Ukraina sõja lõpp ei ole täna lähemal kui eile ega ole ka lihtsam, kuid vähemalt Trumpi rahu teekaart ja reaktsioonid, mida see nii Moskvas kui ka Kiievis tekitab, saavad teatavaks.
Ukraina pealinna diplomaatilistes ringkondades on juba kaks nädalat kuulda olnud kuulujutte hüpoteetilise relvarahu saabumisest: Lääs valmistab Londonis ette Volodõmõr Zelenski „kuldset eksiili”, Ukrainas aga toimuvad presidendivalimised, mida on alates alates 2023. aastast sõja tõttu edasi lükatud, vahendab El Mundo.
Selle sammuga kaasneks „kiire” liitumine EL-iga, majandusabi ülesehituseks ja Euroopa rahujõudude saatmine Ukrainasse. Need väed oleksid ennekõike Ühendkuningriigist ja Prantsusmaalt (Deutsche Welle andmetel) kontaktis venelastega, et külmutatud rindejoonel „tagada relvarahu järgimist”.
Erukindral Keith Kellogg, kelle valitud president Donald Trump valis Venemaa sissetungile Ukrainasse punkti panema, on juba jätnud kirjalikke vihjeid oma plaanidest see dialoogilaud käivitada. „USA jätkab Ukraina relvastamist ja kaitse tugevdamist tagamaks, et Venemaa ei tee pärast relvarahu või rahulepingut uuesti edasisi edusamme ja rünnakuid. USA tulevane sõjaline abi eeldab siiski, et Ukraina osaleb rahukõnelustel Venemaaga.”
Mis puudutab Venemaa sundimist laua taha, siis Donald Trump ise on teinud oma lähikonnale avaldustega selgeks strateegia, mida kasutada Vladimir Putiniga, et sundida teda läbirääkimistele: „Kui Venemaa ei nõustu osalema” rahudialoogis, saadame Ukrainale relvi, nagu Bideni administratsioon pole kunagi varem teinud.
Teisisõnu, ametisse valitud president hakkab oma arsenali kraani kasutama, et sundida mõlemat läbirääkimistega vähemalt nõustuma.
Samas on rahutingimiste positsioonid üksteisest väga kaugel. Kindral Kellogg teeb ettepaneku jätta kontaktliinid sinna, kus nad sel hetkel on ja et Ukraina nõustuks sellega. See seisukoht mitte ainult ei sunni Kiievit loobuma 18% oma territooriumist (Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižja osad), mis teoreetiliselt on Moskva kasu, kuid sunnib Putinit samal ajal alla neelama sümboolse alanduse: Ukraina jääb okupeerima väikest osa Kurski oblastist, mida ta siiani kontrollib, umbes 800 ruutkilomeetrit, mida venelastel pole õnnestunud neilt ära võtta hoolimata korduvatest katsetest parimate vägedega, mis Kremlil on kasutada.
Kindral Kellogg leiab, et Ukraina peaks teatud (ja ebamääraste) rahugarantiide eest kirjalikult kohustuma vähemalt 20 aastaks NATO liikmelisusest loobuma. USA leiab, et parim lahendus on jätkata Ukraina relvastamist, et tema relvajõud oleks parim heidutusvahend Venemaa uue rünnaku vastu tulevikus. Ukraina ei peaks selles rahulepingus nendest territooriumidest avalikult loobuma, vaid pigem kohustub ta oma deklaratsioonis nende eest võitlema „ainult diplomaatiliselt”.
Putini lubadusi ei usu Ukrainas aga keegi, sest valede ja mittetäitmise ajalugu on liiga pikk, alustades Budapesti memorandumist endast, mis pani aluse Ukraina iseseisvusele ja selle tunnustamisele Venemaa poolt.
Donald Trump teab läbirääkimistest ja ärist palju, kuid Ukrainast ei tea ta peaaegu mitte midagi. Probleem on selles, et ta usub, et ühe kõnega suudab ta Zelenski ja Putini ühe laua taha istutada. Zelenskiga on see võib-olla pisut lihtsam, kuid Putinil ja putinismil pole praegu stiimuleid mingiks dialoogiks.
Kremli olukorra ja uue Trumpi administratsiooni analüüs ei seisne selles, et nad on vastandlikud, vaid selles, et nad räägivad kahel erineval tasandil. Trump tahab sõja lõpetada iga hinna eest (mille maksab Ukraina kinni oma aladega), Putin aga tahtis algusest peale Ukraina riigile lõppu teha, selle juhi pea maha raiuda ja ametisse seada nukuvalitseja. Seda kõike rea maksimalistlike nõuete raames uue Euroopa ja globaalse julgeolekustruktuuri järele, mis muudab Venemaa taas üheks kahest maailma juhtimise osalisest, nagu juhtus maailmasõja järel Roosevelti ja Staliniga. Putin tahab, et nad teda uuesti kuulaksid ja teda pole lihtne istutada laua taha läbirääkimisi pidama, kus nad arutavad Hersoni või Zaporižjat – territooriume, mis tema jaoks midagi ei tähenda.
Hetkel on Putinile üks lähimaid isikuid Venemaa oligarh Konstantin Malofejev juba öelnud, et Kreml kavatseb Kelloggi plaani tagasi lükata: „Et arutelud oleksid konstruktiivsed, ei tohiks need olla Ukraina tuleviku üle, vaid Euroopa ja maailma tulevikust. Kui nad ei taha sellest rääkida, võivad nad minna põrgusse.”
