Ukraina armee ridades sõdib eri hinnangutel kuni 60 000 naist. Naisi pole erinevalt meestest mobiliseeritud, kuid nad on vabatahtlikena kaasa löönud.
Ukraina naissõdurite arv tundub suur, kuid võrreldes meessõduritega on see arv siiski väga väike, vahendab Yle.
Üks Ukraina naissõduritest on 35-aastane Andriana Susak. Tema lugu sai alguse kümme aastat tagasi. Ta elas Kiievis vaikset elu, õppis keeleteadust ja töötas turunduses.
Seejärel algas Ukraina rahvuslik ärkamine, mis viis Maidani revolutsioonini 2013. Meeleavaldusele järgnes Krimmi okupeerimine ja Venemaa sissetung Ukraina idaossa.
Susak lahkus töölt ja astus meeleavaldustel osalenud inimestest komplekteeritud pataljoni. Ta osales rindel paljudes lahingutes.
Rindel olles jäi Susak rasedaks. Relvad jäid kõrvale ja väikese beebi emana sai Susakist kodanikuaktivist. Ta asutas organisatsiooni nimega Veteranka, mille eesmärk on parandada naiste positsiooni sõjaväes.
Kui Venemaa 2022. aastal Ukrainat ründas, haaras Susak uuesti relvad. Tema poeg oli siis kuueaastane. Poiss kasvab nüüd teiste hoole all, sest ka isa on eesliinil.
Eelmise, 2022. aasta detsembris oli Susak Hersoni oblastis lahinguteenistuses. Venelased olid sealtkandist varemgi välja aetud. Just siis oli saatuslik autosõit.
Sõitsime tuttavat teed. Väga libe oli. Me ei märganud, et seal veel miinid oleks. Sõitsime teelt välja ja ma sõitsin üle tankitõrjemiini, räägib naine..
Susak sai raskelt vigastada. Ta sai arvukalt tõsiseid luumurde, nagu koljuluumurd ja selgroomurd. Löök põhjustas ka närvikahjustusi. Siiski tunneb ta end õnnelikuna.
Mul on võitluskaaslasi, kes on selliste miinide tõttu oma jäsemed kaotanud, kuid mul on endiselt käed ja jalad otsas, räägib ta.
Vene meedia kirjutas hiljem sündmuse kohta, et „Ukraina nats on likvideeritud”. Vene info kohaselt oli Susak plahvatuses oma jäsemed kaotanud.
See, et Ukraina sõjaväes sõdivad naised, pole sõjaajaloo mõttes ebatavaline. Teises maailmasõjas võitlesid tuhanded kui mitte sajad tuhanded naised näiteks Nõukogude Liidu Punaarmees. Ka Soome kodusõjas 1918. aastal võitles punaste ridades umbes kaks tuhat naist.
Ligi kümme aastat tagasi alanud sõda on muutnud naiste positsiooni Ukraina sõjaväes. Seaduse järgi tohivad naised lahingumissioonidel osaleda vaid alates 2018. aastast. Küll aga olid nad juba varem sõdurid.
Susak ütleb, et seadus tekitas raskusi. Naise vigastust lahingus sõjavigastusena kirja ei pandud. Seetõttu ei ravitud lahinguülesannetes viga saanud naisi ka sõjaväehaiglates.
Susak meenutab üht kümne aasta tagust sündmust. Olin 2014. aastal linnu vabastavates ründevägedes, kuid olin registreeritud õmblejana. Sain riigimedali. Naersime selle üle, et märgi sai õmbleja, räägib naine.
Nüüd teenib iga kümnes Ukraina sõjaväes teeniv naine lahingumissioonidel. Susak ei saa avaldada, mis tema missioon täpselt on. Seda ta ütlebki, et oskab relvi käsitseda.
Kasutan Ameerika Stingerit või näiteks granaadiheitjat K19. Ma töötan relvadega, mida ülem käsib mul kasutada, sõnab ta.
Susak ütleb, et suhtumine naistesse on sõjaväes muutunud. Näiteks riiklik „Ukraina kaitsja päev” on nüüd saanud nime nii mees- kui naissõdurite järgi. Ja sõjateated tõstavad nüüd nii nais- kui ka meessõdurid kangelasteks.
Naiste positsiooni parandamine Ukraina sõjaväes on Susaki sõnul aga veel pooleli. 2021. aastal tekkis kära, kui Ukraina tähistas 30 iseseisvusaastat ja sõjaväeparaadil pandi naised kõrgetel kontsadel kõndima. Ka naiste vormirõivaid hakati tootma alles paar kuud tagasi. Enne seda pidid naised kandma meeste mudeleid.
Susaki poeg on nüüd seitsmeaastane. Ta pole oma ema ega isa näinud üle aasta. Ta saab aru, et oleme sõjaväes. Ta on muidugi kurb, ütleb Susak.
Ta helistab oma lapsele iga päev. Kui me räägime, siis ta meenutab aegu, mil olime veel pere. Ta soovib, et oleksime kõik jälle koos. Ma ütlen talle, et jää tugevaks, sõnab naine.
Kui poiss oli nelja-aastane, ütles ta emale, et tahab olla superkangelane vihmavarjuga, mis katab kogu taeva. Susakil on raske neid mälestusi rääkides emotsioone tagasi hoida. Poeg ütles, et kui Venemaa oma tuumarelvad käivitab, oleme varju all ja joome rahus teed.
Nüüd ehitab poiss legodest tanke kahuritega igas suunas.
Susaki lahendus tundub raske. Teisest küljest, kas see on raskem kui ühelgi väikese lapse isal, kes läheb sõtta?
Susak kirjeldab seda järgmiselt: sõjal pole sugu. Need, kellel on jaksu, lähevad sõtta.
Susak ütleb, et poeg on ainus inimene maailmas, kes saab tema otsuseid mõjutada. Poiss oli palunud tal kooli külastada, et ta saaks oma ema klassikaaslastele tutvustada ja tõestada, et tal on ema.
Susak ütleb ka, et võitleb oma lapse pärast. Ja tal polnud enda sõnul valikuid. Venemaa ei jätnud valikuvõimalusi.
Viiskümmend protsenti elanikkonnast on naised. Kes saab takistada meid oma riiki kaitsmast? Kes saab takistada mind kaitsmast oma poega Vene rakettide ja pommide eest? ütleb Susak.
Susaki süda on aga murtud. Tal on raske leppida sellega, mida Venemaa on tema perekonnaga teinud. Mulle teeb väga haiget, et venelased võtsid ära mitte ainult minu õiguse õnnelikule elule, vaid ka poja lapsepõlve.
Susak tahab esimesel võimalusel rindele naasta. Praegu on ta haiglas ja hingab ksenoongaasi, et sõjastressist üle saada. Mul on seda protseduuri vaja, et saaksin koos oma vendade ja õdedega teenistusse naasta, sõnab ta.
