Donald Trump on nii palju kordi ähvardanud NATO-st lahkumisega – või nii on igatahes paistnud –, et paljude tema kriitikute jaoks on küsimus millal, ja mitte selles, kas ta loobub 75-aastasest alliansist, kui ta valitakse novembris uuesti presidendiks.

Tõepoolest, Trumpi endiste riikliku julgeoleku ametnike ja kaitseekspertidega tehtud intervjuude kohaselt, kes tõenäoliselt teenivad Trumpi teisel ametiajal, ei lahku Trump tõenäoliselt otse NATO-st. Kuid isegi kui ta ametlikult organisatsioonist ei lahku, ei tähenda see, et NATO jääb Trumpi teisel ametiajal puutumatuks, vahendab Politico.

Vastutasuks USA jätkuva osalemise eest ei oota Trump mitte ainult, et Euroopa riigid suurendavad oluliselt oma kulutusi NATO-le – tema peamine etteheide, kui ta oli president –, vaid võtaks ette ka selle, mida üks kaitseekspert, kes tunneb Trumpi riikliku julgeoleku nõustamisringi mõtlemist, Dan Caldwell kirjeldab kui NATO radikaalset ümberorienteerumist.

„Meil ei ole tegelikult enam valikut,” ütles Caldwell väljaandele Politico, viidates USA võla suurenemisele, sõjalise värbamise vähenemisele ja kaitsetööstusele, mis ei suuda nii Venemaa kui ka Hiina väljakutsetega sammu pidada.

Trump ega tema kampaania pole veel nimetanud uut riikliku julgeoleku meeskonda ega võtnud avalikult omaks NATO uut tegevuskava.

Kuid selle artikli jaoks rääkinud endised ametnikud ja eksperdid – mõned avalikult ja mõned soovisid jääda anonüümseks – osalevad Trumpi maailmas käimasolevas arutelus selle üle, kui raske on suruda eurooplasi Trumpile meelepärasema julgeolekuarhitektuuri poole.

Nende ametnike sõnul hoiaks USA oma tuumavihmavarju Euroopa kohal Trumpi teise ametiaja jooksul, säilitades oma õhujõud ja baasid Saksamaal, Inglismaal ja Türgis ning ka mereväe. Samal ajal läheks suurem osa jalaväest, soomukitest, logistikast ja suurtükiväest lõpuks ameeriklaste käest üle eurooplaste kätte. Osa sellest plaanist avaldati 2023. aasta veebruaris Trumpiga seotud Ameerika uuendamise keskuse (CRA) avaldatud artiklis, kuid sellele järgnenud kuude jooksul on Trumpi toetajate seas tekkinud üksmeel uue NATO kontseptsiooni üle.

Nende ettekujutatud muutus hõlmaks „Ameerika julgeolekurolli märkimisväärset ja olulist vähendamist – taandumist selle asemel, et olla peamine võitlusjõu pakkuja Euroopas, keegi, kes toetab ainult kriisiaegadel,” ütles Caldwell, kes töötas hiljuti Russell Voughti, endise Trumpi administratsiooni kõrgele ametniku vanemnõunikuna. Vought nimetati mais vabariiklaste rahvuskonvendi poliitikadirektoriks ja temalt oodatakse kõrget rolli Trumpi teises administratsioonis. Vought on ka CRA president.

Teine osa tekkivast Trumpi mänguplaanist on kahetasandilise NATO süsteem. See idee, mille pakkus esmakordselt välja teine ​​endine kõrge Trumpi valitsusametnik, armee erukindral Keith Kellogg, tähendab, et liikmesriigid, kes ei ole veel täitnud eesmärki kulutada kaitsele 2 protsenti SKT-st, „ei naudiks kaitsepoliitikat ja USA julgeolekugarantiid,” ütles üks Trumpiga ühinenud riikliku julgeoleku ekspert, kes soovis siseinfo kirjeldamiseks jääda anonüümseks. See võib olla vastuolus NATO lepingu artikliga 5, mis kohustab iga liiget võtma „sellised meetmed, mida ta vajalikuks peab”, et aidata rünnatavat liiget. Kuid Trumpi välispoliitika ajutrusti liikmed märkisid, et artikli 5 sõnastus on paindlik ega nõua üheltki liikmelt sõjalise jõuga vastamist.

Trump on järjekindlalt väljendanud pahameelt, et NATO liitlased „petavad meid”, jättes 2-protsendilise kulueesmärgi täitmata. Viimati näis Trump tegelikult kutsuvat Venemaad rünnakule NATO vastu, öeldes, et ta „julgustaks” venelasi tegema „mis kuradit nad tahavad” liikmesriikidega, kes ei ole veel täitnud kaitsekulutuste eesmärki – kümme aastat pärast seda, kui NATO liitlased lubasid seda teha oma 2014. aasta tippkohtumisel Walesis.

Kaks ja pool aastat kestnud Ukraina konflikti kiirel lahendamisel oleks tõenäoliselt võtmeroll ka Trumpi NATO-plaanides. Osana Ukraina plaanist, millest pole varem teatatud, kaalub oletatav vabariiklaste kandidaat kokkulepet, mille kohaselt NATO ei kohustu enam ida suunas laienema – eelkõige Ukrainasse ja Gruusiasse – ning peab Venemaa presidendi Vladimir Putiniga läbirääkimisi selle üle, kui suure osa Ukraina territooriumist võib Moskva endale jätta.

Kokkuvõttes tähendaks Trumpi uus lähenemine nendes valdkondades revolutsiooni NATO asjades – mida Euroopa pole paljude kriitikute arvates lähitulevikus suuteline korda saatma. USA on vaieldamatult suurim panustaja NATO operatsioonidesse, kulutades kaitsele umbes 860 miljardit dollarit, mis moodustas 2023. aastal 68 protsenti NATO riikide kogukuludest. See on tublisti üle 10 korra rohkem kui Saksamaal, mis on suuruselt teine riik. Märkimisväärne osa nendest USA kulutustest, mis moodustab umbes 3,5 protsenti USA SKT-st, läheb Euroopa kaitseks, kuigi Pentagon keeldub seda avalikult avaldamast, ütles Euroopa Välissuhete Nõukogu teadusdirektor Jeremy Shapiro.

Selle kuu alguses Washingtonis president Joe Bideniga kohtudes teatas ametist lahkuv NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et 23 NATO liikmesriiki 31-st väljaspool USA-d seab nüüd alliansi 2 protsendi eesmärgi. „Seda on rohkem kui kaks korda rohkem kui neli aastat tagasi,” ütles Stoltenberg. Eeldatakse, et see hõlmab Saksamaad esimest korda pärast 1990. aastate algust ja selle riigi kaitseminister Boris Pistorius näib olevat innukas seda teostama, kutsudes Saksamaad üles kulutama kaitsele kuni 3,5 protsenti SKT-st.

Kuid isegi kui Saksamaa saavutab selle eesmärgi, väidavad mõned Trumpiga ühinenud endised kaitseametnikud, et sellest ei piisa. „Ma pooldan Põhja-Atlandi liidu säilitamist, kuid ma arvan, et ainus viis seda teha – ja ma räägin seda kogu aeg eurooplastele – on see, et nad võtavad enda peale palju suurema koormuse,” ütles Elbridge Colby, kes juhtis Trumpi riigikaitse strateegia väljatöötamist kaitseministri asetäitjana strateegia ja vägede arendamise alal ning kes väidetavalt kandideerib riigi julgeoleku kõrgele ametikohale Trumpi teises administratsioonis.

„Me ei saa enam teha kümme korda seda, mida sakslased teevad, ja me peame olema valmis nendega karmid olema. Sellel peavad olema tagajärjed,” ütles Colby ühes intervjuus. „Me tahame, et NATO oleks aktiivne, kuid me tahame, et see toimuks eurooplastega eesotsas. See oli algne idee. See oli Dwight Eisenhoweri idee. Alles nüüd, silmitsi ähvardava Hiinaga, on vajadus selliste muudatuste tegemiseks palju pakilisem,” ütles Colby. „USA-l pole piisavalt sõjalisi jõude, et olla igal pool. Me ei saa Euroopas piike murda venelaste vastu, kui teame, et hiinlased ja venelased teevad koostööd ning hiinlased on ohtlikum ja olulisem oht.”

Mõned Trumpiga sarnaselt mõtlevad eksperdid keskenduvad enamasti kulutuste küsimusele, samas kui teised soovivad, et Euroopa riigid kulutaksid rohkem ja võtaksid endale palju suurema sõjalise koormuse. Trumpi endine poliitika planeerimise juht välisministri Mike Pompeo alluvuses ja Trumpi teise ametiaja tegevuskava Project 2025 võtmeosaline Kiron Skinner rõhutab Euroopa kulutuste suurendamise vajadust lähtepunktina: „Peame muutma Ameerika rolli maailmas 21. sajandil ja see ongi minu arvates asja iva,” sõnas ta. „USA ei ole maailma sularahaautomaat. NATO peab andma märkimisväärse panuse Atlandi ookeani sõjateatris ja Indo-Vaikse ookeani sõjateatris, kuid meil on vaja rohkem strateegilist mõtlemist mõlemal poolel.”

Trumpi NATO kavatsuste esimene proovikivi, kui ta peaks võitma veel ühe ametiaja, oleks see, kuidas ta käsitleb Venemaa käimasolevat sõda Ukraina vastu. USA on suurendanud oma keskset rolli NATO-s alates Ukraina sõja algusest, saates Euroopasse lisaks uuele õhu-, maa-, mere-, küber- ja kosmosevõimekusele 20 000 lisasõdurit (mis teeb kokku 100 000 sõdurit). Kahe Trumpi siseringi mõõteviisiga kursis oleva riikliku julgeoleku eksperdi sõnul on vabariiklaste kandidaat praegu kaalumas Putiniga kokkuleppe sõlmimist, millised riigid võiksid NATO-ga liituda, eelkõige Ukraina ja Gruusia. Selline plaan hävitaks NATO ebamäärase lubaduse võtta Ukraina tulevikus liikmeks – poliitika, mida Biden on jätkanud, ehkki ajakava järgimata.

Aprillis kirjutas Washington Post, et Trumpi esialgne plaan hõlmab ka Ukraina survestamist Krimm ja Donbassi piiriala Venemaale loovutamiseks.

„Ootaks väga kiiret kokkulepet konflikti lõpetamiseks,” ütles Kevin Roberts, projekti Project 2025 koostanud mõjuka Trumpi-suunalise mõttekoja The Heritage Foundation president. Roberts ütles intervjuus, et ta ei saa siseinfot Trumpi plaanide kohta edasi anda.

Kuid ühe Trumpi mõtteviisiga kursis oleva riikliku julgeoleku eksperdi sõnul „oleks Trump avatud millelegi, mis takistaks NATO laienemist ega läheks tagasi Ukraina 1991. aasta piiride juurde. See oleks laual. Kuid see ei tähenda ühestki muust võimalusest loobumist, sealhulgas suures koguses relvade tarnimisest Ukrainale.”

Trump ise ei ole oma Ukraina plaane avalikult kirjeldanud, kuid kampaania ajal on ta korduvalt lubanud ühe oma esimese ülesandena sõja lõpetada – „enne, kui ma isegi ovaalkabinetti jõuan, vahetult pärast seda, kui me oleme võitnud presidendikoha” kuulutati 22. juunil Philadelphias toimunud miitingul. Küsimuse peale 21. juuni taskuhäälingusaates, kas ta on nõus NATO laienemisest Ukrainasse loobuma, vastas Trump oma märkustes, millest suures osas ei teatatud, et Ukrainale NATO liikmelisuse lubamine oli „viga” ja „tõepoolest, miks see sõda algas”. Paljud Trumpi leeris eelistavad avalikult NATO-sse mittekuuluvat Ukrainat. „NATO on juba laienenud palju kaugemale sellest, mida me vajame koalitsiooniks Venemaa vastu,” ütles Colby.

Putin ütles 14. juunil, et Venemaa on valmis pidama läbirääkimisi sõja lõpetamiseks, kui Ukraina loobub ambitsioonidest NATO-ga liituda ja viib väed välja neljast piirkonnast, mida Moskva on enda omaks pidanud. Kui Trumpilt küsiti 27. juuni debatil Bideniga, kas sellised tingimused on vastuvõetavad, vastas Trump: „Ei, need ei ole vastuvõetavad. Aga vaadake, see on sõda, mis poleks kunagi tohtinud alata.”

Kriitikud väidavad, et Ukraina survestamine territooriumi loovutamiseks õigustaks Putini kohutavat ja mõrvarlikku maahõivet. Kuid Trump on selgelt öelnud, et ta armastab Ukrainat sama vähe kui NATO-t, öeldes juunis parlamendi visiidil esindajatekoja spiikrile Mike Johnsonile, et „Ukrainat ei ole meile vaja” ja „me peaksime maksma oma sõduritele rohkem selle asemel, et saata Ukrainale 60 miljardit dollarit,” seisis vabariiklaste esindaja Matt Gaetzi sotsiaalmeedia postituses. Teine vabariiklaste esindaja Don Bacon ütles samast vestlusest rääkides ajakirjanikele, et Trump oli tõrjuv Kiievi eesmärgi suhtes venelased välja ajada, mis on olnud Bideni kõigutamatu poliitika. „Ta arvab, et kui Ukraina võidab, siis mis sellest kasu on?” ütles Bacon.

Suurim probleem Trumpi kujuneva lähenemise juures NATO-le võib olla see, et Euroopa riigid ei ole ilmselgelt valmis täitma niipea oluliselt laienenud sõjalist rolli – vaatamata nende esialgsetele plaanidele NATO Trumpi-kindluse suurendamiseks suuremate kulutuste lubamisega, väidavad eksperdid. Kuid neil võib olla vähe valikut, kuna Trumpil on seekord rohkem mõjuvõimu nõuda Euroopalt seda, mida ta tahab, sest USA annab endiselt Ukrainale lõviosa sõjalisest abist ning Euroopa on majanduslikult nõrgem ja USA energiatarnetest rohkem sõltuv kui kunagi varem.

Euroopa juhid ei pruugi aru saada, mida see tähendab, märgivad kriitikud. „Neil pole tegelikult aimugi, kuidas Ameerika Ühendriike asendada,” ütleb Euroopa Välissuhete Nõukogu teadusjuht Shapiro. Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni jõupingutused USA kaitsevihmavarjust suurema sõltumatuse saavutamiseks on nurjunud. Stoltenberg on oma 10-aastase NATO peasekretäri ametiaja viimastel kuudel hakanud väitma, et ameeriklased peaksid olema rahul sellega, et Euroopa kaitse aitab USA kaitsetööstust ülal pidada. „Nad on otsustanud jääda püsivalt uskuma, et USA on olemas,” ütles Shapiro. „Mulle tundub, et see pole tegelikult plaan, see on lootus, mis teil on plaani puudumisel.”

Trumpi leeri kriitikud väidavad, et eurooplased peavad tõhususe ja suutlikkuse suurendamiseks arendama pigem piiriülest kaitsetööstust kui riiklikku ning täitma veel täitmata lubadust suurendada NATO kiirreageerimisjõude 40 000 sõdurilt umbes 300 000 sõdurini. Kuid välja arvatud mõned riigid nagu Poola, jäävad paljud Euroopa valitsused nõutava osas „piiripealsesse pettekujutelma”, ütleb Caldwell.

Trump on omalt poolt jätkuvalt arglik igasuguste Euroopa ja NATO üksikasjade suhtes. Oma kampaania platvormi „Agenda 47” raames ütles Trump aga märtsis postitatud videos, et „peame lõpetama minu administratsiooni ajal alustatud protsessi NATO eesmärgi ja NATO missiooni põhjaliku ümberhindamisega”. Trump ütles hiljuti ka teda toetavale Briti poliitikule Nigel Farage’ile, et USA jääb tema juhtimisel „100 protsenti” NATO-sse seni, kuni Euroopa riigid „mängivad ausalt”.

Uus vabariiklaste poliitikadirektor ja Trumpi administratsiooni endine juhtimis- ja eelarvebüroo direktor Vought on parempoolne rahvuslane, kes usub, et peamine oht on Hiina. Vought, keda peetakse tõenäoliseks personaliülema kandidaadiks Trumpi teisel ametiajal, ei vastanud intervjuu palvele, kuid tema mõtteviisiga kursis olevate kaaslaste sõnul usub Vought, et Washington peaks mängima NATO-s rohkem „uinuvat” rolli sarnaselt eelmisel aastal mõjuka artikli kirjutanud Ameerika uuendamise keskuse analüütiku Sumantra Maitra soovitustele.

Roberts ütleb, et viimastel kuudel on Heritage’ist läbi käinud murelike eurooplaste tulv, kes muretsevad selle pärast, mis võib juhtuda Trumpi eesistumise ajal. „Mul on olnud kohtumisi kahe või kolme liitlaste suursaadikuga – ja need on suurepärased riigid –, kes sellest lihtsalt aru ei saa,” ütles ta. „Nad ei saa aru, et te ei saa Euroopast USA-sse tulla ja öelda, et peate meile rohkem raha andma, sest Putin tungib meie riiki. Ameerika maksumaksja ütleb: „Mida te teinud olete? Mida on Saksamaa teinud? Miks nad jätkavad Venemaa maagaasi ostmist?” Tehke oma tagaaed korda, enne kui tulete meilt abi otsima.”

Saksamaa lõpetas Venemaa gaasi otsese importimise pärast Putini tungimist Ukrainasse 2022. aastal, kuid Saksamaa suuruselt teine ​​ja kolmas maagaasi tarnija Holland ja Belgia impordivad väidetavalt endiselt märkimisväärses koguses veeldatud maagaasi (LNG) Venemaa Jamali LNG projektist. Nagu Trumpi rahulolematu endine riikliku julgeoleku nõunik John Bolton kirjutas oma memuaaris „The Room Where It Happened”, oli Trump presidendiks oleku ajal sellest probleemist pidevalt nördinud. 2018. aasta NATO tippkohtumisel Stoltenbergiga peetud pressikonverentsil ütles Trump: „Me peaksime teid kaitsma, kuid te maksate kogu selle raha Venemaale.”

„Mulle tundub, et nad on Euroopas peaaegu läbi elamas leina etappe,” ütleb Colby. „Nad liikusid eitusest omamoodi nõustumiseni, kuid nad pole veel aru saanud: „OK, see on see,kuidas me sellega tegeleme.” Ma arvan, et muutus on märkimisväärne, kuid see on liiga aeglane ja liiga väike. Nad peavad tootma usaldusväärseid lahinguvägesid, et tulla toime Venemaa rünnakuga, nagu praegu. … Nad kiidavad end selle eest, mida nad oleks pidanud tootma 10 aastat tagasi.”

Isegi mõned endised Trumpi ametnikud tunnistavad, et Washington ei taha ilmselt nii kaugele minna, et anda juhtimine eurooplastele üle. Trumpi isolatsionistlikud instinktid võivad kogemata bumerangina vastu lüüa ja meelitada USA laiemasse sõtta. Colby osutab murega Macroni ettepanekule suunata Prantsuse väed Ukraina konflikti ja mõnele provokatiivsele retoorikale, mis tuleb välja Ida-Euroopa vaenulikemate juhtide poolt. Nende hulgas on ka Läti president Edgars Rinkēvičs, kes kuulutas hiljuti ladina keeles: „Russia delenda est”. See meenutas Cato sõnu iidse Kartaago kohta „Carthago delenda est”, mis tähendab „Kartaago tuleb hävitada”.

„Venemaa tuleb hävitada? Neil on 6000 tuumarelva. See, kuidas mõned inimesed eskaleerumisprobleemile lähenevad, on minu jaoks lihtsalt hullumeelne,” ütleb Colby. „Olen selle pärast väga mures ja võimaluse pärast, et võime selliste ettevaatamatute sammudega sattuda suuremasse sõtta Venemaaga.”

Peale selle võib Trumpi lubadus NATO-t mitte laiendada olla Euroopa liitlastele palju meeldivam, kui paljud inimesed mõistavad. Saksa kantsler Olaf Scholz ütles mais otse, et ta ei arva, et Ukraina võiks saada NATO osaks võib-olla järgmise 30 aasta jooksul. Ja 17. juunil märkis Stoltenberg, et relvarahust ei piisa Ukraina NATO liikmelisuse käivitamiseks. „Peame olema kindlad, et see on rahu, mitte lihtsalt paus,” ütles ta. „Me vajame kinnitust, et see on lõpp, see peatub siin.”

Kuid Trumpi uus administratsioon, seda isegi kõige lootustandvamal juhul häirib Atlandi allianssi tõenäoliselt. Paljud USA ametnikud – sealhulgas liitlasvägede ülemjuhataja Euroopas kindral Christopher Cavoli – nõuavad, et 2 protsenti peaks olema eurooplaste jaoks miinimum, mitte maksimum. Nad märgivad, et Barack Obama kaebas teiste USA presidentide hulgas krooniliselt Euroopa „piletita sõitjate” üle, mistõttu Obama nõudis Walesis 2014. aastal 2-protsendilist eesmärki.

Ühe anonüümseks jääda soovinud kõrge Euroopa diplomaadi sõnul on EL-i valitsused sellest kõigest väga teadlikud. „Raske on hinnata, kas suudame Trumpi rahustamiseks piisavalt ära teha, sest meil on raske ennustada, mida ta teeb või mitte,” ütles diplomaat. Euroopa tunnistab ka, et Hiina „võib avaldada mõju sõjalisele rollile, mida USA saaks täita Euroopa kaitsmisel. Kahe sõjateatri jaoks ei pruugi mahti jätkuda.”

Lõpuks saab vaid Trump öelda, kui kaugele ta NATO ümberpööramisel läheb. Bolton ütles veebruaris väljaandele Politico, et Trumpi „eesmärk ei ole NATO tugevdamine, vaid sellest väljumisele aluse panemine”. Kuid enamik endisi Trumpi ametnikke näib arvavat, et allianssi tuleks säilitada – ja nad nõuavad juba tunnustust seoses Trumpi ultimaatumitega NATO-le. Nad väidavad, et Obama ainult kaebas Euroopa ihnsuse üle; Trump tegi midagi tegelikult ära. Trumpi viimane riikliku julgeoleku nõunik Robert O’Brien kirjutab äsja ajakirjas Foreign Affairs avaldatud essees, et „tema surve NATO valitsustele kulutada rohkem kaitsele muutis alliansi tugevamaks”.

„Sajad miljardid lisaraha läksid NATO panustesse osaliselt Trumpi tulemusel,” ütles Skinner. „Olen NATO positiivse tuleviku suhtes väga optimistlik, kui see saab õige aluse.”

See, kas vundament on õige, võib olla vaataja silmades. Kui võrdlusnäitaja saavutab 2-protsendilise kulueesmärgi, võib Euroopa olla õigel teel, et saada liiduks, millesse Trump jääb. Kuid nagu tema nõunikud selgeks tegid, tundub väga tõenäoline, et kui Trump siseneb ovaalkabinetti teist korda, on väga tõenäoline, et 2 protsendist SKT-st ei piisa.

Teisisõnu, Trumpi riikliku julgeoleku väravapostid võivad liikuda. Kui kaugele, pole selge, kuid NATO ja Euroopa tulevik sõltub vastusest.