Kuna Ukraina võitleb meeleheitlikult oma kaitse tugevdamise nimel eelseisva Venemaa talvise pealetungi vastu ja Iisraeli väed püüavad Gazas fanaatiliste Hamasi terroristide vastu edu saavutada, on Lääne otsustusvõime arusaadavalt terava kontrolli all.
Vladimir Putini otsus alustada oma „sõjalist erioperatsiooni” Ukraina vastu oli ajendatud veendumusest, et Lääs ei suuda pakkuda sisulist vastuseisu, kirjutab Con Coughlin väljaandes Telegraph.
Laialdane sõjaline toetus, mida Kiiev sai sellest tulenevalt oma lääneliitlastelt, sealhulgas Suurbritannialt, osutus oluliseks, et aidata Ukrainal end Venemaa agressiooni eest kaitsta, saates Moskvale selge sõnumi NATO piire mitte ohustada.
Sõja teisele aastapäevale lähenedes õõnestavad Ukraina sõjategevust tõsine relvapuudus ja murettekitavad märgid lääneriikide toetuse vähenemisest. See võib viia Putini järeldusele, et ta võib siiski oma vastasseisus Läänega võitjana väljuda, mis kindlasti soodustab tulevikus edasisi provokatsioone.
Sarnane pilt on ka Gazas, kus vaatamata Iisraeli sõjalise rünnaku metsikusele kohtavad Iisraeli kaitsejõud endiselt Hamasi tugevat vastupanu.
Iisraeli ründamise eest vastutavate Iraani toetatud terroristide peamiseks arvestuseks on olnud see, et kuigi julmused kutsuvad esile Iisraeli ulatusliku sõjalise reaktsiooni, ei suuda see lõpuks saavutada oma eesmärki terroriorganisatsiooni hävitamisel.
Iisraeli sõjalise operatsiooni ulatus, mis on vajalik Hamasi terroristliku infrastruktuuri hävitamiseks Gazas, koos tõenäosusega, et Lääne toetus Iisraeli tegevusele kiiresti hajub, on veennud Hamasi ja selle Iraani toetajaid, et nad võivad võita.
Järelikult on nii Hamasi kui Teherani õhutanud hiljutised märgid, et Bideni valitsus ei toeta kaugeltki Iisraeli pealetungi, vaid soovib Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu võimult kõrvaldamist, samas kui Iisraeli kõrged luurejuhid on skeptilised Iisraeli sõjalise operatsiooni „Raudsed Mõõgad” suhtes, et see võib saavutada oma lõppeesmärgi – Hamasi hävitamise.
Iraan ja selle sidemed islamistlike rühmitustega tunnevad end kindlalt, et nad võivad oma vastasseise Läänega eskaleerida, kui Hamas jätkab terroristliku üksusena toimimist pärast IDF-i (Iisraeli relvajõud) pealetungi lõppu.
Kuna globaalne ohukeskkond muutub iga päevaga kurjakuulutavamaks, peaks Lääne suurriikide nagu Suurbritannia esmaseks prioriteediks olema kiiremas korras sõjaliste ressursside tugevdamine, et tulla toime tulevaste vaenulike tegudega, olgu need siis Venemaa operatsioonid NATO idatiival või Iraani toetatud rünnakud peamiste liitlaste vastu.
Ent nagu kindral Sir Patrick Sanders on Briti sõjalise valmisoleku praeguse olukorra laastavas kriitikas paljastanud, tähendab enam kui kümneaastane kaitsekärbe, et Suurbritannia peab tulevikus lootma „kodanike armeele”, kui see satub kõikehõlmavasse sõtta sellise vaenuliku riigiga nagu Venemaa.
Arvestades Ukraina konflikti kulgu, ei saa sellist võimalust välistada. Viimastel kuudel on mitmed prominentsed sõjaväelased, sealhulgas NATO sõjalise komitee juht admiral Rob Bauer andnud teravaid hoiatusi, et Euroopa peab valmistuma sõjaks Venemaaga. Seda seisukohta kordas sel nädalal ka Norra sõjaväe juht, kes ütles, et aeg hakkab otsa saama, et kaitsta Euroopat üha ettearvamatuma Putini eest.
Kuid mitte ainult Ühendkuningriigi valitsus ei vähendanud armeed oma pisimale suurusele pärast Napoleoni ajastut, vaid ka sõjaväeülematel on raskusi piisava hulga värbamisega, et säilitada järgmiseks aastaks tühised 72 500 täielikult välja õpetatud sõdurit.
Sõjaväe eri valdkondade värbamiskriisi selgitavad mitmed tegurid, sealhulgas ükskõiksus sõjaväe suhtes, mis sageli iseloomustab meie poliitiliste juhtide suhtumist sõjalistesse muredesse. Miks peaksid meie vaprad noored mehed ja naised tahtma oma eluga riskida, kui ministrid ei tunne suurt huvi võtta sõjalisi küsimusi väärilise tõsidusega?
Teine teema on värbamissüsteemis valitsev nn ärkamine, kusjuures ohvitsere julgustatakse sageli eelistama mitmekesisust traditsioonilisematele värbamismeetoditele. Näiteks eelmisel aastal pidid kuninglikud õhujõud tohutult vabandama pärast seda, kui ametlik uurimine leidis, et nad diskrimineerisid ebaseaduslikult valgete meeste värbamist mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks.
Siis on probleemiks varustuse puudus, mis tähendab, et uued sõjaväelased jäävad ilma elutähtsast väljaõppest isegi siis, kui neid õnnestuks värvata. Pole mõeldav, et värbajad kogevad samasugust puudust kui nende esivanemad 1930ndatel aastatel, kui tõsine vintpüssipuudus tõi kaasa värvatutele harjavarte kätte andmise. 2015. aastal tabas Saksamaa Bundeswehri see häbiväärne saatus, kui selle sõdurid kasutasid harjavarsi, et varjata raskekuulipildujate puudumist.
Ohud, millega Euroopa praegu silmitsi seisab, on liiga suured, et meie sõjavägi saaks selliseks taandada. Esmatähtis peab olema see, et ministrid lõpetaksid oma nn ärkamise ja jõuaksid tagasi lõpmatult tõsisema ettevõtmise juurde – sõjaks valmistumine.
