Küürutades, tegevuseks valmis, külmad käed hõljudes närviliselt kabuuriga püstolite kõrval, salk algajaid sõdureid seisavad silmitsi vaenlase rühmaga ja ootavad tulistamise käsku.

20-55-aastased vabatahtlikud Rootsi ühiskonna kõigist osadest on just alustanud kahenädalast Kodukaitsesse sisseelamiskursust (vastab teiste riikide reservarmeele). Ja kui komandöri märguanne tuleb, ilmneb nende olematu valmisolek võitluseks, vahendab Daily Mail.

Kui nad maadlevad oma Glock 17 käsirelvadega, kostab palju sahmerdamist ja hingeldamist.

Vähesed lasud tabavad pappsõdurite basseinikujulisi kiivreid, kelle poole nad sihivad – väljamõeldud Vene invasioonivägi ületas Soomest kitsa Läänemere väina ja tungis Rootsi kagurannikule.

Kahe nädala pärast on aga leitnant Hakan Adolfsson, üks nende 22 uue värvatu väljaõpet jälgivatest ohvitseridest Vaddo rannikulinnas asuvas männimetsaga kaetud endises külma sõja sõjaväelaagris kindel, et nad on lahinguks valmis.

„Noh, vähemalt nii, et nad ei muutu kohustuseks – ei enda ega teiste jaoks,” naeratab ta kavalalt.

Kui aga mõõdupuuks on vanamoodsad omadused nagu patriotism, au ja tahe kaitsta oma rahvust türannia eest, teevad need uustulnukad Rootsi sõjaväelased ühel päeval uhkeks.

Nad on osa erakordselt paljudest kodanikest, kes soovivad nüüd liituda Kodukaitsega, kuna sel nädalal NATO liikmeks saanud Rootsi valmistub stsenaariumiks, mida peetakse mõeldamatuks pärast külma sõja lõppu: Venemaa täiemahuliseks sissetungiks.

Sõjaväeline aktiivsus algas 2022. aastal, pärast Putini täielikku sissetungi Ukrainasse, kui liitumisavalduse esitas 29 000 rootslast – rohkem kui kuus korda tavalisest rohkem. Numbrid jätkavad plahvatuslikku tõusu. Käesoleva, 2024. aasta aasta esimese kahe kuuga tuli 3000 taotlust juurde, mis on kaks korda suurem kui tavapärane.

Tõepoolest, niisugune on tavarootslaste soov anda oma panus, et Kodukaitse on sunnitud võtma täiendavaid administratiivtöötajaid, et taotluste tulvaga toime tulla.

See on suur asi võrreldes kohutava olukorraga Suurbritannias, kus nii reserv- kui ka regulaararmee tugevus langeb peamiselt avalikkuse apaatia ja alarahastamise tõttu.

Suurbritannia julgeolekuvajadus on vaevalt vähem pakiline kui rootslaste oma – nagu märkis sel nädalal Briti kaitseminister Grant Shapps, toetades üleskutseid suurendada sõjalisi kulutusi 2,27 protsendilt 3 protsendile SKT-st.

Ent Rootsis, kus taas usinalt lehvitatakse sinist ja kollast rahvuslippu ning rahvuslus pole enam ropp sõna, ollakse Suurbritannia omast kaugel.

Sarnaselt Shappsiga, kes hoiatab, et Ühendkuningriik on ohtlikult liikumas sõjajärgsest seisundist sõjaeelsesse riiki, väljenduvad Stockholmi tipp-poliitikud ja kaitsejuhid Putini ähvardavatest ohtudest rääkides kõige karmimate sõnadega.

Hiljutisel julgeolekukonverentsil kutsus Rootsi relvajõudude kõrgeim ülemjuhataja Michael Byden riigi kümmet miljonit kodanikku üles „vaimselt valmistuma selleks, et Rootsis võib tulla sõda”.

„Igaüks peab mõistma, kui tõsine olukord tegelikult on,” ütles ta. „Kui see juhtub siin, kas mul on asjad õiges kohas? Mida ma peaksin tegema? Mida rohkem kodanikke on sellele mõelnud ja valmistunud, seda tugevam on meie ühiskond.”

Ometi reageerivad kaks riiki nendele hukatuslikele sõnumitele diametraalselt vastupidisel viisil.

Kuigi enam kui kolm miljonit alla 25-aastast britti on tööta, tekitab nördimust juba ajateenistuse taasalustamise mainimine, et suurendada armee tugevust vaid 75 000-lt 125 000-le (mis sõjaväe ekspertide sõnul on minimaalne sõdurite arv, mida julgeoleku tagamiseks vajatakse).

Armee ülem kindral Sir Patrick Sanders langes vihahoogude alla, kui ta julges soovitada, et peaks värbama suure, hästi väljaõpetatud „kodanikuarmee” (ta ei kutsunud enam ajateenistusse).

Pikaajaliste traditsioonide kohaselt kasutab Rootsi juba „totaalse tsiviilkaitse” süsteemi. See paneb kõik 16–70-aastased ühiselt vastutama riigi kaitsmise eest, kui selle eksistents on ohus.

Sõja või kõrgendatud valmisoleku ajal võib kohalikke omavalitsusi, eraettevõtteid, üksikisikuid ja isegi usurühmitusi kutsuda üles tagama esmatähtsaid teenuseid nagu meditsiini ja toiduga varustamine ning laste ja vanurite eest hoolitsemine.

See on nüüd teoks saamas. Samal ajal on edenenud armee reservi endise tugevuse taastamine, mis oleks võinud kiiresti mobiliseerida 900 000 võitlejat, et tulla toime mis tahes vana Nõukogude Liidu rünnakuga.

Rootsi regulaararmeele annab hoogu juurde ka ajateenijate kontingendi suurendamine, kes moodustab juba kümme protsenti sõjaväelastest – kuigi valitseva meeleolu järgi otsustades ei ole vaja paljusid rootslasi oma riiki teenima sundida.

Sest peaaegu poole sajandi pimedamal tunnil tõuseb siinne avalikkus – mehed ja naised, noored ja vanad, sõltumata klassist või rahvusest – galantselt ja õilsalt nende idatiival ähvardava kättemaksuhimulise ja ekspansionistliku vaenlase poole.

Nende ohverdustunnet iseloomustas Lina Sighurdh (24), üks kodukaitsjatest. „Alustuseks olen väga tänulik, et olen Rootsi kodanik,” rääkis magistrant (kes õpib nüüd usinalt vene keelt), kui temalt küsida, miks ta sellega liitus.

Ta lisas uhkusest oma äsja välja jagatud vormiriietuse üle: „Ma tunnen, et kodukaitsega liitumine ja riigikaitsele kaasaaitamine on viis meie liberaalsete väärtuste toetamiseks ekstremismiga silmitsi seistes.” Tema sõnad olid peaaegu nagu kirja pandud, kuid need ei olnud seda.

Teised värvatud tõid sama südamlikke põhjuseid mugavatest kodudest ja töökohtadest lahkumiseks, et läbida karm, 12 tundi päevas vältav kursus, mille eesmärk on õpetada neile metsasõja oskusi – seda tüüpi konfliktis, mis võivad tekkida Vene vägede sissetungi korral.

„Rootsi on tavaliselt neutraalne, nii et ma ei usu, et me sõda alustame,” ütles 22-aastane Rebecca Minarik, kes töötab ühes Stockholmi käsitööpoes. „Kuid ma arvan, et peame end kaitsma. Mõned riigid tahavad laieneda.”

Kas ta võiks ette kujutada, et üks neist riikidest tungib Rootsi? „Absoluutselt! Ja kui venelased tulevad, olen valmis nendega võitlema.”

Nende noorte rootslaste kuulamine, kes lubasid oma riigi eest verd valada, oli kohati peaaegu sürreaalne. Kas see rahuliku eluviisi poolest tuntyud patsifistlik riik on end totaalselt uuesti leiutanud? Tundub nii.

Kuhu jäid nüüd need plakatidega lehvitavad rahupooldajad, kes kunagi Stockholmi tänavatele tulid oma pommi keelamise ja Ameerika-vastaste loosungitega?

Vähem segastel aegadel poleks Rootsi armee ohvitserid pinge suurenemise kartuses kunagi täpsustanud sihtmärkidel kujutatud sõdurite rahvust. Nüüd on aga rootslastel ilusa jutu aeg läbi. Kui vaenlane on ukse ees, pole mõtet enam teeselda.

Peaminister Ulf Kristersson sel nädalal ütles, et tema riigi vastuvõtt NATO-sse vormistati eelmisel esmaspäeval Washingtonis lipuheiskamise tseremoonial ja tsementeeriti, kui Rootsi väed saadeti polaarjoonele osalema alliansi suurimal ühisõppusel alates kommunismi langemist Steadfast Defender (Kindel kaitsja) – ühe suletõmbega „lõpetati 200 aastat kestnud neutraalsust”.

Niisiis, kui küsida leitnant Adolfssonilt, kelle pihta tema uued värvatud pidid tulistama, vastas ta ausalt. „Noh, neil on kaasas Kalašnikovid (Vene armee relv), et saaksite oma otsused teha,” naeratas ta lõbusalt.

Seejärel lisas ta: „Võib-olla pole [poliitiliselt] korrektne öelda, et nad on venelased, kuid see on tõde. Vaenlased on meil täna Venemaa, aga ka Hiina, Põhja-Korea, Iraan ja Valgevene.”

„Kui ma räägin nende uute võitlejatega, tuleb sageli esile Venemaa oht. Nad küsivad minult, kas venelased tulevad siia, ja kui tulevad, siis mis on kõige hirmutavam väljavaade, ja ma ei saa lihtsalt teeselda, et kõik on korras. Ma pean neile ausalt vastama,” rääkis ta.

Hirm, et Putin võib üritada annekteerida Rootsit, võib tunduda ebatõenäoline, eriti arvestades tema karistavat ettevõtmist Ukrainas. Ajalooprisma kaudu vaadatuna muutub see aga usutavam.

Konfliktid kahe riigi vahel ulatuvad 1000 aasta taha. Keskajal pidas tollane võimas Rootsi impeerium sõda Venemaa põhjaosas asuva jõuka iseseisva riigi Novgorodi Vabariigi vastu, eesmärgiga vallutada selle maad ja muuta see katoliiklikuks.

Varased kokkupõrked võitsid tavaliselt rootslased, kuid Peeter Suure ajal muutus see 18. sajandi vahetusel. 1721. aastal väljus imperialistlik tsaar võitjana Põhjasõjast, titaanlikust võitlusest, mis nõudis mõlemal poolel enam kui 500 000 inimelu, kellest paljud hukkusid nälja, haiguste ja kurnatuse tõttu.

See lõppes sellega, et Venemaa oli Euroopa suurriik ja Rootsi impeerium langes lõplikult. Ja kuna Putin on Peeter I kiitnud kui Venemaa suurimat valitsejat, võib ta unistada oma kangelase jäljendamisest.

Veelgi enam, kuigi Rootsi peaminister väidab, et riik on NATO sees palju turvalisem, kardavad mõned, et selle liikmelisus muudab selle Putini ekspansionismi sihtmärgiks.

Kreml on juba lubanud vastata sõjalis-tehniliste meetmetega, muu hulgas seetõttu, et üks paljudest Rootsi saartest Gotland asub Venemaa Kaliningradi sadamast vaid 250 kilomeetri kaugusel ja seda võidakse kasutada baasina NATO blokeerimiseks Baltikumis.

Kuigi rootslasi vallandab patriootlik tunne, valitseb elanikkonna seas ärevus.

Sõjaks valmistudes valmistuvad paljud inimesed katsumusteks, järgides valitsuse nõuannet varuda toidu- ja mageveevarusid ning astuda muid samme, et võimaldada mitmenädalast sunniviisilist sõltumatust.

Ülim õudusunenägu oleks muidugi tuumarünnak. Seda võimalust silmas pidades on kasvanud nõudlus maa-aluste varjendite järele, mis suudavad taluda aatomiplahvatusi ja pakuvad kaitset hukkumise eest.

Irooniline, et see tekitab uut tüüpi ettevõtjaid. 44-aastane Victor Angelier lahkus hiljuti IT-valdkonnast, et asutada ettevõte, mis projekteerib ja ehitab kõikvõimalikke tuumapunkreid alates põhimudelitest, mille alghind on umbes 50 000 eurot, kuni tippmudeliteni, mis maksavad mitu korda rohkem.

Ta on juba müünud ​​47 varjupaika ja ta kirjeldab oma uue ettevõtmise edu kui „meeletut”.

Külma sõja ajal, kui Rootsi väljakuulutatud neutraalsuspoliitika ei suutnud leevendada hirmu Nõukogude raketirünnakute ees, kaevati külade ja linnade alla välja hämmastav hulk tuumapunkreid – umbes 64 000.

Mõned olid võimelised majutama vaid mõnda isikut; suurim, Stockholmis Katarina mäe sisse raiutud ja praegu maa-aluse parklana kasutatav autoparkla mahutab umbes 20 000 kodanikku.

Kui kommunism lagunes ja idast tulev oht näis olevat möödas, müüsid mõned kohalikud võimud oma varjendid odavalt eraostjatele.

Kuna aga sõja algus tiksub taas, soovivad need samad nõukogud neid nüüd tagasi osta. Väikese lõunapoolse Eslovi linna ametnikud loovutasid mitu aastat tagasi oma varjendi kahele kohalikule vennale 80 000 euro eest.

See oli kõigi tehingute ema. Sel nädalal lõpetasid omanikud selle edasimüümise – teisele omavalitsusele – enam kui 900 000 euro eest, mis on kahekordne algne küsitud hind ja enam kui kümnekordne summa, mille nad algselt maksid.

Seda ajal, mil ülejäänud Rootsi kinnisvaraturg kannatab pikaleveninud majanduslanguse ja 4,5-protsendiliste intressimäärade mõju all.

Pensionärist impressaario Kenneth Clauseni müügis olev kodu on ümberehitatud koolimaja vaiksel maateel väljaspool Ljungbyt, 16 000 elanikuga ajaloolist turulinna.

Puumajale lähenedes näeb see oma halli fassaadiga piisavalt ilus välja, kuid tundub oma 16 miljoni Rootsi krooniga (1,3 miljonit eurot) ülehinnatud.

Rääkige sellest potentsiaalsete ostjate armeele – neist peaaegu 500, mitte ainult kõigist Rootsi piirkondadest, vaid ka nii kaugelt nagu Londonist ja Berliinist –, kes on selle kohta kahe nädala jooksul pärast selle kuulutuse ilmumist küsinud.

Nende huvi põhjus peitub raudukse taga, mis on värvitud punaseks. See avaneb tohutuks maa-aluseks eluruumiks, mis ulatub läbi kahe korruse ja millel on 1,8 meetri paksused raudbetoonist seinad.

Ehitatud 1969. aastal on see väidetavalt võimeline vastu pidama 500 kilo kaaluva pommi otselöögile ja kaitsma kuni 44 inimest mitme kuu jooksul kiirgusmürgituse eest.

Laskumine kajavasse varjendisse, kus on külma sõja aegne kitšikujundus ja mustvalged fotod tulipunktidest nagu Checkpoint Charlie on õudne kogemus: nagu oleks kella 60 aastat tagasi keeranud.

Seal on originaalsed koomiksijoonised, mis juhendavad tuumasõjas ellujäänuid enne sisenemist duši all käima ja ohuülikonda vahetama; vananenud sisetelefon linkidega elutähtsate kodanikuteenuste juurde; allveelaeva stiilis narid ja pesuruumid; suured mahutid magevee ja diislikütuse jaoks; elektrigeneraator.

Kuid kõige kummalisem omadus on hämaralt valgustatud kõnekas stiilis salong koos hästi varustatud baariga. Tule Armageddon, see on koht, kus viimased inimesed Rootsist ja võib-olla ka kontinendist joovad end unustuse hõlma.

„See oli hull maailm, milles me elasime toona ja nüüd on jälle hull,” kurvastab 64-aastane omanik Clausen, kes keeldub ütlemast, kui vähe ta punkri eest maksis, kartes kohalikule volikogule „piinlikkust tekitada”.

Kuna ta ei vabanda Rootsi kriisist kasu saamise eest, kavatseb ta kasutada müügitulust üle miljoni, et reisida koos oma naisega klassikalise Ameerika mootorrattaga aasta aega mööda Euroopat.

Enne Ukraina sissetungi tundsid tema varjupaiga vastu huvi peamiselt vaatamisväärsuste huvilised ja purjus nädalavahetuse turistid, kes kasutasid seda omapärase joomakoopana.

Nüüd tahavad meeleheitel „valmistujad” – kes on apokalüpsise saabumises veendunud ja tahavad teha kõik endast oleneva, et sellest välja rabeleda – taastada selle algse eesmärgi.

Üks kohalik naine palus härra Clausenit, et ta lubaks tal ja tema neljal lapsel sinna jääda, sest eelseisva Venemaa rünnaku oht pani nad kartma oma voodis magada. Mees rahustas teda, et rünnak selle Rootsi maapiirkonna vastu, kus puuduvad elutähtsad rajatised, on ebatõenäoline.

Maja müüki korraldanud kinnisvaramaakleri Micael Stenelandi sõnul on varjendi olemasolu maja väärtust aga juba neljakordistanud ning suurt huvi arvestades eeldab ta, et pakkumised tõusevad tunduvalt kõrgemale.

Maakleri arvates ei viskaks Putin kunagi Rootsile tuumapommi, vaid võib sisse tungida, et tuua oma arsenal Suurbritanniale ja Läänele lähemale.

Teadlased, nagu Göteborgi ülikooli politoloogiaprofessor Henrik Oscarsson peavad tõenäolisemaks, et Putin püüab NATO uusimat liiget karistada kavalamatel viisidel.

Näiteks arvatakse, et viimastel nädalatel on Venemaa häkkerid korraldanud mitmeid häirivaid küberrünnakuid olulistele Rootsi arvutisüsteemidele.

Minister Grant Shapps ise langes neljapäeval väidetava Venemaa rünnaku ohvriks, kui teda Poolast Ühendkuningriiki tagasi viinud valitsuslennuki GPS-i signaal takerdus, kui lennuk lendas Venemaa Kaliningradi eksklaavi lähedale.

Kui taevas hoidku, aga Venemaa president Peeter Suure režiimile läheb, on Rootsi vaprad kaitsjad valmis tema agressioonile vastu astuma.

Nende terasest otsusekindlus ja isamaaline vaim peaksid olema meile kõigile eeskujuks. Ja jätavad ükskõiksed, loiud noored britid häbist pead vangutama.