Aafrikas Tšaadis tegutsesid aastaid tagasi rahuvalvajatena sõjaline asjatundja ja teadur Ilmari Käihkö ning Yle ajakirjanik Tuomas Rimpiläinen. Käihkö uus raamat räägib ilustamata sõdurite keelatud käitumisest.
Soome rahuvalvaja on on vihane. Ta õhutab teisi kohalikku töömeest teleskoopnuiaga lööma, kui too end veel näole annab, vahendab Yle.
Tšaadis Goz Beïdas on oktoober 2009. Soome kriisireguleerimisjõudude rahuvalvajatel on seljataga kolm kuud katkematut teenistust Kesk-Aafrika armutus kliimas.
Pühasid pole ja vihmaperiood on pehmes mudas tegutsemise keeruliseks teinud. Kaugemal savannibaasis on sõduritel närvid pingul.
26-aastane rahuvalvaja Ilmari Käihkö püüab oma kaasvõitlejat tagasi hoida. Lõppude lõpuks pole see kellegi elu küsimus.
Tšaadi kohalik töötaja on püüdnud laagrist ilma loata välja viia pakki veepudeleid. Puhas vesi on loodusvara, mis piirkonnas puudub, kuid seda ei tohi võtta rahuvalvajatelt.
Käihkö kolleeg nimetab kohalikke kaanideks, kes tema sõnul lihtsalt neelavad kõike ega pea lugu Soome sõduritest.
Hiljem kirjutab Käihkö oma päevikusse:
Austuse kohta ei ütleks ma aga midagi, kui kuulujutud tõele vastavad: kuuldavasti on kõneleja kohalike silme all laagrit ümbritseva valli otsas oma suguelunditega vehkinud ja onaneerinud samal ajal, kui naabruskonna naised avamaal pesevad. Miks peaks keegi austama kedagi, kes ei austa teisi?
Käihkö on kuulnud, et sama rahuvalvaja on baasis töötanud naistelt seksi välja pressinud.
Kõik see on karistuse ähvardusel keelatud. ÜRO reeglite kohaselt ei tohi organisatsioonis töötavad isikud tegeleda seksuaalse väärkohtlemisega. Väärkohtlemiseks loetakse ka oma positsiooni ärakasutamist seksuaalteenuste ostmisel.
Maailma ühes vaeseimas riigis Tšaadis ei saa olla kindel, et seksitöötaja pole inimkaubanduse ohver.
Hiljem ostavad mõned Soome rahuvalvajad endiselt seksi. See toimub päev enne tagasilendu riigi pealinnas N’Djamenas.
Keegi ei sekku onaneerijate ega seksiostjate tegevustesse.
Kirjeldused on pärit Ilmari Käihkö värskest raamatust Sõduri päevik – kuidas rahuvalvamisest sai kriisijuhtimine.
Käihkö on sõjateaduste dotsent, kes on eelkõige tuntud Ukraina sõda kommenteeriva eksperdina. 2009. aastal teenis ta jäägrina Soome kriisireguleerimisjõududes Tšaadis.
Jäägrid olid rahuvalvajad, kes täitsid Soome kriisireguleerimisjõududele määratud valve- ja patrullimisülesandeid lähikülades ja põgenikelaagrite äärealadel.
Käihkö oli ühest küljest tavaline sõjaväelane, teisalt aga paistis jäägrimeeskonna valdavast enamusest silma elukogemusega. Ta oli keskmisest vanem ja tal oli juba kõrgharidus. Käihkö oli elanud ka Aafrikas, kui töötas pärast keskkooli kaheksa kuud Tansaanias.
Käihkö pidas teenistuse ajal üksikasjalikku päevikut, mis moodustab tema raamatu põhiosa. Analüütilises vormis räägib praegune Käihkö, kes on ametilt teadlane.
Mõnikord on Käihkö kriitiline iseenda suhtes. Näiteks tunnistab ta, et tsenseeris end oma päevikus.
Raamat tunnustab soomlaste oskusi keerulistes oludes, kuid paratamatult juhitakse tähelepanu sellega kaasnenud pahupoolele.
Käihkö kirjeldab neid avatumalt ja analüütilisemalt kui keegi varem Soomes.
Kõige räigem kaebustest on rassism. Kohalikke kutsuti ahvideks, jamaliteks, kerjusteks, kähtavideks, tahmapiiksudeks ja varasteks.
Kuigi Soome komandör oli keelanud sõna neeger kasutamise, oli seda kuulda. Üldiselt üritati sellest sõnast mööda hiilida samavõrra rassistlike väljenditega nagu neppar ja öö timo.
Laiema avalikkuse jaoks paljastab raamat Soome rahuvalve ebameeldivaid külgi, mille mainet võiks muidu kirjeldada kui läikivat. Rahuvalveveteranide endi jaoks pole Käihkö paljastustes palju uut.
Mina olin üks neist, tunnistab Tuomas Rimpiläinen, kes teenis Käihköga samal ajal samas savanni baasis.
Käihkö teenis jäägrimeeskonnas, mis tähendab, et ta tegutses sageli sõna otseses mõttes kättpidi savis. Ajakirjanik osales samuti patrullimises, kuid peamiselt töötas konditsioneeritud kontoris.
Teenistuses oldud aeg jäi seljataha ja pärast seda polnud kontakti, kuni Käihkö ajakirjanikku raamatu jaoks intervjueeris.
Kriisireguleerimisoperatsioonil oli Rimpiläineni ülesandeks tegutseda rahuvalvajate meediaspetsialistina ja dokumenteerida tegevust. Praktikas tähendas see grupi avaliku maine eest hoolitsemist.
Ta sai oma ülesandega nähtavasti hästi hakkama, sest ükski Käihkö kirjeldatud probleem ei tulnud õigel ajal välja.
Ta kukkus aga läbi palju olulisemas ülesandes. Käihkö kirjutab sellest oma raamatus nii:
Tšaadis ei suutnud ohvitserkond välja juurida missioonile kahjulikku käitumist ja osaliselt isegi tugevdas seda. Ohvitseridest andis positiivset eeskuju peamiselt varem paljudel operatsioonidel teeninud sideohvitser. Kuigi avalikult rassistid moodustasid meie seas vähemuse, muutus rassism igapäevaseks praktikaks. Seda mõjutas kahtlemata meie ülejäänute passiivsus.
Komandör oli tõepoolest keelanud rassistliku keelekasutamise. Baasi teabeohvitser oli rõhutanud kohalike elanike austamise tähtsust, seda tegi ka sõjaväekaplan.
Komandöri, teabeohvitseri ja preestri katsed jäid aga vaid sõnadeks ja jäägrimeeskonna tegelikkusest kaugele. Seda mõjutas kahtlemata asjaolu, et kõiki kolme tajuti osapooltena väljaspool jäägrimeeskonda.
Staabi isikkoosseisust osales teabeohvitser enim jäägrite operatiivtegevuses, sest tema ülesandeks oli selle dokumenteerimine.
Patrullides nägi ta, kuidas mõnel otse ajateenistusest tulnud noorel rahuvalvajal oli kaasasündinud oskus kohaliku elanikkonnaga sõbralikult ja lugupidavalt ümber käia.
Ta nägi ka karjuvalt lugupidamatut käitumist.
Teabeohvitser jõudis Tšaadi paar nädalat enne Käihköt ja uut jäägrimeeskonda. Oma esimeses kaugpatrullis osales ta peagi naasva jäägrimeeskonna viimases patrullis, mis suundus kõrbeküladesse.
Alati, kui telgiti või pikemalt peatuti, hakkasid kohalikud lapsed kogunema. Paljud neist kordasid prantsuskeelset sõna cadeau, kingitus.
Kord vihastas üks rahuvalvaja kerjamise peale, eemaldas soomukilt antenni ja jooksis karjudes ja vandudes poisikese poole, see käes.
Teabeohvitser juhtis rahuvalvajale tähelepanu, et tema käitumine on täiesti kohatu ja ebamõistlik. Ta ei mäleta täpset vastust, aga mäletab, et see oli agressiivne raevuhoog. Kuigi ta oli varem Kosovos jäägrina teeninud ja nüüd teenis ohvitserina, ei olnud tal uustulnukana peagi naasva rahuvalvaja üle mingit võimu.
Ta ei tea, mis oleks saanud, kui rahuvalvaja oleks lapse kinni püüdnud, aga Käihkö kirjutab oma raamatus, mida Iiri kolleegid tema meeskonnaliikmetele rääkisid.
Varasemad rahuvalvajad olid väidetavalt lapsi antennidega löönud.
Käihkö ise nägi, kuidas Soome rahuvalvaja ründas mürsukarpe koguvaid lapsi, ulgudes ja pea kohal ketti vehkides. Sama rahuvalvaja mõisteti Soomes kolm aastat hiljem süüdi palgamõrvas.
Teenistusest on praeguseks möödunud 15 aastat. Toonane tagasihoidlikkus hämmastab endist teabeohvitseri.
Ta oli 29-aastane kõrgelt haritud elukutseline ajakirjanik ja tavaliselt ei hoolinud liiga palju sellest, kas õige asja tegemine teeb ebapopulaarseks.
Ta kohtus nüüd Käihköga esimest korda pärast ajateenistust. Jalutati mööda Pasilat. Jää krõbises jalatsite all, kuid mõtted olid 5000 kilomeetri kaugusel, aastate kaugusel.
Ajakirjanik küsis Käihkölt, miks tundus rassismiga võitlemine nii keeruline.
Grupi surve oli kohutavalt suur. Kuigi aktiivsed rassistid oli vähemuses, oli see kindlasti nähtav. Ja kui prooviti segada, anti kohe vastu, vastas Käihkö.
Kriisireguleerimisoperatsioonil koormavad rahuvalvajaid erandlikud asjaolud ja võimalikud ohuolukorrad, aga ka nn eetiline stress.
Tavaliselt võivad eetilist stressi põhjustada tegevused, mis lähevad vastuollu inimese enda väärtustega, või asjaolu, et inimene ei tunne, et saab enda ümber hätta sattunud inimesi tõeliselt aidata.
Rassism osutus Käikköle teenistuse raskeimaks proovikiviks. See häiris ka ajakirjanikku, aga veelgi enam koormas tunne, et ta ei saa aidata.
Hämmastav on Käihkö raamatust lugeda, et mõned teenistuskaaslased pidasid inimesi, keda Tšaadis aidati, lausa vaenlasteks.
Tšaadis ega pärast seda ei tehtud midagi selle eetilise koorma leevendamiseks.
Eetilist koormust põhjustasid ka tajutavad ebavõrdsed töötingimused.
Suurem osa jäägrimeeskonnast tuli otse ajateenistusest. Avalikkuses kritiseeriti lahendust, sest kuuldavasti puudus „noortel poistel” kriisireguleerimiseks vajalik elukogemus.
See-eest olid nad enne kriisireguleerimisoperatsioonile minekut sooritanud eksami, et pääseda väljaõppele, ja pärast seda aasta aega koos treeninud. Oma sõjaliste oskuste poolest olid Käihkö ja teised jäägrid Soome rahuvalve eliit.
Küll aga kirjutab Käihkö, et lahinguväljaõpet oli rõhutatud muude kriisireguleerimises vajalike oskuste arvelt. Olulisemad puudused olid valmisolekus kohtuda kohalike inimestega ja mõista piirkonna kultuuri.
Käihkö sõnul tuletas Soome kriisireguleerimismeeskonna juhtkond kohati meelde halbu näiteid ajateenijate kohtlemisest. Aeg-ajalt tundis ta, et kriisireguleerimismeeskonna soomlasest ülem kohtles jäägrimeeskonna rahuvalvajaid kui ohjeldamatuid lapsi.
Ka staabis teeninud rahuvalvajad juhtisid komandörile tähelepanu, et Soome jäägrimeeskond väärib oma töö eest tunnustust ja vajab puhkust. Soome üksus tegi peaaegu sama palju tööd ära kui terve Iiri kompanii. Kompanii koosnes mitmest grupist, mis tegi sellest palju suurema sõjaväeüksuse.
Käihkö kirjeldab oma päevikus tööaega, mil esmalt valvati öö läbi 13 tundi baasi ja hommikul mindi otse kaugpatrulli:
Kuidas on võimalik, et ma kannan endiselt ründerelvi, olles viimase kolmekümne tunni jooksul maganud vaid ühe tunni? Kriisiolukorras on küsimus mõttetu – tavatöös mitte.
Vahel käskis komandör jäägrimeeskonnal ka puhkepäevadel halastamatus kuumuses täies lahinguvarustuses marssida.
Seejärel lahkus komandör teenistusest. Ta ei soovinud asja Yle-le kommenteerida.
Kõigele vaatamata usuvad Käihkö ja teised, tema intervjueeritud kaasvõitlejad, et said antud ülesandega suhteliselt hästi hakkama.
Kuigi rassismi oli raske taluda, ei üllata selle esinemine Käihköt. Lõpuks polnud see sugugi erandlik võrreldes sellega, kuidas rassism Soome ühiskonnas avaldub.
Moraalselt talumatuks muutis asja see, et riigi teenistujad panid selle toime kaitseväe korralduste vastaselt välismaal töötades, Soome lipp varrukal.
