandmisvõimega. Nüüd keelduvad paljud sellised pangad rahastamast elamuühistute ja ühepereelamute renoveerimist tühjenevates piirkondades.

„Miks nad ei rahasta renoveerimist, kui on rahastanud kõnealuste majade ehitust,” imestab Pauna.

Pauna sõnul on asi soovimatuses riskida. Ükski pangandusregulatsioon ei takistaks sellist rahastamist.

„Loomulikult tooks see endaga kaasa väljakutseid kasumlikkuse osas ja eeldaks rangemat riskijuhtimist. Sellegipoolest on see valik, mille saab teha,” ütleb ta.

Kinnisvaraökonoomika teadlase ettepanek:

„Püüame hoonetele lammutamise asemel uut kasutust leida”

Lammutamine ei tohiks kunagi olla esimene variant, kui mõelda, mida teha hääbuvate piirkondade korteritega, leiab Aalto ülikooli kinnisvaraökonoomika ja tuleviku-uuringute dotsent Saija Toivonen.

Keskkonna seisukohalt on mõttekam püüda vanale hoonefondile uut kasutust leida.

Toivoneni sõnul tuleks mõelda sellele, kuidas vananevad inimesed saaksid võimalikult kaua oma kodudes elada hääbuvas piirkonnas.

Probleemiks muutuvad korterid siis, kui eakad sooviksid kolida teenustele või hooldekodule lähemale ning kodu müük ei õnnestu.

Hoonete puhul tuleks Toivoneni sõnul eelarvamusteta mõelda ka täiesti uutele kasutusvõimalustele. Kas vanad elamispinnad võiksid sobida äritegevuseks, näiteks toiduainete väikesemahuliseks tootmiseks.

Mis siis, kui kahanevate piirkondade atraktiivsust saaks arendada ja kortereid turismiks kasutada, mõtiskleb Toivonen. Või kas oleks võimalik kaugtöötajate abiga püüda tühjenenud alasid üldse asustatuna hoida.

Isegi kui ideid on, ei ole need Toivoneni sõnul lihtsad lahendused. Rahastamine võib muutuda kitsaskohaks.

Tulevikus on üheks võimaluseks paindlikkust toovad lahendused ehk eluasemed, mida saaks hääbuvatest piirkondadest minema viia või koguni lahti võtta ja uuesti vajalikku asukohta püstitada.

Osaliselt on Toivoneni sõnul praeguse olukorra põhjuseks see, et omavalitsustes tehakse kõik planeeringud tavaliselt kasvuperspektiivist või eeldusel, et olukord jääb vähemalt muutumatuks. Kehvemaks arenguks valmistumist pole heaks peetud.

See on väljendunud ka selles, et uusi kortereid on ehitatud ka suure väljarändega piirkondadesse. Inimesed eelistavad neid osta, isegi kui vana elamufond on saadaval.

„Inimesed ei taha kergesti oma kvaliteedistandardeid langetada. Nende osas ei taheta järeleandmisi teha isegi keskkonna pärast,” mõtiskleb Toivonen.

Ta tunneb huvi, kas kõik need, kes ostavad korteri hääbuvatesse piirkondadesse, saavad aru, et nende korteri väärtuse areng on nõrgematel alustel kui teistes piirkondades ja see võib langeda. Inimesed teevad oma otsuseid sageli muudel kui majanduslikel ja ratsionaalsetel põhjustel.