Pärast seda, kui Ukraina suvel alustatud vastupealetung on selgelt peatunud, hakkab sõja eest Soome põgenenud ukrainlasel kustuma lootus kodumaale naasmisest.
Ka Lääne vankumatuna püsinud toetus sõjas olevale riigile on sügise edenedes murenenud. Toetajatest olulisim USA on poliitilises kaoses, vahendab Iltalehti.
Mõned USA ja Euroopa poliitikud on juba vihjanud, et Ukraina peaks rahu saavutamiseks olema valmis territoriaalseteks järeleandmisteks.
Kiievi Rahvusvahelise Sotsioloogia Instituudi novembris-detsembris läbi viidud arvamusküsitluse järgi on viimase seitsme kuuga peaaegu kahekordistunud nende ukrainlaste osakaal, kes on valmis rahu eest Venemaale territoriaalseid järeleandmisi tegema.
Sellegipoolest oleks vaid 19 protsenti vastanutest valmis territooriumi loovutama, kuid veel mais oli see näitaja 10 protsenti.
Peaaegu kolmveerand vastajatest on endiselt Venemaale igasuguste järeleandmiste vastu.
Iltalehti uuris Põhja-Savosse põgenenud ukrainlastelt, mida nad arvavad koju naasmisest nüüd, mil Venemaa sissetungist on möödas 20 kuud.
Luhanski oblastist Severodonetski linnast pärit 38-aastane Dima tuli 2022. aasta sügisel oma naise juurde Põhja-Savosse Iisalmisse. Ta ei soovi, et loos tema perekonnanime Ukrainas elavate lähedaste turvalisuse huvides kasutataks.
Dimat ootavad nüüd järjekordsed jõulud Savo väikelinnas. Ta meenutab, et sõda tema kodupiirkonnas Luhanskis algas juba 2014. aastal.
Ma ei näe võimalust tagasi pöörduda. Meie kodu on puruks pommitatud ja Luhanski oblast on Venemaa kontrolli all, märkis ta.
Dima vanemad jäid Venemaa poolt okupeeritud territooriumile. Tema vend on Bahmutis rindel, õde elab koos perega Moskvas.
Okupeeritud tsoonis lähedastega kontakti saamine on keeruline, kuna venelased kontrollivad sõnumeid ja kuulavad telefonikõnesid. Sõjast rääkides tuleb kasutada ümbernurga väljendeid.
Dima õde elab Moskvas alates 2012. aastast ning toetab avalikult Putinit ja sõda. Ta oli õnnelik, kui Venemaa alustas rünnakut. Me räägime endiselt, kuid me ei aruta sõja üle, sõnab Dima.
Dima sõnul ei usu enamik tema tuttavatest sõja eest kodumaalt lahkunud ukrainlastest enam koju naasmisse.
Need, kes on veel seal (Donbassis), on peamiselt venemeelsed. Piirkond on olnud Moskva võimu all ligi 10 aastat ja seda on tugevalt pommitatud, infrastruktuur on hävinud. Mis meil seal enam on? küsib Dima.
Ka Kuopios elav 32-aastane Tatjana Ivaništšenko ja tema pere näevad Ukraina olukorda keerulisena.
Ivaništšenko põgenes koos oma tütre Daša (5) ja ema Svitlanaga eelmise, 2022. aasta sügisel Soome. Nad on pärit Hersoni oblastist Kahhovka linnast. Iltalehti intervjueeris perekonda 2023. aasta suvel, vaid mõni päev pärast seda, kui Vene okupatsiooni all olnud Kahhovka tamm plahvatas.
Ivaništšenko isa ja nende kodu jäid Kahhovkasse maha. Ivaništšenko sõnul oli tema isa sunnitud sügisel võtma Venemaa passi.
Mu süda ja hing tahaksid olla Ukrainas, kuid meie kodu on okupeeritud Venemaa poolt, ütleb ta.
Ivaništšenko sõnul on tõenäoline, et tema perekond ei naase kunagi koju.
Ma ei kujuta ette ennast ja oma last keset sõda Venemaa kontrolli all olevas piirkonnas. Võib-olla naaseb Daša minuvanusena Ukrainasse, sõnab ta.
Ivaništšenko ütleb, et pärast esmast šokki on ta Soome ja Põhja-Savoga hästi kohanenud. Meie tulevik on siin, räägib ta.
Kuopios elava Ukraina perekonna matriarh Svitlana pole sellega nõus. Ta tahab ikka meeleheitlikult tagasi koju.
Seal on perekond. Kodu. Kõik, sõnab ta.
Svitlana ütleb, et otsis hiljuti oma sünnitunnistust. Seal on kirjas „ukrainlane, sündinud Ukraina Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis”.
Ta võrdleb praegust olukorda Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladel Nõukogude Liiduga. Ta ei taha selle juurde tagasi pöörduda.
Nüüd Kahhovkas on olukord sama. Putini isikukultus on kõikjal, tema portree ja punased nõukogude lipud lehvivad kõikjal, sõnab ta.
Svitlana vanaisa võitles Teises maailmasõjas Punaarmee ridades.
Ma mäletan teda ja austan tema pärandit. Aga ma ei taha elada pidevas sõjanostalgias ja võidupüha mälestuses, kummardades sirbi ja vasaraga kaunistatud punalippu, räägib ta.
Ma tahan koju minna, kuid ma ei naase kunagi Venemaale Kahhovkasse. Ma ei saa lihtsalt vait olla ja naeratada, lisab ta.
Nii Dima kui ka Kuopiosse kolinud Ivaništšenko pere ütlevad, et neil pole jõuludeks erilisi plaane. Ukrainas on aastavahetus selgelt olulisem püha kui jõulud, kuid sõda jätab pühade tähistamisele varju. Mõtted on paratamatult kodumaale jäänud sugulaste ja sõpradega.
Siiski on üks asi, mis ukrainlasi jõulude ja aastavahetuse tähistamise ajal ühendab: traditsiooniline Kesk- ja Ida-Euroopa roog salo. See koosneb soolatud või maitsestatud ja suitsutatud seapekist.
Dima ja Ivaništšenko pere ütlevad mõlemad, et tellisid salo Eestist, sest Soome seapekk on väga erineva maitsega. Jõulu- ja aastavahetuse laual on ka traditsioonilised salatid.
Nad tahavad tänada Soomet ja soomlasi toetuse eest endale ja oma riigile. Ukrainlased pole veel Soome jõulutoiduga harjunud.
Kas teil on see jõulusink? Igaühel on oma maitse! märgivad nad.
