See muutus koduks. Nii kirjeldavad oma kogemusi hotellis elamisest Helsingi naine Pia (76) ja Kokkola mees Ilkka (67).

Võib öelda, et nad on hotelli püsikliendid, kuna neil on hotellielus aastakümnete pikkune kogemus, vahendab Iltalehti.

Ilkka elas hotellis kokku paarkümmend aastat, Pia viisteist. Tänaseks on mõlemad kolinud teistsugusele elamispinnale.

Hotellitoad on kompaktsed ja vastavad suuruselt 1-toalisele korterile. Maksimaalne ruum on kolmkümmend ruutmeetrit ja oma asju tuppa tuua ei saa. Tuppa saab kaasa võtta ainult vajalikud asjad.

Asju tuli hoida hoolikalt korras. Kohtade puhtana hoidmine pole minu jaoks keeruline, kuid kujutan ette, et puhtus võib kiiresti käest ära minna, räägib Ilkka. Tema sõnul nõuab hotellielu distsipliini.

Pikaajaline hotellielu ei sobi inimesele, kes vajab palju ruumi, ütleb Ilkka – ega inimesele, keda hotellielu ahvatlused võivad kaasa viia. Alkohol ja meelelahutus on käeulatuses.

Hotelliaastatega on kõik tõestatud. Hotellides ööbivad igasugused reisijad. Vahel mõtled, kas inimeste moraal hotelli tulles kuidagi halveneb, sõnab Ilkka.

Pial oli 2005. aastal viiekümnendates eluaastates ajuverejooks. Pärast piisavat paranemist müüs ta oma maja maha ja kolis ära.

Ta ööbis Helsingi südames asuvas hotellis. Algul oli kavatsus jääda vaid mõneks ajaks, aga Piale see koht meeldis.

Hotellis oli hea olla. Sain ka aru, et isa töötuba oli olnud samas majas. Olin nagu kodus! märgib ta.

Pial olid isaga head suhted, kuna isa oli tütart alati väärtustanud. Kuid hotellis ööbimiseks oli veel üks stiimul.

Erahooldekodu hind oli liiga kõrge. Pia tegi arvutused, et rahaliselt tasuks tal ööbida hotellis, kus oleks koristaja ja keegi vahetaks linu.

Ta arvutab, et 15 aastat Helsingi südalinna hotellis elamist läks talle maksma umbes 230 000 eurot. Erahooldekodu oleks tema hinnangul olnud üle kolme korra kallim.

Talle pakuti hooldekodu, mis nendel aastate kohta oleks maksnud 720 000 eurot. Säästsin hotellis elades 490 000 eurot, sõnab ta.

Pia ei osanud kordagi oma mööblit igatseda, vaid pani selle lattu hoiule.

Hotellis oli turvaline. Arvasin, et koristaja leiab mu üles, kui midagi juhtub, räägib ta.

Pia elas samas kolmekümne ruutmeetrises toas viisteist aastat. Ta sõi alati hotelli hommikusööki ja käis kohalikest poodidest muud toitu toomas. Lapsed käisid aeg-ajalt emal külas.

Ujumisest sai Pia jaoks oluline hobi. Hotellist käis ta pea iga päev Helsingi ujulates ujumas.

Ta meenutab oma elu hotellis kui muretut aega. Mulle meeldis, et ma ei pidanud voodit tegema, sõnab ta.

Ilkka lõpetas oma Kokkola kodu üürilepingu 1993. aastal, kuna töösuhe lõppes. Mees ei teadnud, milline uus algus see hetk oli.

Vastupidiselt ootustele aga töö toona Kokkolas ei lõppenud. Kui Ilkka ei leidnud endale sobivat uut korterit, otsustas ta hotellidele hankekonkursi teha.

Hotell Kaarle tegi pakkumise, millest Ilkka keelduda ei saanud. Juhtus nii, et hotell tahtis täitumust stabiilsena hoida ja tegi hea pakkumise.

Ja kui hotelli jaoks tuttav mees oli valmis püsimaksele pühenduma, sõlmiti temaga eluaseme osas eraldi kokkulepe. Ilkka jalgrattale leiti samuti oma koht hotelli panipaikades.

Ja sellele teele jäi mees kauaks. Ta pakkis suurema osa oma varast oma riigi lõunaosas asuvas korteris ja tõi hotelli vaid hädavajaliku.

See ei olnud üürisuhe, kuigi maksin oma eluaseme eest kord kuus. Iga päeva kohta lepiti kokku kindel summa, sõnab ta.

Hiljem küsiti Ilkkalt palju, kuidas ta saab endale hotellis elamist lubada. Täpse summa osas on ta aga olnud kidakeelne, nagu praegugi.

Meil ​​on aumeeste kokkulepe, mida ma tahan järgida. Kuigi tegu on vana asjaga, siis tunnen, et täpse summa üle ei taha hõisata, märgib ta.

See on kõik, mida võin öelda, et hind oli piirkonna 1-toaliste korterite hindadega võrreldes väga konkurentsivõimeline. Hotelli erikorralduste tõttu koristati tuba vaid kaks korda nädalas ja voodipesu vahetati kord nädalas. See võis mõjutada ka toa hinda, räägib ta.

Ilkka ütleb, et aastatel 1993–2018 ta hotellis pidevalt ei elanud, kuigi arvestab, et elas hotellis aastaid. Vahepeal olid pausid.

Rakenduskõrgkoolis inseneritudengitele äriökonoomikat õpetav mees võis suveks või muudeks lühikesteks pausideks oma toast loobuda.

Ilkka juhib tähelepanu, et hotellitoas pole kööki. Kogu väikesemahuline toiduvalmistamine toimub veekeetjaga.

Aastate jooksul õppis ta pudru koostise järgi ära tundma, kes köögis hommikusööki tegi. Ida-Soome hommikupuder on tekstuurilt paksem. Olen ise Lääne-Soome toiduvalmistamise fänn. Selline puder on vedelam, sõnab ta.

Ilkka kuuhind ei sisaldanud hommikusööki. Kui ta aga hotelli hommikusööki tahtis, võis ta vastuvõtulauast mööda kõndida ja sellest teada anda. Tuttavate töötajate seas sündis oma släng, millest kõrvalised inimesed aru ei saanud.

Kui ma vastuvõtust mööda läksin ja ütlesin tüdrukule, et „pane (hommikusöögi)muna kirja”, võisid teised hotellikülastajad veidi imelikult vaadata, naerab ta.

Ilkka tänab hotelli sõbralikku personali, kellega sai aastate jooksul uudiseid vahetada ja tuttavaks saada.

Lugupidamisest hotelli püsielaniku vastu rääkis midagi see, kuidas koristajad teda kohtlesid. Tavaliselt panevad nad külaliste vooditele ühe Marianne kommi. Sain alati peotäie, märgib ta.