Rootsi analüütiku Emil Wannhedeni sõnul on Venemaa sõjamajanduse kohta loodud täiesti vale pilt.

Wannheden ütleb, et on murega jälginud sõjamajanduse sõna kasutamist erinevates kontekstides, vahendab Helsingin Sanomat.

„Minu mure selle termini pärast on see, et see jätab sellise kuvandi, et Venemaa on läinud üle mingisugusele sõjamajandusele samamoodi nagu Nõukogude Liit Teise maailmasõja ajal,” ütles Wannheden neljapäeval Soome Riigikaitse kõrgkooli Venemaa seminaril.

See tähendab, et kogu ühiskond on muutunud ja selle tegevus on suunatud sõjategevusele.

„See ei ole tegelikult see, mis praegu Venemaal toimub. Kui ma näen kommentaare sõjamajanduse kohta, siis harva määratlevad nad, mis sõjamajandus on ja mida see endaga kaasa toob.”

Wannheden on analüütik Rootsi FOI uurimisinstituudis (Totalförsvarets forskningsinstitut), mis uurib Venemaa majandust ja sõjalisi kulutusi.

Sõjamajandusele universaalset määratlust ei ole. Soomes on kaitseväe sõjamajanduse ülem kindralleitnant Mikko Heiskanen samuti ärritunud, et erinevates riikides kasutatavad mõisted on erinevad.

Heiskaneni sõnul on Soomes sõna „sõjamajandus” reserveeritud kaitseväele. Sõjamajandus viitab sellele, mida Soome kaitsevägi sõjatehnika soetamisel ja hooldamisel teeb.

Hiljutises intervjuus meenutas Heiskanen, et Soome siseneb sõjamajandusse hoopis teisest olukorrast kui NATO Euroopa riigid. Soome varustuskindluse kontseptsioon ei ole võrreldav teiste riikidega.

Wannheden märkis, et Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi Sipri konservatiivse hinnangu kohaselt moodustasid Venemaa kaitsekulutused enne 2022. aasta veebruari rünnakut Ukrainale umbes neli-viis protsenti SKTst. Nüüd on vastav number tõusnud vaid seitsme protsendi kanti.

Eelnimetatud numbrit võib võrrelda umbkaudsete hinnangutega Nõukogude Liidu numbritele Teise maailmasõja või külma sõja ajal.

Teise maailmasõja alguses moodustas sõjaliste kulutuste osa rahvuslikust koguproduktist ligi viiendiku ja sõja ajal tublisti üle 50 protsendi.

Külma sõja lõpus Nõukogude Liidus oli vastav osakaal 15 protsendi ringis.

„Venemaa võiks veel rohkem kasutada sõjalistele kulutustele,” märgib Wannheden.

Venelased kaaluvad praegu, kas riik peaks Ukraina sõja ja pingeliste suhete tõttu Läänega majandust praegusest rohkem mobiliseerima.

„Venemaal käib arutelu, mida tuleks teha. Kas sellest piisab? Kas riik peaks rohkem tegema?” ütles Wannheden.

„Huvitav on see, et Venemaa valitsus ja eriti Putin on seni olnud väga reaktiivsed,” sõnas ta.

Wannheden on üllatunud, et Putin pole suutnud ühtegi selget plaani sõnastada. Selle asemel improviseerib ta ette tulevate olukordade puhul. Venemaa juhtkond on peamiselt püüdnud leevendada Lääne sanktsioonide mõju.

„Neil pole selget tulevikuplaani,” sõnab ta.

Wannhedeni sõnul on Venemaal praegu mitu seisukohta ja gruppi, kuidas riik peaks mobiliseerima oma sõjamajandust. Rühmadest võib eristada tehnokraate, optimiste, kulle ja nostalgikuid.

Tehnokraadid tahavad piirata sõjalisi kulutusi ja kaitsta seda, mis turumajandusest alles jääb. Tehnokraatide hulka kuuluvad näiteks inimesed finantssektorist ja keskpangast.

Optimistid usuvad, et Venemaa saab majanduskasvu soodustada investeeringute suurendamise ja riigi sekkumise kaudu majandusse. Nende hinnangul saab Venemaa suurendada kaubavahetust näiteks Aasia riikidega. Sellesse rühma kuuluvad muu hulgas majandusteadlased.

Kullid tahavad mobiliseerida majandust sõjaliste kulutuste suurendamise ja riigi militariseerimisega laiemalt. Venemaal leidub veel nostalgitsejaid, kelle unistuseks on vana nõukogude plaanimajandus.

Wannhedeni hinnangul on Venemaa üheks haavatavaks kohaks see, et kuigi ta saab teatud määral diplomaatilist ja sõjalist toetust teistelt riikidelt, ei saa ta rahalist abi. Venemaa peab maksma kogu oma impordi eest.

„Hiina ei anna Venemaale midagi tasuta. Ükski riik ei anna talle tegelikult midagi tasuta. Võrrelge seda Ukrainaga, mis saab teistelt riikidelt palju rahalist toetust,” lausub ta.

Sõja võitmiseks saab Venemaa seetõttu loota vaid oma majandusele, märgib Wannheden.

Wannheden ütleb, et kaitsetööstus on muutumas üha olulisemaks Venemaa majanduse veduriks ja kasvuallikaks.

See on ka prioriteetne, nii et see saab parimad tootmistegurid. Ka kõige andekamad töötajad lähevad kaitsetööstusse, sest seal makstakse head palka. Wannhedeni sõnul meenutab olukord endist Nõukogude Liitu.

Tema sõnul tundub, et Venemaa mobiliseerib oma majandust praegu ilma aktiivsete otsusteta, justkui inertsi mõjul.

Põhjuseks on see, et Venemaa kulutab üha rohkem raha sõduritele, kaitseveteranidele ja muule militariseerimisele. Riigis on välja kujunenud tohutu sõjatööstus, mida riik rahastab oma energiatuludest. Täpselt nagu Nõukogude Liidus 1980ndatel aastatel.

Sõjalisi kulutusi on lihtne suurendada, aga väga raske vähendada.

„Saba liputab koera ja mitte vastupidi,” märgib ta.