Prantsusmaa saatis oma esimesed sõdurid juba ametlikult Ukrainasse. Nad on paigutatud Slovjanskis asuva Ukraina 54. mehhaniseeritud brigaadi toetuseks. Prantsuse sõdurid on 3. jalaväerügemendist, mis on Prantsuse võõrleegioni (Légion étrangère) üks põhielemente.
Aastal 2022 oli Prantsuse võõrleegionis hulk ukrainlasi ja venelasi. Neil lubati Leegionist lahkuda ja ukrainlaste puhul naasta Ukrainasse, et ühineda Ukraina vägedega. Pole selge, kas venelased naasid koju, kirjutab USA endine kaitseministri asetäitja Stephen Bryen väljaandes Asia Times.
Esialgses Prantsuse sõdurite rühmas on umbes 100 võitlejat. See on esimene osa umbes 1500 Prantsuse võõrleegioni sõdurist, mis on plaanitud Ukrainasse saata.
Need sõdurid on paigutatud otse kuumale lahingualale ja nende eesmärk on aidata ukrainlastel vastu seista Venemaa edasitungile Donbassis. Esimesed 100 sõjaväelast on suurtükiväe- ja luurespetsialistid.
Prantsusmaa president Emanuel Macron on juba mitmeid kuid ähvardanud saata Prantsuse väed Ukrainasse. Ta on leidnud vähe või üldse mitte toetust NATO riikidest peale Poola ja Balti riikide toetuse. Väidetavalt on USA vastu NATO sõdurite saatmisele Ukrainasse (va nõuandjatena).
Üks küsimusi, mis Prantsusmaa otsusest saata sõdureid oma 3. jalaväerügemendist kohe esile kerkib on see, kas see ületab Venemaa punase joone NATO osaluse suhtes Ukrainas? Kas venelased näevad selles laiema sõja algatamist väljaspool Ukraina piire?
Prantsusmaal endal ei ole palju sõdureid, keda Ukraina eesliinile saata, kui Prantsusmaa valitsus peaks seda tegema. Aruannete kohaselt ei saa Prantsusmaa täna toetada täieliku diviisi välismaale saatmist ja tal on see võimalus kõige varem 2027. aastal.
Võõrleegionäride saatmise otsus on iseenesest Prantsuse omapärane kompromiss. Prantsusmaa ei saada oma koduarmeed ja peale väikese ohvitseride arvu ei ole saadetud mehed Prantsusmaa kodanikud.
Prantsusmaa otsusel on kaks tähendust: lisaks ilmselgele, mis võib vallandada üle-euroopalise sõja.
Esiteks võimaldab see Macronil saata sõdureid Ukrainasse ja käituda nagu kõva mees, ilma et ta pälviks erilist kodumaist vastuseisu. Põhjus on selles, et Prantsuse armee sõdureid ei saadeta ja sellest tulenevalt ei ole oodata värbamist ega muid meetmeid. See vähendab selgelt Macroni poliitiliste vastaste võimalikku raevu.
Teine põhjus on Macroni viha, kui ta nägi, kuidas Prantsuse sõdurid, peaaegu kõik Leegioni liikmed, saadetakse Aafrikast Saheli piirkonnast välja ja asendatakse seal venelastega. Kontrolli prantslaste kontrollitud Aafrika üle ja rikkusi, mida see Prantsuse poliitikutele pakkus, on murdnud mäss ja revolutsioon Aafrikas ning otsustav kallutatus Venemaa suunas – kas otse või PMC Wagneri (Wagneri grupp) kaudu, see grupp on nüüd selgelt Vladimir Putini otsese kontrolli all.
Seda „alandust” tunneb Élysée palee ja eriti Macron, kes on tema vastaste sõnul kaotanud Prantsusmaa mõjuvõimu ning kahjustanud sellega Prantsusmaa ülemerekaevandusi ja ärihuve.
Eriline löök on Nigeris, mis on Prantsusmaale oluline uraani tarnija. Prantsusmaa saab 70 protsenti oma elektrienergiast tuumaelektrijaamadest. Ülemaailmsed uraanitarned karmistuvad ja hinnad tõusevad. Kuna Venemaa ja Kasahstan koos Nigeriga on tuumakütuse uraani tarnimisel tipus, on Prantsusmaal koduses majanduses julgeolekuprobleem. Seoses USA otsusega keelustada Vene uraan (aga tõenäoliselt mitte reaalselt lähiaastatel) võib Venemaa anda Prantsusmaale ja USA-le tõsise hoobi tarnete katkestamisega.
Arvestades ohtu kaotada juurdepääs uraanile või vähemalt selle piisavale kogusele Prantsusmaa reaktorite varustamiseks, peab Macron lootma, et tema vägede paigutamine Ukrainasse ei too kaasa Venemaa embargot Prantsusmaale müümisel.
Pole selge, kuidas leegionärid saavad ukrainlasi aidata. Ukrainlased oskavad suurtükke kasutada, ja neil on keerukas luuretoetus, millest osa on genereeritud nende endi FPV droonide ja spioonide abil ning osa tänu USA ja teiste Ukrainat toetavate NATO riikide luure- ja seirevahenditele.
Igatahes pole Ukraina küsimus mitte selles, kuidas suurtükke kasutada, vaid selles, kust laskemoon peaks tulema. Ukraina kaebab jätkuvalt, et tal pole piisavalt varusid 155 mm haubitsate jaoks.
Otsus paigutada Leegioni sõdurid Slavjanskisse on äärmiselt provokatiivne ja läheb vastuollu Prantsuse poole, sealhulgas Macroni avaldustega, mille kohaselt kui Prantsusmaa saadaks väed, asendaksid nad Ukraina armee üksused Ukraina lääneosas, mida võidakse seetõttu viia ida poole venelastega võitlemiseks. Kuna Slovjansk on eesliinil, on see prantslaste pilt pehmest asukohast muutumas otseseks sõjaks Venemaaga.
Võtmeküsimus on, kuidas NATO reageerib Prantsusmaa otsusele. Kuna Prantsusmaa tegutseb üksi ilma NATO toetuseta, ei saa prantslased nõuda NATO-lt toetust selle kuulsa artikli 5, NATO lepingu kollektiivkaitse alusel.
Kui venelased ründaksid Prantsuse vägesid väljaspool Ukrainat, oleks see õigustatud, sest Prantsusmaa on otsustanud olla sõjas osapool, kuid seni on artikli 5 hääletusele sundimine keeruline kui mitte võimatu.
Muidugi võiksid NATO liikmed eraldi prantslasi toetada kas oma sõdureid saates või prantslasi logistiliselt ja sidepidamisega aidates. Näiteks ei saa Võõrleegioni sõdurid kuidagi minna Ukrainasse ilma Poolat läbimata. Kas venelased näevad selles tõendit, et nad sõdivad nii Prantsusmaa kui ka Poolaga?
Praegu ei saa keegi ühelegi neist küsimustest täie kindlusega vastata. On ebatõenäoline, et venelased taluvad kaua Prantsuse vägede kogunemist, isegi kui need on Võõrleegioni sõdurid. Mida Venemaa vastuseks teeb, pole teada.
