Ukraina NATO-sse astumiseks edusamme ei toimu. Brüsselis toimub Atlandi alliansi välisministrite tippkohtumine.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski kordas reedel SkyNewsile antud intervjuus, et tema valitsuse kontrolli all oleva territooriumi paigutamine „NATO vihmavarju alla” peatab sõja „kuuma faasi”. „Pärast Budapesti memorandumi kibedat kogemust ei aktsepteeri me ühtegi alternatiivi ega asendust Ukraina täisliikmelisusele,” lisas välisminister Andri Sõbiha, rõhutades, kuidas 1994. aastal nõustus Kiiev loobuma Nõukogude tuumarelvadest vastutasuks tagatiste eest riigi julgeolekule, mis hiljem osutusid saavutamatuks, vahendab Itaalia väljaanne Il Fatto Quotidiano.
„Ukraina on de facto Atlandi-ülese kogukonna osa,” ütles Sõbiha Brüsselis. Kiievi liikmetaotlus, nagu alati, võeti teadmiseks ja seda ignoreeriti. Selle peaaegu kolme sõja-aasta jooksul on vastupanu Ukraina liikmelisusele kasvanud. USA ja Saksamaa ei usu, et see on võimalik; erinevatel põhjustel on sellele vastu ka Ungari, Türgi ja Slovakkia. Pidades silmas Donald Trumpi võimalikku naasmist Valgesse Majja, on kiireloomuline luua rahuprotsess. Kuigi alliansi peasekretär Mark Rutte hoiatas: „Rohkem sõjalist abi ja vähem arutelu selle üle, kuidas rahuprotsess välja näeks. Peame panema Ukraina nende arutelude ees tugevale positsioonile.”
Tõeline mõistatus seisneb selles, millal läbirääkimisi alustada. Hetkel on Venemaa tungimas Donbassi ja on tagasi vallutanud umbes poole Ukraina okupeeritud territooriumist Kurski oblastis. Mitmed analüütikud peavad usutavaks, et 2025. aasta esimestel kuudel saab Kiiev piisavalt relvi ja laskemoona vastupealetungi katsetamiseks, mis sunnib Vladimir Putini läbirääkimistele vähem soodsalt positsioonilt.
Konfliktijärgseks olukorraks on laual kolm stsenaariumi. Esimene, Zelenski soovidele kõige lähedasem on Saksa mudel: Ukraina jagatakse kaheks blokiks, nagu Saksamaa külma sõja ajal. Kiievi kontrolli all olev osa oleks teretulnud NATO-sse, tagades sellega artikli 5 kohaldamise Venemaa tulevase rünnaku korral. Moskva poolt vallutatud territooriumid jääksid lepingu kohaldamisalast välja, luues uue raudse eesriide. Nii Kreml kui ka Valge Maja peavad seda kõige ohtlikumaks variandiks.
Teine stsenaarium näeks Ukraina muutumist Ida-Euroopa Iisraeliks: väljaspool NATO-t, kuid seda toetab alliansi riikide tohutu sõjaline abi. See lahendus on aga ülimalt kulukas ja tegelikult hoiaks Ukrainat püsivas sõjaseisukorras. Veelgi enam, Kiievist saaks paljude Euroopa suurriikide omadest paremate võimetega sõjaline jõud, mis ei eruta naabreid, alustades Poolast, kes on juba alustanud võidujooksu Euroopa suurima ja võimsaima armee ülesehitamiseks.
Kolmas võimalus hõlmab Ukraina jagamist rahvusvaheliste vägede loomisega, mis koosnevad ka NATO-väliste riikide, näiteks Hiina, India ja Pärsia lahe riikide vägedest. See hüpotees on tõenäoliselt kõige lähedasem Donald Trumpi välispoliitilisele lähenemisele: hästi rahastatud liitlased, kuid ilma otsese sekkumise kohustuseta. Kõigi kolme stsenaariumi puhul on esimene samm relvarahu, mis tundub hetkel veel kaugel.
