Pärast Jevgeni Prigožini ebaõnnestunud mässu 2023. aastal läksid Wagneri grupi palgasõdurid Valgevenesse. Neist paljud on veel seal – mida nad seal teevad?

Venemaa Wagneri palgasõdurite grupeeringu liikmed, kes põgenesid pärast mullu juunis toimunud ebaõnnestunud riigipööret Valgevenesse, on saanud Valgevene julgeolekujõudude ja propagandistide toetuse, vahendab lrt.lt.

Televisioonipiltidel ühismanöövritest on sageli näha Valgevene julgeolekujõudude lippe koos Wagneri grupi lippudega. Valgevene siseministri asetäitja ja sisevägede ülem Mikalai Karpiankou kannab isegi Wagneri sümboolikat.

Eelmise, 2023. aasta juuni lõpus juhtis Wagneri palgasõdurite grupeeringu endine juht Jevgeni Prigožin relvastatud mässu Vene sõjaväe juhtkonna vastu. Ta marssis koos eraarmeega Moskva poole, kui Valgevene autoritaarne valitseja Aleksandr Lukašenka sekkus.

Vastutasuks tema vastu esitatud kriminaalsüüdistuse tühistamise eest peatas Prigožin ülestõusu ja läks Valgevenesse pagendusse. Kolm kuud hiljem suri ta väidetavalt lennuõnnetuses.

Tänaseks on Valgevenesse jäänud hinnanguliselt 1000 Wagneri palgasõdurit. Enamik neist on endiselt laagris Mosiljovi oblasti Osipovitši rajoonis, pealinnast Minskist kagus. Nii ütles Valgevene opositsiooniliidri Sviatlana Tsikhanovskaja poolt Leedus loodud eksiilvalitsuse üleminekukabineti kaitseminister Valeri Sahhaštšõk.

Sahhaštšõk ütles väljaandele Deutsche Welle, et kümned palgasõdurid, kes otsisid turvalisust ja stabiilsust ning on valmis leppima väiksema sissetulekuga, saavad Valgevene passid uute nimede ja sünnikuupäevadega ning ühinevad riigi sisevägedega [Valgevene siseministeeriumi siseväed on poolsõjaväeline politseijõud – toim.].

Sahhaštšõk aga ei usu, et Lukašenka „saab pakkuda midagi erilist, mis Wagneri palgasõdureid ahvatleks”. Ta ütles, et Valgevene sõjaväelaste palgad on palju madalamad kui Venemaal harjutud.

Seetõttu ootab Sahhaštšõk, et rohkem Wagneri palgasõdureid lahkub riigist. „Valgevene on muutunud nende jaoks transiidipunktiks. Paljud on sõlminud lepingud Venemaa võimudega ja mõned on lennanud Aafrikasse. Valgevenesse pole jäänud piisavalt palgasõdureid, et sündmusi mõjutada,” ütles endine sõjaväelane.

Ta leiab, et Lukašenka püüdis Wagneri vägesid majutades kujundada end „rahusobitajaks, kes päästis Venemaa”. Kuid see ei andnud talle punkte, selgitas opositsioonipoliitik.

Selle asemel ütleb ta, et suhted president Vladimir Putiniga jahenesid, kuna Venemaa valitseja ei talunud, kui teised end temast tugevamate ja targematena esitlesid.

„Wagneri palgasõdurite saabumine Valgevenesse tekitas tohutuid sotsiaalseid pingeid ja tõi kaasa märkimisväärse tagasilöögi isegi relvajõudude poolt,” lisas Sahhaštšõk.

Seoses Wagneri palgasõdureid aktiivselt toetavate Valgevene sisevägedega märkis valitsuskabineti esindaja, et mõlemad jagavad „vene maailma” ideoloogiat. Ajalooline termin põhines algselt ühise keelelise ja etnilise identiteedi mõistel, kuid on väänatud Kremli ideoloogia tugisambaks ja seda kasutati ettekäändena Venemaa täiemahulise sissetungi jaoks Ukrainasse 2022. aastal.

Soome välispoliitika instituudi vanemteadur Ryhor Nizhnikau tõi välja, et Minsk peab Wagneri palgasõdureid „kasulikuks poliitiliseks instrumendiks”. Lukašenka režiim võib neid kasutada Valgevene julgeolekujõudude koolitamiseks või „hirmutaktikana” valimistel, selgitas ekspert.

Ta usub ka, et Kreml saab kasu sellest, et Valgevenes on palgasõdurid. Peaaegu kõik alates 2021. aastast seal paiknenud Vene väed on välja tõmmatud ja viidud Ukraina rindele. Nižnikau ütleb, et Putin loodab Wagneri palgasõduritele kui hädalahinguüksustele, kui vajadus peaks tekkima.

„Putinile on oluline, et ta säilitaks vähemalt teatud kohaloleku Valgevenes. Usun, et ta on värviliste revolutsioonide suhtes paranoiline, arvates, et Lääs võib kukutada piirkonna mis tahes venemeelse valitsuse,” selgitas ta.

Viidates eelmise aasta ebaõnnestunud mässule lisas ta, et palgasõdurid on „õppust võtnud” ja teavad, et Kremli käskudele vastupanu osutades ähvardab neid surm.

Niinimetatud värvilised revolutsioonid olid rahumeelsete ülestõusude jada paljudes endise Nõukogude Liidu riikides. Viimasel ajal on seda terminit seostatud Ukraina konfliktiga, mida Venemaa ametnikud peavad Lääne destabiliseerimiskatseks.

Valgevene Riikliku Ülikooli politoloogiaprofessor Rosa Turarbekova nõustub, et Valgevenes viibivad Wagneri palgasõdurid ei uskunud enam, et „nad võivad olla osa suurest poliitilisest skeemist”. Viimati, kui nad selles rolli mängisid, jäid nad vaevu ellu, ütles ekspert.

Ta rõhutas ka, et Lukašenkat huvitasid Wagneri grupi sõjalised teadmised, aga ka võitlejate „kogemused terroriga”.

Ta usub, et Valgevene juht otsis „suurema kogemusega armeed ja politseijõudu”, sest kartis massimeeleavaldusi, nagu need, mis lahvatasid pärast seda, kui ta 2020. aastal valimisvõidu fabritseeris.

Lukašenka režiimi jaoks on Turarbekova sõnul Wagneri rühmitus kasulik ideoloogiline vastand demokraatlikule opositsioonile, mis on kuulutanud üheks oma eesmärgiks Valgevene integratsiooni EL-iga.

Ta ütleb, et Valgevenes on endiselt „Vene maailma ideoloogia tunnustatud pooldajaid” nagu siseministri asetäitja Karpiankou, kes „mõtlevad tulevikule pärast Lukašenkat ja seostavad seda tulevikku loomulikult Venemaaga”.