Pikaajaline sõda soosib Venemaad, ütles Ukraina relvajõudude juhataja Valeri Zalužnõi Briti väljaandele Economist.
Tänavu 4. juunil alanud Ukraina vastupealetung ei ole suutnud läbimurret teha ja on edenenud kümne kilomeetri sügavusele.
Kindral Zalužnõi nendib intervjuus Briti väljaandele Economist, et Ukraina rindejooned näivad olevat paigale tardunud.
Sügavat ja ilusat läbimurret tõenäoliselt ei juhtu, ütleb Zalužnõi. Nii nagu Esimeses maailmasõjas, on tehnoloogia tekitanud ummikseisu, jätkab ta.
Esimeses maailmasõjas muutsid massiliselt kasutatavad kuulipildujad ja suurtükivägi kiire edasiliikumise äärmiselt keeruliseks. Teises maailmasõjas sundis rindejooni muutuma tankide ja erinevate relvaliikide sujuv koostöö.
Aastal 2023 on Zalužnõi sõnul lihtne tõsiasi, et Ukraina näeb kõike, mida Venemaa droonide ja muu tehnoloogia abil lahinguväljal teeb. Venemaa seevastu näeb kõike, mida Ukraina teeb.
Ukraina armee ülem usub, et ummikseisu lahendamiseks on vaja midagi uut. Näiteks toob ta püssirohu, mis tegi tulirelvad võimalikuks ja tõi sõjapidamisse pöörde. Ükski imerelv aga seekord kõne alla ei tule, vaid kõik olemasolevad tehnoloogilised lahendused tuleb kombineerida, sõnastab Zalužnõi.
Kui lugeda NATO käsiraamatuid ja vaadata arvutusi, mida me vasturünnakut planeerides tegime, siis nelja kuuga oleksime pidanud Krimmi jõudma, Krimmis sõdima, Krimmist naasma, uuesti sinna minema ja veel kord tagasi pöörduma, ütleb Zalužnõi humoorikalt.
Ukraina vasturünnak on kestnud paar päeva vähem kui viis kuud.
Zalužnõi sõnul leidis ta vasturünnaku alguses, et tema armeeülemad tegid midagi valesti, kui väed edasi ei liikunud. Zalužnõi vahetas ülemaid.
Siis ma arvasin, et meie sõdurid ei sobi missiooniks, mistõttu vahetasin nad mõnes brigaadis välja.
Ka see ei aidanud. Augustis ja septembris oli uudiseid Robotõne ja Verbove väidetavatest läbimurretest, kuid tagantjärele hinnates ei olnud kumbki nn läbimurre tegelikult seda. Militaateadlane Ilmari Käihkö kirjeldas MTV uudistele väiteid Robotõne läbimurdest kui „propagandatrikki”.
Vasturünnaku ajal luges Zalužnõi 1941. aastal välja antud raamatut kindlustatud kaitsepositsioonidest läbimurdmisest. Teose kirjutas Nõukogude kindralmajor P. S. Smirnov, kes analüüsis Esimese maailmasõja lahinguid.
Enne kui ma isegi poole raamatuga läbi sain, mõistsin, et see on täpselt selline olukord, millega me silmitsi seisame. Nagu tol ajal, nii ka praegu on tehnoloogia areng külmutanud nii meid kui ka vastaseid, nendib ta.
Kui suve jooksul hakkas selgeks saama Ukraina edusammude aeglus, oli levinud argument, et vasturünnaku edu ei mõõdeta kilomeetrites, vaid Venemaa kantud kaotustes.
Zalužnõi tunnistab, et tegi vea, kui uskus, et Ukraina armee suudab Venemaa armee peatada lihtsalt piisavalt palju Vene sõdureid tappes. Alates agressioonisõja algusest on Venemaa kandnud suuri isikkoosseisu ja varustuse kaotusi.
See oli minu viga. Vähemalt 150 000 Vene sõdurit on hukkunud. Igas teises riigis oleksid sellised kaotused sõja lõpetanud, nendib ta.
Pikaajaline sõda soosib Venemaad, usub Zalužnõi. Peaaegu kõik sõjalised eksperdid on hinnanud, et Ukraina suudab senisel viisil sõda pidada vaid siis, kui lääneriikide toetus jätkub. Venemaal on kolm korda suurem rahvaarv ja kümme korda suurem majandus kui Ukrainal, kirjutab Economist.
Sa pead olema aus. Venemaa on feodaalriik, kus odavaim ressurss on inimelu. Ja meie jaoks on kõige väärtuslikumad meie inimesed, ütleb Zalužnõi.
Peame leidma lahenduse, uue püssirohu. Peame kiiresti õppima seda tõhusalt kasutama ja taotlema kiiret edu. Vastasel juhul oleme varem või hiljem olukorras, kus meil pole lihtsalt enam piisavalt inimesi, et võidelda, tunnistab Zalužnõi.
Ukraina vastupealetungi aeglase edenemise põhjuste kohta on antud ka teisi hinnanguid, näiteks seda, et algusest peale alahinnati Venemaa tegelikku võimekust.
