Kui Soome endine peaminister Sanna Marin jättis mulje, et NATO-ga liitumise otsus sündis pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, siis tegelikkuses hakkas ta sellest kitsas ringis rääkima juba tükk aega varem. Marin oli huvi tundunud, kuidas oleks võimalik rahva meelsust muuta nii, et Soome kiiresti NATO-sse viia.
Endine peaminister Sanna Marin muutis oma seisukohta Soome NATO liikmesuse suhtes juba palju enne Venemaa rünnakut Ukraina vastu. Sellest räägib ajakirjanik Salla Vuorikoski teisipäeval ilmuv raamat Poikkeuksellinen pääministeri (Erakordne peaminister), vahendab Yle.
Raamatus räägivad sotsiaaldemokraatliku erakonna SDP tollane ministrirühma sekretär Matti Niemi ja riigisekretär Henrik Haapajärvi aruteludest, mis on toimusid 2021. aasta suvel.
Sanna ütles mulle, et ta on jõudmas järeldusele, et Soome tee on NATO-sse. Ta ütles, et tema arvates peaks Soome saama NATO liikmeks, kuid see ei juhtu ilmselt väga lihtsalt ega kiiresti, räägib Niemi raamatus.
Raamatu järgi oli võtmeküsimuseks see, kuidas saaks SDP seisukohta selles küsimuses muuta. Enne seda kinnitatud parteiprogrammis rõhutati Soome sõjalist neutraalsust.
Marin ja Niemi tõid arutelus välja, et erakond võib oma seisukohta muuta 2023. aasta sügisel toimuval erakonna üldkogul.
Niemi visandas sammud projekti reklaamimiseks Powerpointi failis. Faili nimi oli Projekti Nipsu (Projekt Sniff), sest Marini kabinet lõbustas end Muumimeemidega ja Nipsu nimi algas NATO-ga sama algustähega.
„Mõtlesime, kes oleks erakonna võtmeisikud, kes seda edasi viiks,” räägib Niemi raamatus.
Sanna Marin ise raamatu jaoks intervjuud ei andnud.
Aasta 2021 suvel väikeses seltskonnas toimunud NATO arutelu meenutab ka Marini valitsuse riigisekretär Haapajärvi.
Arutelu teemaks oli NATO liikmelisuse ajakava. Haapajärvi toonane hinnang oli, et liitumiseks kulub kaks valimisperioodi.
Sanna tahtis kiiremini. Lõplik hinnang näis olevat, et nendel tingimustel oleks liikmeks saamine eeldanud valitsusprogrammi muutmist ja kogu välispoliitilise juhtkonna toetust – ehk 2024. aastal valitava presidendi NATO toetust, ütleb Haapajärvi raamatus.
Vuorikoski sõnul on võimatu teada, mida Marin NATO liikmelisusest erinevatel etappidel arvas. Tema hinnangul teadis Marin aga, mis teda ees ootab, kui Venemaa 2022. aasta veebruaris Ukrainasse tungis.
Raamatu järgi toetas NATO teed lisaks SDP positsioonile president Sauli Niinistö, kes oli kuni ründesõjani rõhutanud aktiivset stabiilsuspoliitikat. Mõiste viitas Soome poliitikale, mille eesmärk oli leevendada pingeid suurriikide vahel.
Aktiivse stabiilsuspoliitika kurss muutus aga siis, kui Venemaad ei saanud enam vähimalgi määral usaldada.
Marin ja Niinistö avaldasid Soome võimaliku NATO liikmelisuse kohta avalikult ettevaatlikke kommentaare. Rahvas aga muutis kiiresti meelt.
Yle avaldas vaid kaks päeva pärast Venemaa rünnakut arvamusküsitluse Soome NATO liikmelisuse kohta. Liikmeks astumist toetas 53 protsenti soomlastest, samal ajal kui Helsingin Sanomate paar kuud varem tehtud uuringus oli see osakaal vaid 28 protsenti.
Raamat viitab sellele, et Niinistö oli NATO liikmelisuse suhtes ettevaatlikum kui Marin. Vaatamata pingelistele suhetele tegutsesid Marin ja Niinistö NATO liikmelisuse protsessis koos, väidavad raamatu jaoks intervjueeritud allikad.
Mitmed demokraadid olid enne Soome NATO-ga liitumist mures Marini välispoliitiliste oskuste pärast.
Raamatu järgi muretsesid vähemalt endine esimees Antti Rinne, Eero Heinäluoma, Kimmo Kiljunen ja Erkki Tuomioja. Marin oli tuntud kui sisepoliitik, kes tõusis peaministriks väljastpoolt erakonna välispoliitika mõjutajaid.
Raamatu järgi oli SDP rakendanud suuniseid, mille kohaselt tuli Venemaad puudutavad avaldused läbi mõelda vähemalt kolm korda. Sama suunise võttis omaks Tuomiojaga tihedaid sidemeid omanud Niinistö.
Erakonna välispoliitilistel mõjutajatel oli aga Mariniga raske kontakti saada. Raamat räägib juhtumist, kui Kiljunen kutsus Marini 2022. aasta kolmekuningapäeva veetma koos teiste välispoliitika mõjutajatega oma ridaelamusse Vantaal. Eesmärk oli rääkida välispoliitikast.
Viimasel hetkel teatas Marin, et ei saa tulla, mida teised tundsid kui „märga kaltsu” näkku.
Lõpuks lepiti kohtumine kokku parlamendis. Marin oli seal kohal 45 minutit. Sel ajal võttis peaminister telefonikõnesid vastu ega paistnud vestluse teema vastu huvi tundvat.
Raamatu järgi tekitas kohtumine muret Marini mõtlemise pärast.
