Sõjalised eksperdid rääkisid USA väljaandele Newsweek, kuidas nad näevad potentsiaalset kolmanda maailmasõja algust, sealhulgas võtmeisikuid ja tegureid, mida jälgida, kui maailm läheneb võimalikule suuremale konfliktile.

Euroopa riigid on hakanud vaikselt paika panema vundamenti võimalikuks sõjaks Venemaaga, kuna NATO valmistub mitmeks stsenaariumiks: kõikehõlmavaks tulistamissõjaks ja tõenäolisemaks, kuid vähem ilmseks stsenaariumiks, mis kasutab varasemaid tehnikaid, mille eesmärk on õõnestada liikmesriikide stabiilsust.

„Venemaa valmistub sõjaks Läänega,” ütles Saksamaa välisluureteenistuse juht Bruno Kahl novembri lõpus otsekoheselt.

Siiski pole Venemaa ainus võimaliku ülemaailmse konflikti õhutaja. Eruradmiral Mark Montgomery ja endine kaitseministri asetäitja James Anderson ütlesid Newsweekile, et iga suurem sõda tuleneb peaaegu kindlasti pingetest viie peamise osaleja: Venemaa, Hiina, Põhja-Korea, Iraani ja USA vahel.

See, kuidas see välja näeb, sõltub paljudest teguritest, näiteks sellest, kus konflikt algab ja mis on selle tõukejõud, mis kujundaks viisi, kuidas kõik peamised osalejad ja liitlased reageerivad sädemele.

Mis tahes suurema konflikti võivad vallandada piirkondlikud pinged mis tahes tulipunktide teemade üle – nende hulgas on peamiselt mure, et Hiina võib lõpuks läbi viia sissetungi Taiwani, et Venemaa võib laiendada oma ambitsioone Ukrainast kaugemale või et Põhja-Korea või Iraan algatavad konflikti piirkondliku rivaaliga.

Anderson tõi välja Baltimaad või Poola kui potentsiaalsed alguspunktid sõjale, mille Venemaa võib sütitada NATO-ga, mis laiendaks tõhusalt Ukraina konflikti, laiendades samal ajal selle ulatust tõeliseks ülemaailmseks „kuumaks” sõjaks.

Kuigi Lähis-Idas on olnud palju suurem segadus – alates 7. oktoobrist ja Iisraeli sõjast Iraani toetatud rühmitustega nagu Hamas ja Hezbollah, kuni 50-aastase Süüria Assadi režiimi kukutamiseni mässuliste poolt, on Anderson ettevaatlikum, et Iisraeli tegevus võib viia laiema piirkondliku konfliktini.

„Ma ei usu, et Iisrael oleks nii hoolimatu,” ütles Anderson. „Ma arvan, et neil on täiesti õigustatud reageerimine Iraani raketirünnakutele nii, nagu nad seda tegid… peale selle ei näe ma sellel konkreetsel juhul suurt ohtu.”

„Samuti arvan, et Indo – Vaikse ookeani piirkonnas on Taipei liidrid piisavalt taiplikud, et mitte teha midagi sellist, nagu äkitselt oma iseseisvuse väljakuulutamine, mis oleks Hiina jaoks punane joon,” lisas ta.

Eruadmiral Montgomery nõustus, et Venemaa osutub kõige tõenäolisemaks käivitajaks laiemale sõjale, märkides, et Moskval on oma käsi väiksemates konfliktides sellistes riikides nagu Gruusia ja Serbia.

„Ta [Putin] surub Serbias… ja bosnialaste ja Srpska vabariigiga (serblaste ala Bosnias), surudes seal kõvasti peale konflikti,” ütles Montgomery.

„Ta on ka tugevalt toetunud Gruusiale ja surunud Gruusia valitsusparteid loobuma üha enam oma EL-i identiteedist, kuni viimase nädala jooksul on nad teatanud, et nad ei pürgi EL-i poole veel neli aastat,” sõnas ta.

Montgomery järeldas, et Putin kardab palju vähem võtta riske, mis suurendab „kriisi tõenäosust, kui ta hindab asju valesti või kui inimesed reageerivad üle ja see eskaleerub kiiresti, on see tõenäoliselt riskivaldkond number üks”.

Ta nimetas Iraani teiseks kõige tõenäolisemaks tulipunktiks, viidates erinevatele Iraani poolt relvastatud esindajatele ja sõjalistele rühmitustele nagu Hamas, Hezbollah ja Houthid, lisaks Teherani uuele valmisolekule korraldada otserünnakuid Iisraeli vastu.

Üks peamisi üksmeele ja murepunkte eri asjatundjate juures on see, et iga konfliktiga kaasneb tõenäoliselt koostöö „pahatahtlike osalejate” telje vahel, kuhu kuuluvad Venemaa, Hiina, Põhja-Korea ja Iraan.

Peking, Pyongyang ja Teheran on juba näidanud üles koostööd Venemaa toetamisel Ukraina sissetungis: Põhja-Korea on toonud väed rindejoonele pärast seda, kui Moskvat on juba varustatud laskemoonaga, kuna riigi varud pärast kaheaastast intensiivset võitlust vähenesid. Iraan on varustanud Venemaad droonidega ja Hiina on ostnud Venemaa energiat, et hoida majandust Lääne sanktsioonide tõttu kokku kukkumast.

Venemaa ja Hiina on ka kahe kaubandusgrupi – BRICSi majandusbloki ja Shanghai koostööorganisatsiooni – liikmed, mis on suurendanud majandussidemeid kahe riigi vahel.

„Ukraina ei sõdi ühe riigiga. Ukraina sõdib nelja riigiga: nad võitlevad igal õhtul Iraani [droonidega]. Nad võitlevad Põhja-Korea suurtükiväega… seal on Põhja-Korea väed ja see tundub kõige suurem asi,” ütles Montgomery.

„Nii Iraan kui ka Põhja-Korea annavad mõningaid ballistilisi rakette või rakettide osi ning Hiina tugevdab täielikult Venemaa majandust, nii et Venemaa majandus on endiselt pinnal, kulutades loodusressursse, naftat ja maagaasi ning 40 protsenti eelarve rahadest lähevad kaitseministeeriumile,” lisas ta.

Lisaks neile suurtele tegijatele märkisid mõlemad asjatundjad NATO ja Austraaliast, Indiast, Jaapanist ja USA-st koosneva neljapoolse julgeolekudialoogi (Quad) tähtsust.

„Täpsemalt puudutab see suuri tegijaid – Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Itaalia, Poola ja olenevalt sellest, kust rünnak tuleb, tõenäoliselt ka Baltimaad,” ütles Anderson.

„Mis puudutab Taiwani hõlmavate stsenaariumide puhul Indo Vaikse ookeani piirkonnas osalemist, siis Jaapan oleks peaaegu kindlasti mingil määral kaasatud, kuna meil on seal nii palju baase,” lisas ta. „Austraalia on andnud märku, et tõenäoliselt toetaksid nad ka USA-d, kui Hiina Taiwani ründaks.”

„Võib ette kujutada, et sellised riigid nagu Indoneesia ja Malaisia ​​sekkuvad nende geograafilist asukohta arvestades… kui hiinlased peaksid lepinguliitlast ründama, võivad ka Filipiinid mingil määral kaasa lüüa,” märkis ta.

„[Põhja]-Korea stsenaariumi korral võib Jaapani kaasamine eskaleeruda, kuna Pyongyang võib sealsete USA baaside pihta tulistada,” ütles Anderson, märkides, et USA-l on Korea poolsaarel 28 000 sõdurit.

Kaks märkimisväärset suurriiki osutuvad Montgomery sõnul III maailmasõja stsenaariumis aga lõpuks pettumuseks: India, mis Montgomery sõnul teeb minimaalselt ja „mõtleb India peale”, ja Türgi, kes ei osale või pole pühendunud tõkestavale osalemisele sellistes konfliktides.

Türgi eriti „ei riski teha midagi, mis sunniks Iisraeli neid karistama, ega midagi, mis paneb USA neid karistama… kuid üldiselt on nad destabiliseeriv jõud”, ütles ta.

Kui puhkeb suurriikide konflikt, sõltub see tõenäoliselt sõja pikkusest ja intensiivsusest.

„Kui on üleilmse mastaabiga pikaleveninud konflikt, siis ma arvan, et on tõenäoline, et mobilisatsioon taastatakse,” ütles Anderson, rõhutades konflikti „pikale venimist” uue mobilisatsiooni tutvustamiseks, mis tähendab ühte konflikti, mis kestab mitu kuud või aastat.

Montgomery nõustus, et mobilisatsioon toimub ainult pikaleveninud konflikti korral, mis kestab aastaid, väites, et USA sõjavägi „on mõeldud nende jõudude jaoks, millega me praegu hakkama saame”.

„Kas ma arvan, et me avame värbamise, et saada asendussõdureid? Jah, aga ma ei usu, et see tingib samamoodi mobilisatsiooni,” ütles Montgomery. „Kui miski ulatub üle kahe, kolme, nelja aasta, siis jah, aga kui aasta või vähem, siis ma arvan, et mobilisatsioon ei ole lahendus.”

Ülemaailmse konflikti laiaulatusliku olemuse tõttu on vähesed kohad täiesti ohutud, eriti kui pikaleveninud konflikt sunnib suurriike võitlema ressursside pärast nagu Venezuela nafta või mõnes Aafrikas leiduvad väärismuldmetallid.

Kuni selle hetkeni, kuigi mitte kusagil pole „tõeliselt turvaline”, jäävad turvalisemad kohad mõlema eksperdi sõnul globaalsesse lõunaossa.

Anderson astus aga sammu kaugemale ja soovitas, et parim strateegia oleks sõjalistest rajatistest ja peamistest taristuobjektidest, näiteks suurlinnadest kaugele jäämine.

„Kolmanda maailmasõja korral on Oklahoma maapiirkondades turvalisem olla kui New Yorgis ja selle ümbruses,” ütles Anderson, märkides samas, et mõned kohad Mountain Westis, mis võivad tunduda kaitstud, asuvad ka strateegiliselt tähtsate sõjaliste rajatiste, tuumapunkrite läheduses.

„Kindlasti on palju mägesid ja maapiirkondi, mis on turvalisemad kui USA suurte sõjaväebaaside või suurema infrastruktuuriga külgnemine, mis üldiselt hõlmab linnu,” ütles Anderson.

Võimaliku Kolmanda maailmasõja kõige nõrgem osa on konflikti eskaleerumine tuumadetonatsioonini. Üldlevinud arvamus on, et III maailmasõda nõuab tuumakonflikti, kuid mõlemad eksperdid andsid teada, et tuumarelvi ei kasutata koheselt ja isegi kui need kasutusele võetakse, hõlmavad need tõenäoliselt taktikalisi relvi, mis piiravad nende mõju.

Eksperdid viitasid Venemaa korduvatele ähvardustele kasutada tuumarelvi, kuid vastumeelsust astuda samme relvade tegeliku kasutuselevõtu suunas kui tõendit selle kohta, et suurriigid on endiselt teadlikud sellise punase joone ületamise kuludest. Putini tuumaähvardused Ukrainas on vähemalt seni olnud „blufid”, ütles Anderson.

„Kolmanda maailmasõja kontekstis on tuumarelvad tõenäolised hilisemas staadiumis, [kasutavad] riigid, kes tunnevad end meeleheitel ja tunnevad, et nende olemasolu on ohus ja neil ei ole muid võimalusi,” ütles Anderson.

Montgomery lisas, et mis tahes võimalik USA tuumarelvakasutus on tõenäoliselt pigem „vastus” kui esimene löök.

„Ma lihtsalt ei usu, et oleksime esimesed… siis tuleb see küsimus, millal Hiina või Venemaa neid uuesti kasutab? Vladimir Putin on näidanud üles kõige rohkem riskivalmidust kõigist meie mainitud juhtidest,” ütles Montgomery.

Mõlemad eksperdid nõustusid, et see, kui kaua kulub konfliktist taastumiseks, „sõltub täielikult kasutamise ulatusest: massiline kasutamine, tohutu aeg; piiratud kasutamine, nagu taktikalised tuumarelvad, ainult piiratud aeg.”