Ukraina presidendi endine nõunik: riik jäljendab oma mobilisatsiooniga Venemaad

Ukraina jäljendab oma mobilisatsiooniga Venemaad, kirjutab sotsiaalmeedias Ukraina presidendi endine nõunik Oleksi Arestovõtš.

Arestovõts edastas järgmise sõnumi:

„Ukraina valitsus korraldab suurejoonelist eksperimenti, et värvata 500 tuhat mobiliseeritut.

See sai alguse sellest, et täna pidi see seadus hääletusele minema, aga ei läinud.

Sunnimeetmete hulgas on konsulaar- ja pangateenuste piiramine ning laiendusmeetmete hulgas vangide ajateenistus.

Tuletan meelde, et kui Venemaa Föderatsioon poolteist aastat tagasi samad otsused tegi, naersime kõik koos nende üle.

Nüüd, kui siin samu meetmeid juurutatakse, on naeru kuidagi vähem.

Aga ajusid sellest juurde ikka ei tule.

Sõda on süsteemide võistlus.

Venemaal on piits (karm haldussüsteem) ja porgand (palju raha lepingulistele sõduritele ja palgasõduritele).

Ukraina riik on nõrk, ühiskond, mis kaldub anarhiale ja täielikule rahalisele sõltuvusele läänest.

Mobiliseerimisvõime on riigi elujõulisuse proovikivi.

Kui ta seda ei suuda, pole see elujõuline.

Tuletan meelde, et mobilisatsioon ei seisne ainult 500 tuhande inimese kogunemispunktidesse tirimises.

Neid tuleb varustada, välja õpetada, jaotada, rakendada.

Kõigist nendest punktidest kahtlen eriti väljaõppe punktis.

Kõigi Vene Föderatsiooni väljaõppekeskuste võimsus on samaaegseks väljaõppeks 100 tuhat inimest.

Keegi ei ütle meile, milline on meie võimekus, kuid tõenäoliselt pole seda rohkem.

Seetõttu kulgeb mobilisatsioon lainetena ja annaks jumal, et kõik need lained läbiksid väljaõppe.

Objektiivsetel põhjustel (piisava võimsusega väljaõppekeskuste puudumine + õhurünnakuohud, kui neis on massiline personali kuhjumine) jätab kaitseväe väljaõppesüsteem soovida.

Lisaks ei juhi olemasolevaid poliitikaid, kus koolituskeskusi peetakse „mahajäämiseks” ja karjääri ummikteeks, kaugeltki mitte parimad ja andekamad juhendajad/koolitajad ning väljaõppesüsteem on formaalsusi täis ja rahaliselt piiratud.

Sõjaväkke saab kutsuda tsiviilisikuid. Nendest sõjaväeekspertide ja võitlejate tegemine on palju keerulisem.

Ukraina täna ei suuda sellist ülesannet ellu viia.

Esiteks ei ole võimalik motiveerida – muidu mehed end ei peidaks.

See tähendab, et valiku aluseks on peade arv ja saatus.

Mida me praegu näeme?

Mobilisatsiooni soodustavad mehhanismid praktiliselt puuduvad.

Kogu retoorika ja see osa õigusloomega seotud algatustest järgib loogikat:

Tulevad karmid aastad, needki tulevad rasked.

Sun Tzu ütles ka:

Süsteemi mõistmiseks vaadake, kuidas see premeerib ja karistab.

Kavandatavas mobilisatsiooniprojektis pole auhindu näha.

Niipalju kui mina aru saan, pole keegi eriti välja arvutanud 500 tuhande töötaja majandusest kõrvaldamise tagajärgi – mobilisatsiooni kommunikeerijate seas see üldiselt arutlusteema ei ole.

Murettekitav teema ei ole samuti sotsiaalsed tagajärjed, mis kaasnevad massilise kontrollpunktide kasutuselevõtuga teedel mobilisatsioonikutse kättetoimetamiseks (nagu meile on lubatud) ja avalikes kohtades meeste vastu korraldatud haarangutega.

Liiga vähe oli aega mõelda ka ajalooliste tagajärgede üle, kui anda relvad viiesajale tuhandele mehele, kes ei tahtnud sõdida.

Nõrk riik poolanarhilises ühiskonnas otsustas tõsta süsteemi karmistamise latti ilma stiimuliteta.

No vaatame.”

Pärast seda lisaks Arestovõtš veel ühe päästva punkti Ukraina jaoks: Lõplikult keelustada Tsoi.

Kommentaarid
(Külastatud 573 korda, 1 külastust täna)